Читать книгу Põhjused, miks valida elu - Matt Haig - Страница 8

Ma mäletan päeva, kui mu vana mina suri.

See algas mõttega. Midagi oli läinud valesti. See oli algus. Enne kui aru sain, mis see oli. Ja siis, sekund või nii hiljem, oli mu peas imelik tunne. Mingi bioloogiline aktiivsus mu kolju tagaosas, kaela kohal, kuklas. Väikeaju. Tukslev või intensiivne võbin, nagu liblikas oleks lõksus, segamini kihelusega. Ma ei teadnud veel, milliseid imelikke füüsilisi nähte depressioon ja ärevus kaasa toovad. Ma lihtsalt arvasin, et nüüd ma suren. Ja siis hakkas mu süda kloppima. Ja mina läks käima. Ma vajusin, kiiresti, langesin uude klaustrofoobilisse ja lämmatavasse reaalsusesse. Ja pidi võtma rohkem kui aasta, enne kui olin jälle võimeline midagi pooleldigi normaalset tundma.

Kuni selle hetkeni polnud mul tõelist arusaamist või teadmist depressioonist, peale selle, et ma teadsin, et mu ema oli selle käes kannatanud mõnda aega pärast mu sündi, ja et mu isapoolne vanavanema oli teinud enesetapu. Nii et ma arvan, et see ei olnud perekonna ajaloos võõras, aga see polnud ajalugu, millele ma olin mõelnud.

Igal juhul olin ma 24aastane. Ma elasin Hispaanias – Ibiza saare ühes kõige rahulikumas ja kaunimas nurgas. Oli septembrikuu. Kahe nädala pärast oleksin pöördunud tagasi Londonisse, ja reaalsusesse. Pärast kuut aastat üliõpilaselu ja suviseid töid. Olin lükanud täiskasvanuks saamist edasi nii pikalt kui sain, ja nüüd oli see ähvardavalt ligi nagu pilv. Pilv, mis jõudis kohale ja valas mind vihmaga üle.

Kõige veidram asi mõistuse juures on see, et seal võivad toimuda kõige pingelisemad asjad, aga keegi teine neid ei näe. Maailm kehitab õlgu. Su pupillid võivad laieneda. Su jutt võib olla seosetu. Su nahk võib higist läikida. Aga polnud mingit võimalust, et keegi, kes oleks mind selles villas näinud, oleks teadnud, mida ma tunnen, mingil moel poleks nad osanud hinnata veidrat põrgut, mida ma kogesin, ega seda, miks surm tundus nii ebatavaliselt hea mõttena.

Ma jäin voodisse kolmeks päevaks. Aga ma ei maganud. Mu tüdruk Andrea käis mind korrapäraselt vaatamas, tõi vett või mõne puuvilja, mida suutsin vaevu süüa.

Aken oli lahti, et värsket õhku sisse lasta, aga tuba oli vaikne ja palav. Ma mäletan hämmastust, et olen ikka elus. Ma tean, et see kõlab melodramaatiliselt, aga depressioon ja paanika annavad sulle mängimiseks ainult melodramaatilisi mõtteid. Igal juhul polnud mingit kergendust. Ma tahtsin olla surnud. Ei. Mitte nii. Ma ei tahtnud olla surnud, ma lihtsalt ei tahtnud elada. Surm oli midagi, mis mind hirmutas. Ja surm võib saabuda ainult sellele, kes on elanud. Oli lõpmatult rohkem inimesi, kes polnud kunagi elus olnud. Ma tahtsin olla üks neist inimestest. Vana klassikaline soov. Et ma poleks iial sündinud. Olla üks neist kolmesajast miljonist seemnerakust, mis ei saanud hakkama.

(Milline õnn on olla normaalne! Me kõik kõnnime nendel nähtamatutel köitel, millel võime iga hetk libastuda ja sattuda vastamisi kõigi nende eksistentsiaalsete õudustega, mis meie meeltes suiguvad.)

Toas polnud kuigi palju asju. Oli voodi valge mustrita tekiga ja olid valged seinad. Seinal võis olla pilt, aga vist siiski mitte. Ma vähemalt ei mäleta seda. Voodi kõrval oli raamat. Ma võtsin selle korra kätte ja panin tagasi. Ma ei suutnud sekundikski keskenduda. Ma ei suutnud seda kogemust täielikult sõnadega kirjeldada, sest see oli sõnade ulatusest väljas. Sõna otseses mõttes ma ei suutnud sellest korralikult rääkida. Sõnad tundusid selle valu kõrval tühised.

Ma mäletan muret oma noorema õe Phoebe’i pärast. Ta oli Austraalias. Ma muretsesin, et tema, mu lähedasim geneetiline vaste, võiks niimoodi tunda. Ma tahtsin temaga rääkida, aga teadsin, et ei saa. Kui olime veel väikesed ja elasime Nottinghamshire’is, oli meil välja töötanud süsteem, kuidas voodis olles suhelda, nimelt koputasime oma kõrvutiste tubade ühisele seinale. Nüüd koputasin ma madratsile, kujutledes, et ta kuuleb mind teise maailma otsa.

Kopp. Kopp. Kopp.

Mul ei olnud peas mõisteid „depressioon” või „paanikahäire”. Oma naeruväärses naiivsuses ma ei arvanud, et keegi kunagi oleks kogenud seda, mida kogesin mina. Kuna see oli mulle nii võõras, siis arvasin, et see on inimesele kui sellisele võõras.

„Andrea, ma kardan.”

„Pole midagi. Kõik läheb hästi. Kõik läheb hästi.”

„Mis minuga toimub?”

„Ma ei tea. Aga kõik läheb hästi.”

„Ma ei saa aru, kuidas see saab juhtuda.”

Kolmandal päeval lahkusin ma toast ja lahkusin villast, ja läksin välja ennast tapma.