Читать книгу Otsijate Läte - Meckron Seraph - Страница 3

Nad kõndisid kaua mööda looklevat, rohelist metsateed. Jõudsid siis lõpuks suure kivini, kus läks tee kaheks. Kivi peal istus pime poeet – bard Helion. Ta hoidis käes jalutuskeppi, toetudes sellele kahe käega ja vaadates taevasse, ta justkui nägi seal midagi.

Nad jõudsid talle lähemale ja bard, ilmselt tunnetades nende kohalolekut, küsis:

”Kuhu tee viib, mu noored Otsijad?”

Jared astus ettepoole ja vastas:

” Ma otsin oma unistusi.”

”Jaa jaah…” muigas bard omaette. “Aga siis viib tee teid Otsijate Lätte juurde,” jätkas ta. “See on sealpool,” kallutas vanake jalutuskeppi endast vasakule viiva tee poole.“Aga sinna on pikk ja raske tee,” hoiatas heasüdamlik poeet.

“Sa ära meie pärast muretse,” vastas Jared kindlalt. “Aga sina ise? Kas saame sind kuhugi juhatada?”

Vanake justkui teeskles üllatust ja nagu teadis juba ammu noorte südamesuurust ja headust. Ta vastas kaastundliku ilmega:

”Aga kui te praegu ei lähe, siis te ei jõuagi Lätteni.”

“Mul on võlusaiakesed mis aitavad Sul endal kodutee leida,” mainis Jared ulatades lahkete kätega vanakesele saiakese. Bard võttis selle vastu, pistis suhu ja sõi ära. Järsku hakkas ta ümberringi vaatama ja nad nägid kuidas vanakese silmis oli näha rõõmupisaraid kui ta hõiskas:

“Ma näen! Ma näen! Oh, kui ilus on kõik! Kui ilus on taevas ja pilved ja mets! Kui ilusad olete teie!”

Jared ja Layla vaatasid üksteisele otsa, justkui mõlemad arvates, et viimane lause käis kaaslase kohta.

“Aitäh! Aitäh teile mõlemale!” tatsas vanake ühelt jalalt teisele. Siis aga, hetkeks ennast vaos hoides, ütles ta poisile:

”Ma lähen nüüd. Ma lähen luuletusi looma. Ja sõnade saatel ilu tooma. Õige tegu on mõtete valgus! Pea seda meeles, Jared,” ja vanake ulatas talle vana jalutuskepi, ise rõõmsal sammul teise tee poole suundudes ja pobisedes: “Õige tegu on mõtete valgus…”

Nad vaatasid vanakesele järele, mõlemad vaikides. Siis pöörasid sama-aegselt pilgud üksteise silmadesse ja Layla küsis:

”Kuidas ta su nime teadis..?”