Читать книгу Ööpäevik - Mehis Heinsaar - Страница 6
Reede, 20. aprill
ОглавлениеInimeses on väga palju tunde- ja meeleoluväljasid, metsasid.
On uute, värskete, olevikuliste meeleoluväljade ihalus (uus filosoofia, armumine).
On varemkogetute, turvaliste, emalike meeleoluväljade vajadus (armastus, kodu).
On enese tühisuse tajumus (lageraba, soostuv, surnud mets).
On üksinduse, tühjuselaante igatsus. Olemine kui rahulaas.
On kirgede ja painete laaned (kiired, metsikud vajadused, iha külvata suure naise tuharate vahele rohkesti seemet).
On eetilisuse, truuduse tajuväljad, mis niisamuti meeleoluna hinge-lihasse kasvanud.
On tülpimuse ja rutiinikõrbed, ükskõiksuses ja mugavates müüdirollides või meeleoludes püsimised.
On naiivne, panteistlik meeleolu jne.
Kõik need meeleolud on erinevate hetkede MINA ISE siin ja praegu. Ometi on nad kokkuvõttes vastuokslikud, enese hinge kui tervikut purustavad tajuväljad, justkui luik, haug ja vähk, kes ühte asja korraga kolmes eri suunas tahavad vedada.
Kas siis saab rajada veel ühe ISE, selle, kes neid tajuväljasid sümfooniliselt järjestada või seostada püüab, ennastharivalt ja ennastarendavalt? Potentsiaalsete üksustena on eri meeleolude registrid pidevas valmisolekus. Varitseva võimalikkusena alaliselt olemas.
