Читать книгу Põhjused, miks valida elu - Matt Haig - Страница 5

Kolmteist aastat tagasi ma teadsin, et see ei ole võimalik.

Ma pidin surema. Või hulluks minema. Olin suremas. Või hulluks minemas.

Polnud vähimatki võimalust, et ma praegu veel siin oleksin. Vahel kahtlesin, kas pean enam kümmet minutitki vastu. Ja mõte, et ma tunnen end piisavalt hästi ja piisavalt enesekindlalt, et sellest niimoodi kirjutada, olnuks lihtsalt täiesti uskumatu.

Üks depressiooni võtmesümptomitest on mitte näha lootust. Ega tulevikku. Kindlasti mitte tunnelit, mille lõpus on valgus, paistab pigem, et see on mõlemast otsast kinni ja sina oled selle sees. Nii et kui ma vaid oleksin teadnud, mis tulevik toob, et see on võimalik hoopis helgemana kui kõik, mida ma seni kogenud olin, siis oleks selle tunneli üks ots tükkideks lennanud ja ma oleksin näinud valgust. Nii et fakt, et see raamat on olemas, tõendab, et depressioon valetab. Depressioon paneb sind mõtlema asju, mis on valed.

Aga depressioon ise ei ole vale. See on kõige tõelisem asi, mida ma kogenud olen. Muidugi on see nähtamatu.

Teiste inimeste jaoks ei tundu see vahel miskina. Kõnnid ringi, pea on tules, aga keegi ei näe leeke. Ja nii – kuna depressioon on suuresti nähtamatu ja salapärane – on sel stigmal kerge ellu jääda. Häbimärk on depressiivsete jaoks eriti julm, sest stigma mõjutab mõtteid ja depressioon on mõtete haigus.

Kui oled masenduses, siis tunned, et oled üksi ja et keegi ei ela läbi seda, mida sina läbi elad. Sa kardad nii väga paista mingilgi moel hulluna, et võtad kõike isiklikult, sa kardad nii väga, et inimesed võõrduvad sinust veel enam, nii et sulgud endasse ega räägi sellest, millest on kahju, sest rääkimine aitab. Sõnad – öeldud või kirjutatud – ühendavad meid maailmaga, ja nii aitab rääkimine ja kirjutamine meil üksteisega ja iseenda tõelise olemusega ühenduses olla.

Ma tean, ma tean, me oleme inimesed. Me oleme salajane saladusi hoidev tõug. Erinevalt teistest loomadest kanname riideid ja teeme järglasi suletud uste taga. Ja meil on häbi, kui meil midagi viltu läheb. Aga me kasvame sellest välja, ja me teeme seda sellest rääkides. Ja võib-olla isegi sellest lugedes ja kirjutades.

Ma usun seda. Sest muu hulgas lugemise ja kirjutamise kaudu leidsin ma teatud pääsemise pimedusest. Sestsaadik kui ma mõistsin, et depressioon valetas tuleviku kohta, tahtsin ma kirjutada oma kogemusest raamatut, et depressioonile ja ärevusele otse vastu astuda. Nii et see raamat püüab teha kaht asja. Vähendada seda häbiplekki ja – ilmselt pigem utoopiline taotlus – püüda tegelikult veenda inimesi, et oru põhjast ei avane iial selgeimat vaadet. Ma kirjutan seda, sest vanimad klišeed on tõeseimad. Aeg tervendab. Tunneli lõpus on valgus, isegi kui me seda ei näe. Ja on olemas kaks-ühes-pakkumine pilvedele ja lootusekiirtele. Vahel võivad sõnad su vabaks lasta.