Читать книгу Ööpäevik - Mehis Heinsaar - Страница 18

Melanhoolia

Ma ei tea, kas ta on haigus või muusika või aine. Igatahes ei allu ta inimese analüüsivõimele ega tahtele, isegi mitte salakavalale tahtele. Vastavalt sellele, kuis nihutatakse ajus või hinges midagi paigast, võtab ta uue kuju. Vahel võtab ta nostalgia kuju, mis on läägem ja tüütum, samas suurejoonelisem ja põhjatum kuristik kui lihtne kurbus. Vahel on ta hirm vananemise ees. Vahel harva muusika ja loomiserõõm või kuu vaatamise rõõm.

Melanhoolial on tuhat nägu. Ta on meister maskide vahetamises, üks neist usutavam ja tõelähedasem kui teine. Ja tõe hõngu annab talle just olevikuline intensiivsus, olevikuline meeleolu – see nii usutavalt tõe-näoline meeleolu!

Tema vastu võidelda võib, ja tegelikult isegi tuleb, sest muidu neelab ta su tervenisti alla. Seda, kes on melanhoolia poolt alla neelatud, võib näha teatud pitserist nende näos... Aga sellele deemonile ju makstakse veel pealegi selle eest, et teda täies hiilguses filmide ja kontsertidena näha ja kuulata saab!

Melanhoolia rõivastikus peitub terve labürint. Kes kord sinna ekslema satub, võib tema rüü voldistikes ja soppides rännata aastaid, kord kurvana, kord õnnelikuna, kord kuulsana, kord unustatuna, leides harvadel selguse silmapilkudel kohkunult, et ta pole kogu see aeg sammugi paigalt nihkunud, vaid uneskõndijana üha paigaljooksu teinud.

Üks Melanhoolia lemmiknägusid on olla unistaja. Oo, kui reaalseid ja detailideni selgeid tulevikuplaane on ta erinevate silmade ette mananud! Ja need tulevikupildid on saavutanud selliseid intensiivsusi, mis elule eneselegi silmad ette teevad! Mõnel vaiksel öötunnil täidab ta mu meeled asise töömehe mõtetega, kujutlusega distsipliinist ja jõust, nii et ma avastan, kui lihtne, lausa hämmastavalt lihtne on elada õnnelikku, vähenõudlikku ja praktilist perekonnainimese elu. Viimaks ma lausa karjatan rõõmust! – langedes kohe pärast seda sügavasse masendusse, sest avastan, et koidab ja väärtuslik uneaeg on jälle raisatud.