Читать книгу Härra Pauli kroonikad - Mehis Heinsaar - Страница 9

—

Härra Paul ärkas valju kellatilina peale, aga siis nägi ta, et tilin ei tulnud mitte kellast, vaid kusagilt mujalt. Härra Paul sügas mõtlikult kukalt, vaatas voodi alla, piilus siis ukse taha – aga sealgi polnud tilisejat. Seepeale vajutas ta nimetissõrme ettevaatlikult vastu paremat silmalaugu ja kellatilin lakkas sekundipealt.

„Lootustandev hommik,” rõõmustas härra Paul, „tuleb end lihtsalt kätte võtta ja asjad laabuvad iseenesest.”

Siis seisis ta mõnda aega keset vaikust ning sai aru, et tema peas on täna väga haruldasi mõtteid. Isegi selliseid, mis üksi ei tähenda midagi, vaid mida võib koguni ellu viia.

„Vaat kui võtan praegu kätte ja astun esikusse,” arutles ta väga kiirelt, „panen selga mantli, võtan kätte portfelli, istun siis trammi nr 1 ja sõidan otse majavalitsusse. Seal aga teretan viisakalt juhatajat, kes on muidugi hämmelduses minu nõnda varajasest saabumisest, ja asun otsekohe aruannete kallale.”

Ning heameelest, et ta peas kõik nii hästi laabub, asus härra Paul veelgi kiiremini järgmist mõtet lahendama. Selleks oli juust.

„Nõndaks, oletame, et mul on enne tööleminemist kõht siiski pisut tühi – mida ma siis teen? Aga näed, võtan lihtsalt selle juustu laualt, lõikan ta õhukesteks viiludeks ja söön järjest ära – milles küsimus.”

Ning härra Paul haaraski kohe juustu järele, ent lähemal vaatlemisel osutus juust siiski selliseks asjanduseks, mis viis mõtted otsejoones kellelegi Hannes Bobrowskile. Kuid härra Paul lahendas selle küsimuse hoobilt.

„Noh, hea küll – tuleb, ütleme, Hannes Bobrowski asja ees, teist taga minu uksele koputama – mida teha? Tuleb lihtsalt silmad sulgeda ja kolmekümne kuueni lugeda (sel hetkel kuulis härra Paul tõepoolest, just nagu keegi koputaks uksele) – kolmekümne kuueni lugeda ja silmad jälle lahti teha – ning Hannes Bobrowski ongi läinud.”

Härra Paul surus kõrva igaks juhuks vastu ust, ja tõepoolest, ukse taga oli nüüd päris vaikne. Ja heameelest, et seegi asi nõnda lihtsalt lahenes, ei saanud ta muidu, kui pidi ronima tabureti otsa ning puudutama õrnalt lage –

„ – Ja kui mul millegipärast tekib tahtmine olla iidne tamm, siis ma lihtsalt lähen parki, ajan käed laiali ning hakkan suust iidset kohinat-mühinat välja ajama. Ja inimesed, kes ümbruskonnas jalutavad, jäävad mind tummas imestuses vaatlema.”

Seejärel, tundes rinnus kerget väsimust, ronis härra Paul tabureti otsast alla ja mõõtis ajaviiteks ära, mitu sammu on tugitoolist riidekapini – sai täpselt seitse. „Ei või olla, et seitse!” hüüatas ta ning mõõtis veel korra – sai ikka täpselt seitse.