Читать книгу Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 5

Korra sattunud hiidlased laeval merehädasse. Seitse päeva eksinud nad mööda merd. Ei teadnud viimaks enam, kuhu torm neid ajanud. Hädaohus tõotanud mehed kabeli ehitada, kui Hiiumaale tagasi jõuavad. Kohe pöörnud tuul. Hiidlased saanud söömavahega Hiiumaale tagasi.

Ei nüüd muud kui kabelit ehitama. Kalanina randa ehitavadki nägusa kabeli. Kabelisse panevad kuldkala. See kuldkala pöörab ennast iga päev isekülge. Pea hiidlaste aru käes: kuhu poole kuldkala pea näitab, seal hea kalasaak.

Enne kalale minekut hiidlased iga päev kabelisse vaatama, kuhu külge kala nina näitab. Sinna lähevad püüdma. Tulevad iga päev suure kalasaagiga tagasi.

Aastad kuluvad. Kabel kipub lagunema. Keegi ei hooli parandamisest. Veel mõni aasta ja kabelist varemed järel. Kabel varemetes, kuldkala kadunud, hiidlaste kalaõnn kadunud. Küll püüavad mehed ööd, päevad, aga ei saa kala sabagi.

Ei muud nõu enam kui uut kabelit ehitama. Ehitavad uue kabeli, aga ei saa uut kuldkala enam kabelisse. Kalaõnn jääbki kadunuks.

Seni ajani saadud Hiiu rannas silku. Nüüd tulnud muugalased Kassaarde silku püüdma. Hiidlased võõraste kalapüüdjate peale kadedad. Riisuvad muugalaste võrgud, kihutavad muugalased minema.

Muugalased võtavad kaks silku, teise isase, teise emase, panevad hõbevardale, päästavad merde vallale. Ütlevad ise: “Hiidlased ajavad meid kadeduse pärast ära. Kadedad ärgu saagu siit enam kalu!”

Merde päästetud silgud ujunud Pärnu randa. Varsti Hiiu rand silkudest tühi, Pärnu rannas silgurikkus.

Sest ajast peale peavad Kassaare mehed alati Pärnu randa minema kala püüdma.