Читать книгу Põhjused, miks valida elu - Matt Haig - Страница 9

SEE ON NÄHTAMATU.

See ei ole „end pisut kurvana tundmine”.

See on vale sõna. Sõna „depressioon” paneb mind mõtlema tühjale rehvile, millelegi läbitorgatule ja liikumatule. Võib-olla depressioon ilma ärevuseta ongi selline, aga õudusega nööritud depressioon pole midagi lamedat ja liikumatut. (Poeet Melissa Broder säutsus kord: „milline idioot nimetas selle depressiooniks ja mitte „minu rinnus elavad nahkhiired ja nad võtavad kõvasti ruumi, ps ma näen varju”?”) Kõige hullemal ajal leiad end soovimas, meeleheitlikult, mingit muud kannatust, mingit füüsilist valu, sest meel on piiritu ja selle piinad – kui need aset leiavad – võivad olla samamoodi piiritud.

Sa võid olla depressiivne ja õnnelik, just nagu sa võid olla kaine alkohoolik.

Sel pole alati ilmset põhjust.

See võib tabada inimesi – miljonäre, heade juustega inimesi, õnnelikult abielus inimesi, inimesi, keda on just edutatud, inimesi, kes oskavad stepptantsu ja teha kaarditrikke ja tinistada kitarri, inimesi, kellel on suured poorid, inimesed, kes kiirgavad oma staatuseuuendustes õnne –, kellel ei paista väliselt olevat mingit põhjust õnnetu olla.

See on saladuslik ka neile, kes selle käes kannatavad.