Читать книгу Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 8

Rõuge kihelkonda Haanjasse hakatud vanal ajal mõisat ehitama. Veetud koormate kaupa kiva kokku, aga ei leita nende jaoks sobivat nurgakivi. Otsitakse, otsitakse, kuid asjata kõik otsimine.

Viimaks üks ehitaja ütlema: “Eks Munamäe hommikupoolsel küljel ole kivi, mis meie nurgakiviks just nagu loodud. Suur küll natuke, aga suuremal nurgakivil seisab ehitus seda paremalt.”

Teised nõus. Hulk mehi kivi ära tooma. Meestel nõu kivi mäest alla veeretada. Lähevad kivi juurde, tahavad veeretada: ei suuda. Kivi sügavasti maa sees. Küll kangutavad ja kangutavad, aga ei suuda maast välja kangutada. Mehed võtavad kangutamise ajal härjad appi. No eks nüüd kerki viimaks kivi maast välja.

Mehed rõõmsad, hakkavad kohe kivi mäest alla veeretama. Aga oh häda! veeremisel lõhkeb kivi keskelt pooleks. Siiski ei hooli veeretajad sellest, arvavad: poolgi kivi kõlbab väga hästi nurgakiviks. Panevad kivi härjavankrile, viivad sinna, kuhu Haanja mõis peab saama. Kaevavad sügava augu, veeretavad kivi sisse nurgakiviks.

Nüüd ehitajad kohe müüri tegema. Õhtuks tükk müüri valmis. Hommikul müürisepad ametisse: nurgakivi kadunud. Otsivad, otsivad, ei leia kusagilt.

Ehitajatel ei aita muud nõu kui lähevad, toovad maha jäänud poole kivi Munamäelt Haanja mõisa nurgakiviks.