Читать книгу Minu Omaan - Meeli Lepik - Страница 6

Üritan kõigest väest keskenduda mu ees laual lebava eesti-hispaania vestmiku sisule. On 2008. aasta udune novembrikuu pärastlõuna. Rongiaknast ei näe mingitki inimtegevuse jälge, ainult kurvad raagus kased lendavad halli jadana silme eest mööda. Rongirataste rütmiline müra on liiga vali ning segab keskendumist.

Täpselt kuue nädala eest kaotasin töö. Täiesti ootamatult ja päevapealt: hommikul oli ja õhtul enam ei olnud. Laevafirma, kus töötasin üle nelja aasta, läks üleöö pankrotti ning koos minuga peab ligi 300 inimest uusi väljavaateid ja võimalusi otsima hakkama. Veel hiljuti poleks keegi meist uskunud, et ülemaailmne majanduskriis lööb niiviisi valusalt siinsamas koduses Eestis vaheda noa selga.

Neli aastat SuperSeaCati-nimelisel laeval oli tore aeg, nagu laeva nimigi on vahva – SuperMereKass. Alustasin infoletis töötamisega ning viimastel aastatel olin purser. Purser on isik, kes vastutab reisijate ja teenindava meeskonnaga seonduva eest laevas või lennukis. Armastasin oma tööd väga ja nii ei kadunud koos firma tegevuse lõppemisega lihtsalt koht, kuhu hommikuti tulla ning kust kuu alguses raha saab, vaid ka sõbrad, tulevikuväljavaated, kogu elustiil.

Õnneks või õnnetuseks ei huvita kodulaenuandjaid see, kas meil on elus hetkel emotsionaalselt raske aeg või mitte, ja nõnda pean endale kiiremas korras uue töökoha leidma.

Kuigi võiksin oma töökogemusega ka maapealseid ameteid proovida, kisub hing ikka merele tagasi. Küllap on tõetera sees väitel, et kui korra merele minna ja seal meeldib, siis oleme sinna hinge kaotanud. Samas, kui romantika välja jätta, siis on palga ning töö ja vaba aja suhe see, mis meremehe elukorraldust nii kergelt maapealsete ametikohtade vastu vahetada ei lase. Seda enam, et saan praegusel eluetapil sellist elustiili endale lubada – peret ja lapsi mul veel ei ole.

Kuna olukord on mujal maailmas töö otsimiseks sobiv, kandideerin ametikohale, mis asub Eestist väljaspool.

Paar nädalat hiljem sätin end hommikul õhinal valmis, et minna laevameeskondi otsivasse agentuuri töölepingule alla kirjutama. Olengi saanud pakkumise Hispaaniasse kiirlaevale, kuhu otsitakse teenindusjuhti. See on põhimõtteliselt just sama töö, mida viimati tegin. Ausalt öeldes mulle ei meeldi ameti ingliskeelne nimetus − supervisor – tegu oleks justkui vangivalvuri või koonduslaagri ülevaatajaga. Kiirlaeva teenindusjuht kõlab hulga paremini.

Pakkumise saan ootamatult kergelt: juba 20 minutit pärast elulookirjelduse saatmist heliseb telefon. Järgmiseks päevaks pakutakse intervjuud ning ülejärgmisel päeval teatatakse, et olen konkursi võitnud ja sõidan kaheks kuuks päikeselisse Hispaaniasse. On aeg astuda pühapäevameremeeste hulgast (tulime ju MereKassilt ööseks ja nädalavahetuseks koju magama) päris meremeeste sekka.

Päike särab eredalt ja isegi kevadiselt. Hilissügist meenutab vaid öösel maha sadanud ja nüüd lõbusalt jalge all lirtsuv vedel lumesodi. Hüppan Piritale viivalt bussilt kerge jalaga maha, et veel korra heita pilk jääootel sügavsinisele Läänemerele. Tunnen sisimas isegi üleolevat rõõmu, et varsti soojematele vetele pääsen.

Öeldakse, et õnnelik ollakse siis, kui tunneme rahu ja rõõmu korraga. Sel hommikupoolikul olen kindlasti rõõmsalt ärevil, kuid kas ka rahulik? Kindlasti mitte. Viimastel nädalatel olen kuulnud endistelt töökaaslastelt, kes juba mõnda aega Hispaanias samas firmas toimetavad, ärevaks tegevat infot. Jutud käivad, et laevade graafikuid tõmmatakse vastu jõule koomale ning uusi inimesi pole juurde tarvis. Mulle sellised jutud kohe üldse ei meeldi ja nii üritan vägisi häirivaid mõtteid eemale tõrjuda. Siiski on kahtluseussid mu pähe juba pesa teinud ning nüüd närivad nad teravate hammastega mu rõõmutunnet. Tunnen, et mida lähemale agentuurile jõuan, seda enam närvi lähen. Järsku heliseb telefon.

„Tere, Meeli, vaata, meil oli tänaseks plaanitud see töölepingule allakirjutamine, on ju...” alustab meeldiv, kuid ebakindel naisterahvahääl telefonis. Puna tõuseb kiiresti mu näkku ja sees läheb kuumaks: juba helistaja hääletoonist saan täpselt aru, et mu kahtlustel on alust, ja tean, kuhupoole jutt tüürib. Minu veel kättevõitmata töökoht tahetakse mulle üles öelda: siinsamas, ilma pikema tseremooniata, telefoni teel.

„Ma sellepärast helistan, et millal sa plaanisid läbi tulla? Lihtsalt, et kui sa ei saa, pole ka hullu...” jätkab mu vestluskaaslane teisel pool toru.

„Ei, ei, saan tulla küll. Olen just siinsamas paari minuti kaugusel,” ütlen kiiresti vahele ja panen toru ära. Nii lihtsalt see nüüd ka ei käi: kui on tarvis halbu uudiseid teatada, siis pigem ikka näost näkku!

Agentuuris tervitab mind seesama sõbralik neiu, kes mind varem intervjueeris, kuid sedakorda on ta suhteliselt hädise näoga. Järgnevalt pannaksegi mu kartused sõnadesse. Selgub tõepoolest, et laevade graafikud enne uut aastat ei muutu ja olen üleliigne. Neiul on silmanähtavalt väga paha mulle seda öelda. Kuna olen mõttes uudiseks juba valmistunud, teatan otsusekindlalt, kuid pettumust varjamata:

„Arusaadav, kuid mul pole kahjuks võimalik uut kohta otsima hakata. Teie firma tegeleb ju ka inimeste mujale vahendamisega? Kui Hispaaniasse praegu ei saa, siis äkki mõnda teise riiki?”

Neiu tunneb end veelgi viletsamalt. Kohmetult naeratades lubab ta asja uurida ning mulle paari päeva pärast helistada.

Kõmbin jalgsi tagasi kesklinna. Päikeseline sügispäev on endiselt kaunis, kuid ma suudan mõelda vaid oma taas sassi löödud plaanidele ja tulevikule. Kõige rohkem ärritab mind see, et kogu emotsionaalne ettevalmistus kodunt kaugele tööleminekuks on olnud asjata. Kiretu häälega teatan uudist ka oma perele ja parimale sõbrannale. Kõigel on põhjus, on ainuke mõte, mida suudan enda lohutuseks leida.

Esmaspäeva varahommikul heliseb taas telefon.

„Tere, Meeli!” kostab sama hääl agentuurist, kuid sedakorda hoopis reipamalt. „Meil on sulle pakkuda sama ametikoht ja samas firmas, kuid... Omaanis.”

„Vabandust, kus?” küsin, endalegi ootamatut võhiklikkust üles näidates. Piinlik tunnistada, kuid teadmised geograafiast jäävad siinkohal veidi puudulikuks. Kaugemaid ja eksootilisemaid riike teame enamasti selle kaudu, kui nad millegi silmapaistvalt hea või kurjaga hakkama on saanud ning nõnda maailma tähelepanu uudiste kaudu enesele on tõmmanud. Omaan on selles osas tagasihoidlik.

„Kas see mitte kuskil Araabias pole?” avaldan kobades ainukese teadmise kuuldud kohanimest.

„Jajah, on küll: Dubaist lõunas,” vähendab agentuurineiu vastus hoopi mu intelligentsile. Dubaid Araabia ühendemiraatides teavad paljud, kuna hullumeelsete ehitusprojektidega kuulsaks saanud tehislinna pakutakse viimastel aastatel ka Eestis sadu puhkusepakette. Sama kohamääratlust hakkan hiljem ka ise kasutama, teiste omasuguste võhikute harimiseks.

„Anna palun siis pärastlõunaks teada, kas sulle sobib. Teeme kohe dokumendid korda ja lendad kolmapäeval.”

Kolmapäeval? Siis nagu ülehomme? Kaheks kuuks kohta, mille nime kuulsin just nüüdsama esimest korda?

Kohe otsustan uuest paigast natuke rohkem teada saada ja avan arvutis Google Earth’i programmi. Avastan, et Omaan on tõesti riik Araabia poolsaarel ja Dubaist lõunas. Järgmisena selgub, et Omaan on sultaniriik. See kõlab küll juba veidi kummaliselt. Tekib tunne, et tegemist on väljamõeldud kohaga kuskilt araabia muinasjutust, kus illustratsioonidel on valged kandilised majad ning kuusirp pikali taevas. Ainuke päris sultan, kellest üldse kunagi midagi kuulnud olen ja kes peamiselt oma meeletute rikkuste tõttu tuntuks on saanud, pärineb Bruneist Kagu-Aasias. Nagu hiljem teada saan, rohkem kui kaks neid maailmas polegi.

Tänu põnevale informatsioonile teatan juba paari tunni pärast agentuurile oma jaa-sõna ning jään huviga ärasõitu ootama.