Читать книгу Härra Pauli kroonikad - Mehis Heinsaar - Страница 8

—

Lapsena armastas härra Paul igasuguseid mänge mängida. Küll saapaluuramismängu ja pidalikeksu, küll suurt mesilasmuret ja väikest pimesikku. Peale selle armastas ta ka Teadmatuse Akadeemia loengutest osa võtta, kus räägiti (või vaikiti) sellest, millest inimmõistus polnud võimeline aru saama. Ka härra Paul ei saanud neist loengutest aru, aga see-eest meeldis talle väga kuulata. Näiteks võis ta tundide kaupa istuda mõne kivi või äravisatud vihmavarju ees ning kuulata, mis neil talle öelda on. Ja enamasti ei olnudki neil härra Paulile midagi öelda ning just see oligi huvitav. Et ei üteldud ega teatud. Vaid oldi vait. See oli tõeline ime.

Sest enamasti ikka üteldi ja teati, mida härra Paul peab tegema või mida ta tegema ei pea. Õpetusi ja nõuandeid eesseisvaks eluks jagati talle tõepoolest nii koolis kui kodus kui tänaval. Härra Paulist taheti kasvatada tõeline inimene. Aga härra Paul ei tahtnud saada tõeliseks inimeseks. Ta tahtis saada selleks, kes ta on. Ja just nimelt seetõttu sai tema lemmikmänguks edaspidi peitus.

Alguses mängis ta nagu kõik teised lapsed, tavalist peitust. Õige pea omandas aga Paul selles asjanduses säärase vilumuse, et ei saanud talle vastu enam ei lapsed ega täiskasvanud. Ja mida rohkem teda kõiksugustes asjades õpetati, seda osavamaks ta peitusemängus sai. Kõige enam meeldis härra Paulile end peita õunapuude, jalakate ja tikripõõsaste taha, ent tuli ette ka sahvreid, pööninguid ja riidekappe. Kord astus ta lihtsalt ühe õunapuu tagant mööda, teiselt poolt aga välja enam ei tulnudki.

Ja sel ajal, mil teda taga otsiti, sai härra Paul süveneda Teadmatuse Akadeemia loengutesse. Tema suletud silmade taha ilmusid nüüd kivide ja vihmavarjude, aovalguse, pööningutolmu, kappide ning äravisatud saapataldade kujutised, needsamad, mille ees ta varemalt tundide kaupa oli istunud. Härra Paul süvenes neisse asjadesse, millest ta endiselt midagi ei teadnud. Süvenes väga tähelepanelikult, sest pole sugugi kerge kunst õppida tundma elutu mateeria saladusi. Samas polnud see ka võimatu. Ja härra Paul teadis seda. Ta teadis, et tuleb olla väga aukartlik elu vastu, istuda päevade, kuude, koguni aastate kaupa liikumatult ühel kohal ja vaadelda eneses objekti, kes ta olla tahab. Sel kombel pani ta elutu mateeria kannatuse tõsiselt proovile.

Esimesel peidusolemise aastal õppis härra Paul olema tool. Toosama ilma põhjata tool, mille ees ta vanaema sahvris ikka oli istunud. Ja kuulatanud. Nüüd oli see tool härra Paulis või õigemini härra Paul selles toolis. Ja Paul sai teada, et ilma põhjata tool olla on täiesti tühi ja pime tunne, ainult aeg-ajalt, õigemini haruharva, kukkus sellel olemise äärealal mõni kivi vette. Vähemalt oli seda kuulda. Kas võib nüüd siit järeldada, et ilma põhjata tool on kaunis igav olla, härra Paul?

„Ei-ei, nii ma küll ei ütleks. Igavuse ja põnevuse seisundil pole Teadmatuse Akadeemias üldse mingit mõjuvõimu. On lihtsalt väga teistmoodi tunne olla tool… tegelikult ei oskagi ma öelda, mis tunne see on, lihtsalt selline ajaväline hõljumine, mingi heli… seda peab ise kogema.”

Selge. Niisiis sai härra Paul teada, et ilma põhjata tool olla on lihtsalt väga teistsugune tunne. Järgnevail Teadmatuse Akadeemia aastail õppis Paul olema kummut, vaip ja katkine Läti kummik. Ja ta nägi ära, et tõepoolest on igal asjal olemas oma kese ja meloodia. Oma olemise rütm. Ning et elutu mateeria peidab eneses hoopis suuremaid olemise saladusi kui seni arvatud. Aga vahest on härra Paulil selle asja kohta midagi targemat lisada?

„Muidugi on. Näiteks kummut olla on täiesti iselaadne tunne. See on umbes nii, nagu sõidaksid ilma hobusteta kaheinimese tõllas kõigis neljas suunas korraga, samal ajal ometi paigast liikumata. Tõelise rännumehe tunne. Aga olla nii nagu kivi oleneb sellest, kas sul on hea või halb tuju või pole üldse mingisugust tuju. See tähendab seda, et kui sul on hea tuju, siis on kivi olla nagu liigendmunasid õhku loopiv rätsep – see tähendab üsna jabur tunne –, aga kui sul pole mingit tuju, siis on kivi olla nagu kivi ikka. Aga kui sul on halb tuju, siis avastad sa eneses kivi läbi kellegi matemaatik Bobrowski, Hannes Bobrowski, kes arvutab väga kummalisi arvutusi. Ühte arvutust mäletan ma väga selgesti. See oli nii, et kui kolm konnakullest korrutada aerodünaamilise tugitooliga ja lahutada sellest omakorda viis poolpõrunud kvintetti, saame vastuseks – noh, mis me vastuseks saame?”

Kust mina peaksin seda teadma.

„Aga no arva.”

Ma tõesti ei tea, mida arvata. Must küülik äkki.

„Täiesti õige! – saame vastuseks musta küüliku. Aga järgnevail aastail (võisin siis olla kuskil seitsmeteistaastane) olid mul Teadmatuse Akadeemias kõige ohtlikumad ajad. Nimelt õppisin ma siis olema vaip, elutoa suur vaip, ja tõepoolest, viimaks õnnestus mul seegi. Aga vaibana olla on väga ohtlik, nimelt on vaibamateeria kosmos väga kirev ja värviline, tundub, et seal ristuvad väga mitmed eri tasandi mateeriad. Ja hääli ja üminaid kuulsin ma säärasena olles nii palju, et kui ma õigel ajal poleks vaiba seisundist välja hüpanud, oleksin arvatavasti jäädavalt kadunuks jäänud. Teadmatuse Akadeemia küpsusaastad kulusid mul aga väntoreli, õmblusmasina ja jänesenahkse läki-läki olemuse tabamiseks ning see, peab ütlema, on juba väga peen kunst. Nii peen, et ma nonde asjade ees siiani aukartusest kummardan. Noh, aga nüüd, anna andeks, pean ära minema. On mõned kiired asjatoimetused ajada.”

Tänan. Niisiis saime teada veel mõningaid huvitavaid andmeid elutu mateeria kohta. Mida lisada? Vahest seda, et härra Pauli küpsusaastad, mil ta oli väntorel, õmblusmasin ja jänesenahkne läki-läki, langesid kusagile kahekümne viienda ja kolmekümne viienda eluaasta vahele. Üldse aga kestsid Pauli õpingud Teadmatuse Akadeemias üle kolmekümne aasta. Kui härra Pauli suletud silmade taha enam ühtegi kujutist, isegi mitte pööningutolmu, ei ilmunud, sai ta aru, et elutu mateeria loengud on lõppenud. Ja ta astus ühe puu tagant jälle välja, nagu poleks vahepeal ära olnudki. Ainult et nüüd ei olnud ta mitte enam poisike, vaid pigem lüheldast kasvu ja soliidne, elu parimas unevormis olev mees. Tema vanuseks võis arvata nii umbes kolmkümmend seitse aastat. Terava unistajapilguga vaatas härra Paul õunapuuokste vahelt kahele poole, kas ehk peitusemäng veel kestab, aga ei olnud seal enam kedagi näha. Aed, mis teda ümbritses ning kus varem olid laiunud kartulivaod, kurgi- ja sibulapeenrad, oli nüüd sootuks metsistunud, rohtu kasvanud ja maha jäetud. Ja peitusemängijaist polnud lõhnagi järel. Ju olid nad tema otsimise mingil ajal lõpetanud ja igaüks oma teed läinud. Või seda teed, mida neil oli kästud minna. Selline asjade seis sobis härra Paulile igati. Ta pühkis oma ruuduliselt ülikonnalt maha ämblikuvõrgud ja takjanupud, sidus kingapaelad kinni ning suundus kergel sammul aiavärava poole.

Härra Paul oli oma lubaduse täitnud. Ta oli saanud selleks, kes ta on.