Читать книгу Ööpäevik - Mehis Heinsaar - Страница 10

Olen nüüd viis päeva heas töövormis olnud, mida juhtub minuga harva. Selle hind: pidev lugemine, teatud üksindus ja rahvarohkete, halva energiaga kohtade vältimine. Ja muidugi oskus puhata vahepeal. Viis juttu selle ajaga (neli visandit ja üks valmistöö, kaks neist päris uut nägemust, kõik üle kuue lehekülje pikad). Peale selle on olemas eluterve huumor, filosofeerimisvõime ja üleolek kesklinna deemonitest. Nagu ütleb Einar Laigna: „Mulle meeldib olla tugev. Mulle meeldib end valitseda.“

Askeetlik ideaal jõusse: kohtun Mariaga uuesti alles siis, kui see tõesti ka mõlemale midagi pakub. Iga kannatus, mis asendab deemonliku alateadvuse labürinti suubuvat lõbu, on tegelikult seiklusrikkam, metsikum, võimatum – ja seda imelisem, kui see teostub, kuna säärase distsipliini tõenäosus minu puhul on üks kolme vastu.

Lähiajal lugeda: 1) Kierkegaard, 2) Strindbergi näidendid, 3) Pinteri näidendid, 4) ülejäänud Becketti näidendid, 5) „Samuraide saladused“, 6) kolm Wittgensteini raamatut, 7) kolmkümmend valitud artiklit Akadeemiatest, 8) Bergsoni „Loov evolutsioon“, pluss 9) Harmsi tõlkimine, 10) Carrolli „Snargijahi“ tõlkimine, 11) eskimo, tšuktši ja itelmeeni folkloori uurimine, 12) Ionesco ülejäänud näidendid, 13) Sheng-Yeni „Härja jälgi mööda“, 14) varajase Nõukogude Venemaa jutud „Kuidas sünnivad kurgaanid“, 15) Cortázar, 16) David Vseviovi „Venemaa, lähedane ja kauge“, 17) Dan Glimne „Maailma suurimad sulid“.

Kuid mis kõige tähtsam: ma olen jälle kümme aastat noorem, olen tugev ja valitsen olukorda. Olen nagu 23!