Читать книгу Otsijate Läte - Meckron Seraph - Страница 2

Jõudes lõputult suure ja majesteetliku metsa juurde, nägi Jared seda justkui esimest korda, olgugi et eemalt oli ta seda näinud terve lapsepõlv. Pilk ulatus vaid esimeste puude latvadeni, millest kõrgematena paistsid vaid metsa kaisutavad suured mäetipud, mis ulatusid pilvedeni. Ja pilved, justkui kastes metsa, lasid suurel Otsijakosel ennast läbida. Olles hetke imeilusat vaatepilti imetlenud, astus ta metsa.

Seal polnud ühtki teed, peale ainsa tee, mis pidi juhtima Otsijat südames. Süües esimese saiakese tundis ta kohe, kuidas see südame ümbert soojaks võttis ja puud ümberringi hakkasid oma oksakesi liigutama ühes suunas – sügavale pimedasse metsa, kuhu päikesekiiredki vaevaliselt tee leidsid. Puudutades käega südant, avaldas noormees Otsijate Metsale austust ja asus jälgima, kuhu jalad teda viivad. Jared, astudes kindlalt ning vaatamata jalge ette, ei komistanud ta kordagi. Ta teadis ja tundis igal sammul oma jalgealust. Ta ei muretsenud hetkekski.

Olles kõndinud peaaegu terve päeva, märkas ta järsku kaugemal midagi imepärast. Midagi, mis säras maas nii võimsalt, et sellest võimsamalt võis särada vaid tema enda süda. Ta seadis sammud selle poole, jõudes pisikese särava asjakeseni, võttis ta uudishimulikult selle peopesale. Ise veel nägemata mida oli leidnud, sest selle sinakas-kullane kuma oli endiselt väga tugev, pigistas ta selle kõvasti peopessa nii et sõrmede vahelt veel kaugele püüdlesid kuldsed kiired. Siis järsku, justkui uduloorist läbi astudes, märkas ta imekaunist ja päikeselist metsa. Kõik oli jälle valge ja Jared suunas pilgu esemele mida ta käes oli hoidnud.

See oli kaelakee!

Jah, lihtsalt kaelakee. Kuid see-eest eriline – kuldse liblika kujuline. Selle küljes olevale liblikale olid graveeritud sõnad:

“Kõigi lõppude jätkuks on algus.”

Jared tunnetas pisut salapärast hetke, seejärel tõstis pea, sest oli just endamisi mõelnud:

“Aga kellele see kuulub?”

Mõeldes nii, tundis ta enda seljal aga meeldivalt soojendavat pilku. Kiiresti ümber pöörates suutis ta vaevu peita oma üllatust – see oli tüdruk! Lühikest kasvu, taevasiniste silmade ja pikkade pruunide juustega neiu. Jared nägi kohe, et tüdruk justkui armastas kõike… kõike mis oli tema ümber ja neiu sillerdava naeru saatel ei saanud ka kõik ümbritsev tüdrukut vähem armastada.

”Sa leidsid selle! Ohh, kui tore! Sa leidsid selle!!!” kilkas neiu rõõmsalt nii, nagu Jared polnud näinud veel ühtegi inimest.

”Oh ema, emake, kuidas Sa küll lasid mul selle kaotada? Oh mind ikka küll!” naeris neiu vaadates üles justkui kellegagi rääkides. Jared vaatas ka selles suunas, kuid nägi vaid puude latvu ja lehti tuule saatel mänglemas.

Ulatades sõnatult kaelakee neiule, surus viimane selle, kui kalleima vara või pilvede pehmusest padjakese, kahe käega oma õla ja põse vastu öeldes:

“Aitäh!”

Jared, varjamaks enda imetlust, küsis:

”Kuidas sind kutsutakse?”

“Layla,” vastas neiu. “Aga sind?”

”Jared. Kuid mida need sõnad sellel kaelakeel tähendavad?” küsis ta jutu jätkuks.

Neiu vaatas teda oma heade, õrnade silmadega justkui oleks oodanud seda küsimust terve elu, võttis siis Jaredi käe ja jälle oma sillerdava naerutooni saatel möödus temast ja tõmbas kaasa, ise lisades: “Ma näitan sulle…” Ja Jared otsustas talle järgneda.

Olles niimoodi natuke maad kõndinud, tundis Jared, kuidas võlusaiake enam ei juhtinudki teda. Teda juhtis hoopis midagi muud… midagi hästi ilusat ja õrna!

Koos jõudsid nad lagendikule. Seni kuni Jared ringi vaatas, lausus Layla:

”Ma elan siin. See on mu kodu.”

”Siin..?” küsis Jared märkamata ühtegi hoonet ega miskit kodu-sarnast.

“Jah. Sa mõtlesid kus mu maja on? Aga mina olen siin juba 15 aastat elanud. Ja minul on juba kõik olemas!” vastas Layla siiralt ja jätkas: ”Siin on ka mu vanemad ja vanavanemad..”

”Kus?” vaatas Jared talle otsa.

”Mu emake ja isake ei ela enam. Ja vanaisa läks unistusi otsima. Aga nad on kõik siin! Kas näed?”

Layla, hoides endiselt Jaredi kätt, tõstis selle pea kohale ja keerutas end kaks korda justkui tantsides ja seejärel lenneldes temast kaugemale ja end ikka keerutades ja naeratades.

“Nad on igas lehekeses, igas rohulibles ja puudes ja säravas taevas!”

Jared vaatas seda omapärase käitumisega neiut otse tema sinistesse imeilusatesse silmadesse, ise järk-järgult enam naeratades. Ta suutis vaid naeratada… ta ei saanud ju öelda neiule seda kuidas ta Layla vaba ja täiuslikku mõtteviisi maailma ilusaimaks pidas.

Pärast mõningast puhkusehetke selle huvitava neiu maailmas, lausus Jared: ”Ma pean nüüd minema. Tulin, et oma unistusi leida. Aga tee paistab arusaadavalt kõige paremini seda mööda käies.”

Layla vaatas teda, endiselt rõõmsa allikavee sära silmades. Siis küsis:

”Aga kas ma tohin Sinuga tulla? Ja olla sinuga kui Sa oma unistused leiad?”

Jared vaatas Laylat pilguga nagu oleks ta just endale maailma võitnud, ulatades seekord ise neiule käe ja lausudes südamekeeles:

“Alati.”