Читать книгу Otsijate Läte - Meckron Seraph - Страница 5

Vaikides ja mõtlikult jalutasid nad mööda õhtust metsateed, teed Otsija Lätte juurde, mis nende jalge all samm-sammult lühenes. Nad mõtlesid Tuule sõnade üle, püüdes mõista oma ülesande tähtsust. Olles kõndinud mitu tundi, küsis Jared oma vaikse häälega, mis alati nii hea ja hell oli:”Oled väsinud? Tahad puhkame?”

Layla leidis kohe istumiskoha ühe imeilusa lillekese kõrval ja olles mängeldes sinna istunud, lausus:

“Olgu. Puhkame.”

Nad imetlesid mõlemad õiekest, mis päiksekiirte käes justkui iga kiirt proovis kinni püüda. Layla särav naeratus püüdis jälle Jaredi pilgu ja nad vaikisid… Jared mõistis nüüd, kuidas lilleke end tunneb. Seda kuidas päikesesära lille ümbritses. Sest Jaredit soojendas Layla naeratus tuhandeid kordi rohkem. Seda soojust, mida ta tundis, leidus õhtueelsetes päikesekiirtes, seda peegeldasid lillekese õied, kuid kõige enam leidus seda tema imekauni uue sõbranna naeratuses, kätes, sõnades… Jared hakkas juba tasapisi mõistma, millest tuli soojus, mis kõigele elavale elu annab…

Järsku!

Nad kuulsid karjatust, mille kaja tugevnes seal, kust kostus majesteetliku jõe kohin. Välkkiirelt tõusid nad püsti ja jooksid kuuldud hääle suunas. Nad arvasid, et äkki keegi vajab nende abi. Kostis veel mitu sellesarnast häält ja nad jõudsid välja lagendikule, kiirevoolulise koguka jõe kaldale. Nad nägid seal suurt mitmeinimese parve, mis meenutas veidi laeva. Selle esiotsa kaunistas puust graveeritud naisekuju, parv oli aga otsast ääreni vana ja pehkinud. Selle tagaots oli jõemadalikule kinni jäänud ja ei liikunud enam. Parve reelingu peal nägid nad noort meest kes, mõõk käes, võitles osavalt üksinda kolme mehe vastu, kellel olid käes puurondid. Oleksid Layla ja Jared paremini teadnud, oleksid nad mõistnud et need on vargad. Noormees oli riietatud nagu tõelised piraadid ikka – valge särk seljas ja kaptenimüts peas. Ees seiklusrikas nägu ja osavaimate liigutustega sundis ta kolm varast maale taanduma, kuid oli näha, et kolm vana varganägu noormehe lõbusust ei jaganud.

Jared otsustas ka sekkuda, astudes paar sammu Laylast ettepoole, tõstis ta aeglaselt parema käe, suunates peopesad võitlejate poole. Tema ümber hakkas tuul jõudu koguma ja keerlevalt meeste poole pöörduma. See oli Tuul, kes oli andnud oma sõna Jaredit ja Laylat alati aidata.

Võitlejad jäid justkui kivikujud, hoides oma peakaltse ja pillates puupilpad käest, suurte silmadega Jaredit vaatama, kui tuul neid peaaegu maast üles tõstis. Jaredi käe aeglase laskumisega vaibus ka tuul. Kolm röövlit seisid endiselt liikumatult ja oleks võinud oletada, et nad seisaksid nii veel mitu päeva, kui just keegi neile varba peale ei astu. Vaid noor kaptenimütsis “piraat” oli rahuliku näoga, kaval muie suunurkades, justkui teades kellega tal tegemist on. Ta viskas mõõga oma jalge ette märgiks, nagu oleks Jared selle võitluse võitnud.

Layla astus oma kergel ja tantsival sammul neile lähemale, ise rõõmsalt rääkides:

“Tere päevast, head inimesed! Ilus päev jalutuskäiguks… või… võitluseks. Ehk pisut liiga tuuline.”

Noore piraadi silmadest oli näha, et ta jagas Layla iroonilist tooni, muigas veelgi rohkem ja võttes kostüümika peakatte, kummardas ning puudutas sellega oma saapaid, öeldes: ”Mina olen selle laeva omanik – kapten Kutt – teie teenistuses.”

Jared peatus ka nüüd Layla kõrval, küsides: