Читать книгу Minu Omaan - Meeli Lepik - Страница 7

Ma vihkan pakkimist. Õnneks tohivad merel töötajad tänu meremehepassile reisida topeltkoguse pagasiga, kuid see mu muret suurt ei vähenda.

Teine asi, mis olukorra veel keerulisemaks teeb, on fakt, et Omaan on islamimaa, seega seal ei tule poolalasti ringi kalpsamine kõne allagi. Samas aga tõuseb temperatuur suvekuudel sellistesse kõrgustesse, kus meie juba saunalaval higistame – Omaani pealinna peetakse üheks maailma kuumimaks linnaks.

Kolmapäeva varahommikul rebin jõuga oma kohvreid läbi hangede taksosse, mis mind lennujaama viib. Ilmselt olen hetkel valitseva ilma suhtes kohatult riides, nii ei suuda taksojuht end tagasi hoida:

„Nooh, kuhu siis lendame?”

„Teate, ma ise ka ei tea täpselt, kuid räägitakse, et seal pidi väga soe olema,” üritan olla vaimukas, tajudes samas eesootava muutuse suurust.

Kui Tallinna lennujaamas oma piletit lennule Amsterdami registreerin, küsib kena keskealine naisterahvas viisakalt: „Ja mis on teie lõppsihtkoht?”

„Omaan,” vastan uhkelt.

Daam punastab kergelt: „Vabandust, mis koht?”

„Omaan,” kordan tähti aeglasemalt välja hääldades.

„Palun oodake üks hetk,” lahkub ta kohmetu naeratusega leti äärest. Ilmselgelt ei ole ta sellisest sihtkohast kunagi kuulnud, kuid ei julge kolmandat korda üle küsida. Veidi aega lähedal seisvate kolleegidega nõu pidanud, pöördub naine uuesti mu poole, nüüd juba enesekindlamalt.

„Te siis lendate Masqatisse?”

„Jah, just sinna.”

Masqat − inglise kirjapildis Muscat − on mu meelest väga ilus ja eksootiline nimi ühele araabia maa pealinnale. Meelde jätan selle muskaatpähkli järgi: see on see maitseaine, mida vahel küpsetiste sisse pannakse.

Lennukisse minekut oodates tunnen meeldivat ootusärevust ja üldsegi mitte hirmu, kuigi lendan üksinda nii kaugele ja nii kauaks esimest korda elus.

„Neiu, vabandage... Kas tohib teie kõrvalt üht lisatekki paluda?” Võtan kõrvaklapid peast. Küsija, eakama meesterahva kogukas kuju näib piinatud moega. Olen alati mõtisklenud, mismoodi pikad ja paksemad inimesed kaugemad lennureisid üle elavad. Kohati on toolide vahe nii kitsas, et minusuguselgi väikest kasvu naisel on pooleks murtud tunne.

„Jah, loomulikult,” ulatan palutud pleedi. Mees näib sõbralik ning hakkame vestlema. Tuleb välja, et ta on rahvuselt itaallane ning juba aastaid äriasjus Pärsia lahe piirkonda külastanud. Kui mainin, et hakkan Omaanis tööle ja elama, soovib mees mulle edu.

„Oi, mina armastan Masqatit. Võrreldes teiste Lähis-Ida linnadega on see puhas ja kena paik. Ja inimesed on ka kenad, väga abivalmid ja sõbralikud. Sulle hakkab seal meeldima,” ütleb mees lõpuks, enne kui vahepeatusel Abu Dhabis mööda kitsast vahekäiku lennukist välja tüürib.

Vanahärra julgustav kommentaar mõjub värskendavalt, kuna kodused tuttavad peavad mind kui noort heledapäist tüdrukut Lähis-Itta sõitmise pärast poolsegaseks.

Loodan, et see lihtsalt ei saa olla miskit muud kui üks hea enne mu edasistele seiklustele.

„Cabin crew, please take a seat for the landing,”^[1.] kõlab ühtäkki. Surun nina tugevasti vastu aknaklaasi ja üritan nii kaugele kui võimalik välja vaadata. Kell on kümme õhtul ja väljas on loomulikult pime. Kui tavaliselt säravad linnatuled õhtutaevast vaadatuna eriti kutsuvalt, siis Masqati kohal ma seda ei märka. Kogu maapind paistab nagu hiigelsuur tume tekk: vaid aegajalt silman sirgeid ja hästi valgustatud, kuid vähese liiklusega maanteid. Peagi puudutavad lennukirattad sujuvalt asfalti. Olen kohal.

Tean, et mulle tullakse vastu. Agentuurist olen kaasa saanud mõne kohaliku telefoninumbri ning dokumendi, et firma kannab kõik mu saabumisega seotud kulud. Maaleminekut oodates vaatan veel kord kõik paberid läbi ja kuskilt meenub kommentaar, et seda paberit, kus on kirjas mind tööle võtnud firma andmed, on targem piiri ületades mitte näidata. Miks, seda mulle keegi ei öelnud.

Jõuan korraks juba muretsema hakata, kuid saabumise ärevuses unustan kogu teema.

Astun laiale lennukitrepile ja tõmban sisse esimese sõõmu idamaist õhku. Mulle meenub üks šampoonireklaam, kus tuul mängleb lennukist maha astunud modelli juustes – kuum õhuvool silitab samamoodi mu palgeid ja lükkab lahtised salgud silme eest ära. Imestan, kuidas üldse saab väljas nii soe olla, on ju novembri lõpp!

Kohe arvan leidvat oma küsimusele vastuse: suurte turbiinmootorite propellerid pöörlevad ikka veel ning kuum õhk tuleb ilmselt sealt. Alles terminali viivasse bussi astudes tajun, et kõrvetav õhk ei pärine mitte lennukimootoritest, vaid õues ongi nii kuum. Huvitav, mis siis keset päeva veel toimub? Julgen õhutemperatuuriks pakkuda vähemalt 27 soojakraadi ja kardan, et päikese käes võib see olla topelt.

Masqati rahvusvahelise lennujaama terminalihoone on võrdlemisi väike ning madal. Teravkaarseid aknaid kaunistavad peened araabiapärased kivist pitsid ning maapinnalt valgustab igat tumedat ruutu värvilise pirniga lamp. Maitsekad rohekas-lillakas-kollased toonid jätavad saabujale igal juhul väga eksootilise mulje.

Saabuvate lendude terminal on meeldiv ja puhas. Kuigi lennuk startis Lääne-Euroopast, nägin pardal ja ka nüüd lennujaamas vaid paari heleda nahavärviga inimest. Naisi peale minu rohkem ei olegi. Küllap pole araabia maades öö hakul üksikutel naisterahvastel kombeks ilma saatjata ringi kolada, teen oma esimese järelduse.

Püüan meelde tuletada, mida mulle Eestis viisa kohta räägiti, ning mõtlen, kuidas peaksin edasi toimima. Eestist Omaani viisat osta ei saa, seega tuleb see piirilt hankida. Muretult ja väikesest seiklusest kergelt lõbustatuna sean sammud klaasseintega putkade juurde, kus sagib palju teisigi inimesi. Otsustan võtta sappa leti ees, kuhu on kirjutatud „PRE-PAID VISA”^[2.]. Ametnik, nooremapoolne naisterahvas, kannab tumesinist pikkade käiste ja pagunitega jakki ning tema tugevalt meigitud nägu raamib koobaltsinine pearätik. See tuletab mulle meelde, et araabia naine ei näita avalikult oma juukseid.

„Lubage oma pass, palun,” vastab naine väga professionaalselt, selges inglise keeles. Kiiresti lappab ta mu reisidokumendi läbi.

„Ei, miss^[3.], teil ei ole viisat. Palun minge järgmise leti juurde ja ostke.” Tänan teda ja näengi paari meetri kaugusel letti kirjaga „VISA”.

„Tere õhtust,” tervitan noormeest teisel pool klaasi. „Palun mulle üks viisa.”

Tunnen end naljakalt, justkui ostaksin poest leiba või vorsti. Olen kindel, et kohe järgnevad küsimused mu päritolu ja tuleku põhjuste kohta, kuid turbaniga valges ürbis noormees lihtsalt naeratab sõbralikult. Kuue euro eest saan viisa kätte. Fakt, et nii lihtne on riiki pääsemise luba saada, teeb Omaani tuleku kindlasti stressivabamaks – pole tarvis saatkondades aega viita ega ametnikega maid jagada.

Noormees lööb suure põntsuga ilusa purpurse templi mu passi ja heidab mulle veidi flirtiva, piirivalveametnikule mittesobiva pilgu. Kindlasti ei ole ma kohatult riides, pikkade käistega särk ja teksapüksid on täiesti tavalised ja sugugi mitte väljakutsuvad. Kas tõesti on asi juuksevärvis, arutlen endamisi ega tunne end ei meelitatuna, ei solvatuna.

Kahekümneeurosest kupüürist saan tagasi juba kirjusid, mulle veel tundmatu välimusega kohalikke rahatähti riaale^[4.].

Pilgu rahadelt tõstnud, märkan, et Masqatisse saabuvate lendude terminal on tihedalt täis lennureisijaid ootavaid, nimesilte käes hoidvaid inimesi. See on mulle alati jätnud romantilise ja filmiliku mulje ja varasematel lendudel olen sellistest möödudes mõelnud, et kui keegi tundmatu ka mind ootaks, minu nimega tahvel rinna kohale tõstetud, tekitaks see kahtlemata erilise tunde.

Seesugust siltide mitmekesisust nagu Masqati lennujaamas ei ole ma küll kuskil varem näinud. Mõni plakat näeb välja nagu prügikasti kõrvalt pärit räsitud papist puuviljakasti tükk, kuhu on mulle tundmatute tähtedega midagi hooletult kritseldatud. Teised jälle on suurde uhkesse kuldraami sätitud, siidpaberilt säravad kaugele kalligraafiliselt ja kuldtähtedega kirjutatud nimed, nagu Mr Davidson või Miss McCormick.

Kahtlustan, et papitükkidele kribitud nimesildid ootavad tõenäoliselt maale saabuvaid lihttöölisi Omaani ümbritsevatest maadest nagu Pakistan ja India, või ka kaugemalt, näiteks Egiptusest, ning need, keda oodatakse kuldsete tähtedega, on ilmselt kohalike suurfirmade juhid või jõukad turistid. Uhkete nimetahvlite alumises nurgas seisab sel juhul Hyatti, Shangri-La või mõne muu luksushotelli nimi. Hiljem saan teada, et ligi kolmest miljonist Omaani asukast elab ja töötab riigis ametlikult üle 600 000 välismaalase.

Ma ei oska lennujaamas tunglevate meeste rahvust ära arvata. Naised vist hoiavad kodus lapsi, sest näen enda ümber ainult meesterahvaid. Indialased tunneksin veel ära, mõtlen, kuid siinne seltskond meenutab rohkem sõjauudistest tuttavatest maadest pärit tegelasi. Kõik on lühikest kasvu, tumeda nahaga, näivad hirmunud ja segaduses olevat. Sellisest enesekindluse puudumisest järeldan, et nad ei tunne end kuigi mugavalt ja tegemist on kindlasti võõramaalaste, mitte omaanlastega.

Pagasikärud ägavad rasketest kompsudest laotud kuhjade all. Kohvrid on selle seltskonna jaoks arvatavasti tarbetult kallid ja nii ajavad nööridega kinni tõmmatud kastid ja kilepakendid asja ära. Koormad on sageli nii kõrged ja laiad, et nende tagant pole inimest enam nähagi. Enamik mehi kannab määrdunud tuunika all õhemat sorti beeže või tumepruune pükse ning tolmuseid kingi või lääpa tallatud rihmikuid, et jalgu kärurataste eest kaitsta. Kui üritan rahvasummas omale teed teha, jääb mõni meestest mind kui ilmaimet jõllitama, teised jälle keeravad alandlikult pilgu maha. See teeb olemise ebamugavaks, isegi veidi kurvaks.

„Huvitav, millise plakatiga mulle vastu tullakse ja mida sellest järeldama peaksin?” käib peast läbi. Kohe näengi rahvasumma seas silti oma nimega. Minu nimi on trükitähtedega prinditud tavalisele A4 paberile – soliidne ja samas mittemidagiütlev.

Mulle vastu tulnud mees kannab euroopalikke riideid ning sammub otsejoones minu juurde. Küllap on talle mind kirjeldatud, kuigi tõenäoliselt pole ühe valgenahalise neiu äratundmine tumedat verd meeste parvest raske ülesanne.

Ta naeratab närviliselt ja natuke virilalt ning viipab ebamäärases suunas käega, et ma talle järgneksin. Tervituseks ta kätt mulle ei anna ja ennast ei tutvusta, üksnes kohvri taipab härrasmehelikult oma hoolde võtta.

Hakkame koos läbi sagiva inimhulga väljapääsu suunas trügima. Uste avanedes tulvab mulle näkku samasugust kuuma ööõhku, nagu ennist lennukist välja astumisel. Ruttu manööverdame end valgete risti-rästi pargitud taksode rivist läbi, parkimisplatsi suunas.

Tõenäoliselt mind valdavast ebakindlustundest tingituna hakkan kohe rutakalt mehega juttu sobitama. Räägin talle oma loo Omaani tulekust ja sellest, kuidas ma taolisest riigist midagi kuulnud ei olnud, ja kõigest muust, mis pähe tuleb – inimesed kukuvad ju tihti seosetult lobisema, kui ennast ebamugavalt tunnevad.

Mees aga ei kosta kogu jutu peale midagi. Viisakalt aitab ta mul kohvri oma auto pagasiruumi asetada, maksab parkimispileti eest ning me sõidame lennujaamast minema, tundmatusse araabia öösse.

1 Meeskond, palun maandumiseks istet võtta. (inglise k) [ ↵ ]

2 Ette makstud viisa/varem ostetud viisa. (inglise k) [ ↵ ]

3 Preili. (inglise k) [ ↵ ]

4 Riaalid on Araabia poolsaare riikides levinud valuuta. Kuni aastani 1973 Omaanil oma raha polnudki. Masqat ja Omaan olid eraldi iseseisvad riigid, kus ringles ümbritsevate maade kaubandusega seonduvalt ruupiaid, taalreid ja dinaare, kuid ka dollareid ning naelsterlingeid. Oma raha saamine oli üks paljudest positiivsetest muutustest, mille noore sultan Qaboos bin Said al Saidi võimuletulek kaasa tõi. Omaani riaal on algusest peale seotud USA dollariga (1 USD = 2,6008 OMR). Üks riaal on omakorda tuhat baizat. Münte küll kasutatakse, kuid juba 100 baizat on paberkupüür, vastates 15 eurosendile. (Toim.) [ ↵ ]