Читать книгу Minu Omaan - Meeli Lepik - Страница 9

Rütmikas araabia muusika, elav võõrkeelne vestlus ja uue töökoha nägemise põnevus täidavad mind rõõmsa ärevusega ning mu näole tekib suur soe naeratus.

Tunnen osaliselt ära samad kohad, kust eile õhtul mööda sõitsime. Nüüd, kui väljas on valge, näib kõik erinev. Teistmoodi on võrreldes eelmise õhtuga ka see, et tänavad on pea inimtühjad. Vaid mõni nälginud kass lösutab veel suletud kebabikioskite varjus ja paar erksinistes tunkedes mustanahalist ehitusmeest on teepervel palmi all siestat pidamas.

Tee sadamasse on käänuline, piirnedes kord järsu kiviseina, kord sügava oruga, kus külg külje kõrval asetsevad erevalged karpmajad, mis hommikupäikeses sunnivad lausa silmi kissitama. Jõulised liivakivist administratiivhooned meenutavad mulle aga laste mererannale ehitatud liivalosse, mis esimese laine või suurema vihmaga ära uhutakse.

Krässus juustega noormees sõidab kui hull. Mõnes kurvis ja möödasõidul tuleb päris hirm peale ja nagu hiljem teada saan, põhjusega. Nimelt on Omaan liikluses hukkasaanute pingereas maailmas esirinnas.

„Abdul! Lulu, please^[1.]!” käsib Anja bussijuhil paremale keerata ning järgneb ohtlik pööre eilsest juba tuttava Lulu supermarketi sissepääsu juurde. Vähemalt võtsime kiirust maha, rahunen veidi. Anja ja üks tumedate prillidega tüdrukutest astuvad bussist välja. Nad lähevad laevale toitu ostma.

Edasi viib tee meid mäest alla ja läbi käsitsi maalitud mereteemaliste piltidega liivakarva väravate, mis moodustavad kolme graatsilise kaarena üle tänava silla. Ka siin kaunistab teeäärt ereroosade lillede katkematu kett, mis kohalikule kliimale sobimatu lopsakusega üle piirete ripub.

Peagi vilksatab kaljude vahelt meri. Veel poolkuukujuline käänak ringteel ning olemegi sadamas. Suurtelt kivist väravatelt võib lugeda kirja „Port Sultan Qaboos” ehk „Sultan Qaboosi nimeline sadam”.

Enne väravat palub Merilin mul vagusi istuda ning tähelepanu mitte äratada. Nimelt on osal meeskonnaliikmetest sissesõiduload puudu ja peab lootma heale õnnele, et piirivalve liiga nõudlik ei ole. Mulle meenub soovitus lennujaamas oma töölevõtmise pabereid mitte näidata ja hakkan vaikselt aru saama, et dokumentidega pole siin maal asjad nii läbipaistvad, kui peaks. Teen muidugi, kuis kästud.

Sadamaesine suur plats on täis ühesuguseid valgeid, keskelt laia oranži triibuga taksosid ja veidi eemal nende äravahetamiseni sarnaseid, säravvalgete ürpide ja tillukeste mütsikestega juhte, kes omavahel häälekalt vestlevad. Meeste vahel liigub kaltsudes vanamees, roostes labidas rinna kohal püsti – nagu madrused räägivad, on see kohalik külahull, keda piirivalve ega taksojuhid märkamagi ei tee.

Väravasse jõudes keerab Abdul muusika kinni ja teeb bussiuksed lahti, et lasta sisse piirivalveametnik, kes nõuab näha kõigi dokumente. Viimasena bussi tulnud tüdrukud räägivad araabia keelt ja suudavad mehe ära veenda ning sõidamegi takistuseta edasi.

Kindlasti ei ole tegemist reisisadamaga: autoteed ääristavad kaubakonteinerid ja parklatäied valgeid, veel tehasekleebistega, äsja maale toodud tuttuusi pikkades rivides autosid. Peagi keerame tsemenditornidest mööda ning buss peatub.

Sadamas seisva sinivalge katamaraani ninale on kirjutatud Hormuz. See ongi minu laev. Nimi tuleb Hormuze väinast, mis on kitsas, kuid riigile strateegiliselt väga oluline veetee Omaani lahe ja Pärsia lahe vahel, kustkaudu saab kogu laheriikide naftakaubandus pääsu avamerele.

Sadamas pole ei ooteterminali, piletite registreerimise kassat ega ka liikuvat metallist tuubust, kustkaudu reisijad mugavalt laeva pääseksid. Laevale saab kitsast ja järsust, köitest käsipuudega kaldteest – meremeeste keeles trapist – üles ronides. Mu suureks üllatuseks on mõnel neiul meie laevameeskonnast lausa kõrgete kontsadega kingad jalas, mis pardale jõudmise veelgi keerulisemaks muudab. Imestan omaette, sest kinnised ja madalad jalanõud on üldiselt laeval töötamise üks peanõue...

Kohe näha, et Hormuz on uhiuus, alles kolm kuud tagasi Omaani toodud laev. Ja uued asjad on ikka ilusad. Ka mul tuleb laeva vaadates uhke tunne sisse – kes see ikka vana roostes paadiga seilata tahab! Laevadel on olnud puhtus ja kord alati pühad asjad, kuid siin võin värsket värvi ja piinlikku puhtust lausa käega tunnetada.

Lahtise autoteki kriipimata alumiinium helgib päikesekiirtes ning säravvalgel välistekil võib päikeseprillideta lausa silmanägemise kaotada. Salongi pääseb teise ukse kaudu. Teada on, et laevas kasutatakse asjade ja ruumide kohta teisi nimetusi kui maa peal. Nii on korruste asemel tekid, köite ja nööride asemel otsad ja liinid, meeskonna söögiruum on mess, kiirust mõõdetakse sõlmedes, mitte kilomeeter-tundides jne.

Üksteisele rasket välisust viisakalt lahti hoides siseneme hanereas päikesetekilt iluduse reisijate salongi. Laev ei ole väga suur, kuid mõjub laiema ja avaramana, kui väljast oleks arvata julgenud. Mõlemat külge katvad suured panoraamaknad ning interjööri liivakarva, samblarohelised ja pehmed sinakad toonid loovad üheskoos kõrge ja kerge tunde. Salongi keskel on kaarjas baarilett koos külmkappide ja kogu seina täitva juhtpuldiga. Märkan igal seinal suuri lameda ekraaniga televiisoreid ja arvan õigesti, et värvilisi nuppe täis paneeli näol on tegemist laeva audio- ja videosüsteemi juhtimiskeskusega.

Kõik teevad tööpäeva alguse ettevalmistusi. Mina proovin esialgu teistele mitte jalgu jääda ja vaatan uudishimulikult ning asjalikku nägu teha üritades ringi.

Äkki hüppavad kolm neljast tumedate prillidega neiust mulle rõõmsalt ligi, et tutvust teha. Mu amet on neile juba teada. Räägin natuke endast ja saan teada, et tüdrukud ei olegi omaanlased, vaid on pärit Marokost. Minu meelest on neiud kõik ühte nägu ja väga ilusad. Kui küsin nende nimesid, saan lõbusad vastused.