Читать книгу Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud - Matthias Johann Eisen - Страница 7

Vigala kirikul puudunud vanasti kell. Kogudus nõu pidama, kudas kella saada. Varsti otsus tehtud: neiud võtavad hõbesõled kaelast, nooredmehed hõbesõrmused sõrmest, eided, taadid preesid rinnast - kõik kirikukella heaks. Meister valab kokkutoodud varandusest peaaegu puhashõbedase kella. Kellal nii armas, nii mahe hääl, kui ei kellegil muul kellal ligidal ega kaugel. Kes kellaheli iganes kuuleb, ei suuda vasta panna: sammub kirikusse kas ilma tahtmata. Kogudus uhke oma kella peale.

Sõda tõuseb. Vaenlased tungivad maale, hävitavad kiriku siin, laastavad teise seal, viivad kellad sõjasaagiks kaasa. Vigala kogudusel hirm, et vaenlased nende kella niisama ära viivad kui teiste kirikute omad. Kogudus arvama, kuhu kella vaenlaste eest varjata. Eks ole jõgi kiriku külje all? Mis muud kui kell jõkke. Noored nutavad, vanad kaebavad, kui kell nende silmist vette kaob.

Pea vaenlased Vigalas väljas. Riisuvad kiriku tühjaks. Otsivad kella: ei kella kusagil. Kell jõe põhjas magusat und puhkamas.

Viimaks lõppeb sõda. Vaenlased lahkuvad maalt. Kogudus kella jõest välja tooma. Otsivad, otsivad, ei leia. Lähevad targalt nõu küsima.

Tark õpetama: “Kella võib ainult pühapäeval jutluse ajal veest välja võtta!”

Kogudus pühapäeval kella jõest võtma. Kuus paari muste härgi pannakse ikke, tõmmatakse köis jõest läbi, lastakse härgi jõe äärt mööda köit vedada.

Eks kell hakkagi köie taha kinni. Härjad kisuvad kella veest välja. Kell juba näha.

Sel silmapilgul lõppeb kirikus jutlus. Õpetaja ütleb just aamen.

Valju pahinaga langeb kell jõkke tagasi.

Küll pannakse härjad uuesti köit vedama, küll võetakse hiljemini veel mitu korda otsimisekatse ette, aga asjata kõik: kell ei kerki enam vee peale. Puhkab praegu alles jõe põhjas edasi.

Jaani öösel kuuldakse jõe põhjast vaikist, mahedat kellaheli. Kes seda heli kuuleb, selle süda kipub sees sulama. Iga kuulja igatseb, et kell alati tornis kõlaks, kuid soov jääb vagaks sooviks.