Читать книгу Härra Pauli kroonikad - Mehis Heinsaar - Страница 6

—

Härra Pauli eriline maailmataju ilmnes juba varajases lapseeas. Nimelt polnud ta veel aastanegi, kui mõistis täiesti vabalt kõmri ja kopti keele segust juttu ajada. Põhiliselt vestles ta selles keeles küll mittemateriaalsete asjade ja omaenda nabaga, aga see-eest mõistsid need talle ka üht-teist vastata. Enamasti liikus jutt vihmausside hingeelu ümber, nende hommiku- ja õhtupoolsetest tunnetest, unistustest, pettumustest. Võib öelda, et see oli väga viljakas aeg härra Pauli elu algetapil, mil ta omandas peamised vestluskunsti alged ja oskused.

Peale veidi üksluisemat eluperioodi, kui härra Paul emakeeles vaikima õppis ning oma esimesed jalutuskäigud isa-ema käekõrval tegi, saabus aeg, mil Paul avastas enese juures Parema Käe Reegli. Reegel seisnes selles, et kõik asjad, mis olid väiksemad kui leib, kadusid tema parema käe ulatusest jäädavalt. Oli see siis piimapudel, kassipoeg või kahvel, peale parema käe haardeulatusse sattumist neid lihtsalt enam polnud. Asjasse toob ehk selgust see, et härra Pauli Parema Käe Reegel kehtis unenägudeski. Alatihti leidis Paul seetõttu enese kõrvalt kummalisi asju. Hommikuti, mil ta ärkas. Mõnikord oli ta paremas käes siis koolibrikompott või kala kübar, ümisev originaaltellis mõnest unemajast või midagi muud sellesarnast. Kas ei tähendanud see aga seda, et asjad, mis kadusid parema käe ulatusest ilmsi, rändasid sel kombel unemaailma? Võib-olla on see tõesti nii. Samas ei saa maha matta ka võimalust, et härra Paul valdas lihtsalt asjade täiuslikku kaotamiskunsti. Sest eks ole ju nii, et kui keegi midagi kaotab, siis varem või hiljem leitakse see ikka üles, kas või teisest ilmaotsast. Härra Pauli puhul aga see seadus ei kehtinud. Kord kaotas ta suletud ruumis koguni vesti omaenda seljast. Ja see pole enam niisama.

Peale eelmainitud oskuste, mis näitavad, et härra Paul siia maailma mitte nalja tegema ei tulnud, omandas ta kolmanda ja neljanda eluaasta vahel parmupillil põhineva rotipüüdmismehhanismi, tegi veel enne numbrite tundmaõppimist väga keeruliste aritmeetiliste uuring ute abil kindlaks, et muti ajustruktuur on hämmastavalt sarnane igiliikuri struktuuriga, ning sooritas näpuga tapeedimustril järge ajades koguni mitmepäevaseid kõrgmäematku. Neilt rännakuilt naasis härra Paul alati reipalt ja heatujuliselt, silmad säramas, nagu oleks ta Himaalajal ära käinud.

Seega, kui härra Paul oli saanud viieaastaseks, võis juba päris kindlalt öelda, et poisil on kõik eeldused astumiseks Teadmatuse Akadeemiasse. Aga kuna säärast akadeemiat polnud tollal (ega vist ka praegu) ametlikult olemas, siis avas härra Paul selle ise. Iseeneses. Saades ühtlasi Teadmatuse Akadeemia peahooneks, loenguruumideks ja õpilasteks.

Õpetajaks sai talle elutu mateeria.