Читать книгу Minu Omaan - Meeli Lepik - Страница 5

„Elu on nagu šokolaadikarp – kunagi ei tea, millise kommi saad” (Forrest Gump)

Üks usub ettemääratusse ja teine jälle juhustesse. Isiklikult arvan, et meie mõtted ja soovid materialiseeruvad mingil hetkel kohtade näol, kuhu satume, ja inimeste läbi, kes meie elu külastavad. Järelikult oli miski minu sees Omaaniks valmis.

See raamat räägib imelikust ja imelisest maast, kuhu ma pooljuhuslikult elama sattusin, ning täiesti ebaharilikust meremehetööst maailma kõige kiiremal reisilaeval.

Riigis, mille neli aastaaega jaotuvad soojaks, kuumaks, väga kuumaks ja liiga kuumaks, elasin läbi elu valusaimad tööalased pettumused ja õnnestumised, sain kuulda teravat kriitikat ja magusat kiitust. Eeskätt aga õppisin kõige kiuste oma põhimõtete eest seisma ning sain teada, et ebapopulaarsus on teinekord märk õige tee valimisest.

Selle kahe aasta jooksul muutus ka mõni mu senine seisukoht. Selgus, et põhimõtteid, mida olen julgelt kodumaal kuulutanud, pole konkreetsetes olukordades sugugi lihtne kaitsta. Samuti ei tasu uskuda kõike, mida meedia meile araabia maade kohta pakub.

Kohtasin inimesi, kes tulid kui varjud ja libisesid pärast põgusat tutvust edasi oma radadele. Minu teele sattus ka selliseid isikuid, kes jäävad südamesse kauaks ja sügavale. Raamatu tegelaskujusid on kokku liidetud ja nimesid muudetud, kuid sündmused pärinevad elust enesest.

Mismoodi ületada väljakutseid töökohas, kus iga päev tuleb korrigeerida suhtumist teistesse rassidesse ja rahvustesse, kogeda kohalike eelarvamusi läänemaailma inimeste kohta, ning selle kõige keskel eestlasena uhkeks ja hääks jääda, sellest juba järgmistes peatükkides.

Tahan kogu südamest tänada oma kallist ema, kes reisi ajal mu Tallinnasse jäänud kodu ja kiisu eest hoolitses.

Aitäh Kirstile, kes raamatu kirjutamise mõtte mulle pähe pistis.

Aga kõige rohkem tahan tänada oma kalleid reisikaaslasi, kes nii mõnusalt soojadel kui ka liiga tulistel päevadel alati mu kõrval seisid ning sellega Omaani-seiklused, mis praeguseks hetkeks juba heleroosasse nostalgialoori on mähkunud, suurepäraseks muutsid.

Tallinnas

1. aprillil 2011. aastal