Читать книгу Härra Pauli kroonikad - Mehis Heinsaar - Страница 7

EI JÕUA KOKKULEPPELE

Оглавление

Seni oli väike Paul ainult kavala näoga ringi käinud ja päris vait olnud. Nii et vanemad tundsid tema mõistuse pärast koguni tõsist muret. Aga oma viienda sünnipäeva hommikul, mil terve suguvõsa kokku sõitis, et härra Paulile õnne ja tervist soovida, leidis sünnipäevalaps, et on viimane aeg välja hõigata, mis ta sellest kõigest arvab ning mis teda tegelikult elus ees ootab. Ja kui sugulased ja muud külalised olid ümber laua istet võtnud, valmistudes rõõmsalt torti lõikama, ronis väike Paul kõigile ootamatult oma tooli otsa ning kuulutas:

„Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu…”

Säärase ettekuulutusega silmitsi seatud, vajusid Pauli vanemad ja kogu suguvõsa üsna näost ära. Ühelt poolt oli ju nagu tore, et poiss viimaks ometi rääkima hakkas, aga et sedaviisi ja nii segast juttu – see oli liig mis liig. Mõni ajas ehmatusest enesele koguni kohvi kaela ja mõni kukkus tooli pealt päris maha. Härra Paul ei lasknud end säärasest asjast aga sugugi heidutada, vaid jätkas selgel häälel sünnipäevakõnet:

„… Ja edaspidi sulan ma igal märtsikuul lume alt välja Doonau valgel aurikul, oboemängijad pardal, ja triivin läbi kõik Haanjamaa kuplid. Just mina olengi mees, kes parema kopsuga hingates näeb kolme päikest ja pahemaga viite vanaisa. Oktoobriudus hakkan hämmastava osavusega määrama ilmakaari ja parem silm tegutseb pärast mu surma edasi kellakäona.

Niisiis olen just mina see õige mees, kes kirjutab põrnikapüüdjaile katekismuse.”

Pärast säärast sünnipäevakõnet jagunes suguvõsa momentaanselt kahte leeri. Ühed (nende seas paraku ka härra Pauli vanemad), kes poissi nüüdsest imelikuks pidama hakkasid, ja teised (koer Viktor ja onutütar Ingel), kes härra Pauli prohvetina ja selgeltnägijana austada võtsid.

Sünnipäevalaps aga, nähes mõistliku vastukaja puudumist, eelistas sestsaati jälle vait jääda.

Härra Pauli kroonikad

Подняться наверх