Читать книгу Naabriplikad - Mel Sherratt - Страница 6

Kriminaalosakonna seersant Eden Berrisford heitis pilgu enda kõrval teerajal sammuvale noorele naisele ja ohkas.

“Sa oled kahekümne kuue aastane ja need on sinu pulmad,” ütles ta, kui nad kõnniteele jõudsid. “Kui sa juba enne oma elu suurpäeva ei saa tulevasele ämmale vastu seistud, siis edaspidi tuleb sul veel rohkem probleeme.”

“Ma ei usu, et ma üldse kunagi talle saan vastu hakata. Sethi silmis on kõik, mis ta ütleb, õige. See naine sekkub kõigesse ja kõikjal. Ta saab isegi sellega hakkama, et tuleb meie tööl olles meile koju koristama.”

“Oleks mul vaid keegi selline käepärast.”

Nooremuurija Amy Nichols heitis muhelevale Edenile sünge pilgu.

Nad kõndisid tänava poole, kuhu Eden auto oli parkinud.

Kell oli pool neli pärastlõunal ja ennustatud torm kogus hoogu, nii et oli juba piisavalt pime, panemaks ustel reflektorid helkima. Sügisest polnud veel talve saanud, aga päevad muutusid juba lühemaks, kuid kella tagasipööramiseni oli veel kaks nädalat aega.

“Issand, siin kisub lausa tormiks”, nurises Eden, “ja iga hetkega näib aina hullemaks minevat. Mul on hea meel, et ma ei pea täna õhtul valves olema.”

“Kindlasti läheb ka jaoskonnas tormiks, seersant.” Amy kortsutas kulmu. “Kui saaks, annaks sellele ülbikule hea meelega ühe tou.”

Eden ja Amy olid just võtnud ütlusi naiselt ja tema elukaaslaselt, keda naise eksabikaasa terroriseeris. Politseis oldud aastate jooksul oli Edenil selle mehega korduvalt kokku puutunud ja teadis, et kõik lõpeb taas sellega, et naine loobub süüdistustest. Ta oli liiga ära hirmutatud ja isegi praegusel juhul, kui neil oli võimalus tõendusmaterjal ilma ohvri nõusolekuta kohtuniku ette viia, ei olnud seda siiski piisavalt palju, et süüdimõistvat otsust saada. Selle asemel oli kõik, mida Eden praegu teha sai, materjal toimikusse koguda ja loota, et ühel päeval õnnestub tal veenda naine siiski süüdistust esitama. Raadiost kostis kutsung.

“D429 juhtimiskeskusele,” ütles Eden, kui oli teate ära kuulanud. “Me oleme just praegu selles piirkonnas, seega saame asjaga tegelda ja ütlusi võtta. Andke neile teada, et läheme kohale.”

“Tänuga vastu võetud, D429.”

Ehkki Eden tegeles nüüd harva igapäevaste väljakutsetega, ei pööranud ta kunagi Stockleigh’ inimestele selga. Ta ei olnud selline, kes oleks peale seersandiks saamist ülbeks läinud. Mitte nagu mõned jaoskonnas.

Eden heitis pilgu Amy poole ja nägi lahkeid silmi paksu lahkukammitud blondi juustepahmaka all, mis ümarat nägu raamis. Nad olid nüüdseks juba terve kuu koos töötanud ja kuigi Amy habras kehaehitus oli pika Edeniga võrreldes teravas vastuolus, oli neiu näidanud ka oma tugevat külge, mis jättis Edenile mulje, et enamik asju teda ei hirmutanud ja ta oskas enda eest seista. Nüüd oli hea näha, et Amyl ei puudunud ka hooliv külg: Amy näis olevat kahevahel seoses saabuvate pulmadega, kas teha nii, nagu tema soovis ja teised marru ajada, või alistuda ja lasta asjadel omasoodu minna.

“Miks sa ei võiks oma tulevasele ämmale öelda, et lepid väikese kompromissiga, kui tema ka samaga vastab?” küsis Eden, kui nad rajal edasi ruttasid. “Sina kannad sitse-satse ja katad käed kinni, kui tema kannab musta ja sobivas toonis silmalainerit.”

“Kui ma talle seda ütleks, oleks ma surnud,” vastas Amy naerdes.

Eden vaatas maja eesukse poole, kui nägi üht nägu klaasist küljepaneelile ilmumas. Nad mõlemad kuulsid, kuidas riiv eest ära lükati ja üks väikest kasvu vanemapoolne mees pea ukseavast välja pistis.

“Härra Percival?” Eden asetas ametitunnistuse ukseava kohale, ise mehe nägu uurides, mis tundus küll tuttavana, aga ta ei teadnud kust.

“Te jäite nagu alati liiga hiljaks,” nähvas mees. Uks löödi nende nina ees kinni.

Eden kergitas Amy poole vaadates kulme, enne kui nad kuulsid, kuidas uksekett ära võeti ja uks uuesti avanes. Nad sisenesid bangalosse ja vanamees koperdas nende ees kepi toel majja tagasi. Kui nad elutuppa jõudsid, märkas Eden seinal raamitud pulmapilti ja talle meenus kohe, kust ta meest teadis. Pildil oleva naise oleks ta ükskõik kus ja millal ära tundnud. Ta oli palju aastaid tagasi tööd alustades katseajal härra Percivali külastanud. Lugu oli nii, et proua Percival oli une pealt surnud ja Eden oli jõudnud sündmuskohale esimesena. See oli ta karjääri esimene surnukeha ja kui ta õigesti mäletas, oli mees teinud talle tassi teed, kui ta rahulikult voodis lamava naise surnukeha nähes nutma oli puhkenud.

Vanake teda siiski ära ei tundnud, vaid hakkas kätega vehkides valjuhäälselt kurjustama, karm pilk väsinud näos.

“See on sel kuul juba kolmas kord, kui nad mu elektrilise ratastooli ära näppasid,” seletas ta. “Nad kasutavad seda veidi aega lõbu pärast ja jätavad siis kuhugi ripakile, kui patarei tühjaks saab. Ma olen iga kord, kui nad selle ära ajavad, suures hädas. Ma ei tea, mida ette võtta. Mul ei ole ka kohta, kus ratastooli hoida ja linnavalitsus ei ehita mulle siia ka kaldteed, et saaksin selle sisse tuua. Ega mul siingi ruumi ole, aga vähemalt oleks ta mul alles, kui hommikuti ärkan. Mul jäi nüüd kella poole kolmene võiduajamine nägemata. Vastikud väikesed kaabakad!”

“Kas teil on aimu, kes selle võtta võis, härra Percival?” päris Eden.

“Olen siin terve elu elanud,” jätkas mees, “ja kunagi pole sellist asja olnud. Ei, ma ei näinud neid. Ma tulin poest tagasi ja jätsin ratastooli välja. Mul oli hädasti vaja pissile minna. Arst kirjutas mulle tugevamad vettväljutavad tabletid ja nüüd teeb põis ületunde. Kui tagasi tulin, oli see haihtunud.”

Eden vaatas aknast välja. Howood Estate asus muruga kaetud nõlvaku küljel, mille põhjas oli teega paralleelselt voolav oja. Majade ja ridaelamute lõputud read paiknesid tihedalt kobaras nelinurksete rühmadena. See kõik meenutas küülikuurgu, kus võis kergesti ära eksida ja samas andis peavarju paljudele peredele, kes Edenile ja ta kolleegidele kõige enam muret valmistasid. Ja selle kobara keskel laiutas patupesa – pubi Horse & Hound, kust võis enamikku selle piirkonna inimesi leida hommikul, päeval või õhtul. See oli politseinikele esimene koht, kuhu sisse astuda, kui kellegi arreteerimiskäsk välja oli antud. Eden arutles endamisi, missugune väike kaabakas seekord vargusega hakkama sai. Neile oli see kõik üksnes mäng.

Kui Amy oli kõik üksikasjalikult üles kirjutanud, ei saanud nad rohkem millegagi aidata. “Ma saadan kellegi asjaga tegelema, kui oleme jaoskonda tagasi jõudnud, ja me sõidame siin pisut ringi, äkki näeme kedagi....” Ta vakatas, sest aknast sööstis suurel kiirusel mööda üks ratastool, mida juhtis teismeline, kes röökis kõripõhjast, justkui oleks Metsikus Läänes hobuse seljas. “Üks hetk, härra Percival.”

Eden jooksis majast välja, Amy kannul. Kuna nende eeliseks oli politsei eristusmärkideta auto ja erariided, siis varas neid kohe ei märganud, aga niipea, kui ta nägi, et naised teda taga ajavad, lisas kohe kiirust.

“Te ei saa mind kätte, pakspersed!” karjus poiss, näidates neile keskmist sõrme, ja surus hoova täisvõimsusele.

“Kui sa jalamaid ratastooli tagasi ei too, topin ma selle sulle...”

Amy jooksis Edenist mööda ja jõudis ratastoolile järele. Tal oli käsi välja sirutatud, et ratastoolist kinni haarata, kui see teelt välja sõitis ja kõnniteele sööstis.

Ratastool vänderdas ja juht kaotas selle üle kontrolli, kui see vastu ääriskivi põrkas ja kummuli pervest alla veeres, pillates nooruki teele maha. Amy surus poisi pikali ja Eden otsis välja käerauad.

“Liam Matson, vahistan teid ratastooli varguse eest,” hingeldas Eden. “Teil on õigus vaikida, välja arvatud juhul, kui te seda ei soovi. Kõik, mida ütlete, pannakse kirja ja seda võidakse kasutada asitõendina. Teie kaitsmist kohtus võib kahjustada asjaolu, et te ei vasta teile esitatud küsimustele. Kas on arusaadav?”

“Te teete mulle haiget!” kisas poiss. “Politsei vägivallatseb!”

“Ma teen sulle meelega haiget, sa väike isekas sitapea.” Eden tõmbas poisi jalule ja Amy astus üle murupiirde, lükates ratastooli enda ees. Nad läksid tagasi tee peale ja Eden sättis poisi auto tagaistmele, enne kui palus raadio teel patrullil vargale järele tulla. Ta oleks võinud ka ise poisiga tegelda, aga kui vähegi võimalik hoidis ta end paberite täitmisest kõrvale. “Mida me sellega teeme, seersant?” Amy osutas ratastoolile.

“Sa näed kindlasti sellega sõites üsna äge välja.” Eden naeratas laialt. “Sulle saab osaks nauding sellega tagasi härra Percivali juurde minna.”

Amy silmad läksid suureks. “Miks mina? Kas patrullid ei või seda teha, kui nad siia jõuavad?”

“Võta seda kui proovilepanekut.”

“Mille eest?” Amy kulm tõmbus kortsu.

“YouTube. Viimane kord, kui mul seda teha tuli, oli kogu mu teekond ratastoolis sotsiaalvõrgustikus, enne kui ma jaoskonda tagasi jõudsin, ja ma ei taha seda korrata.”

“Mina jälle arvasin, et ratastoolid köidavad sind,” nöökis Amy vastu. “Sulle kuluks üks Lambretta tsikkel ära küll, mis?”

“Tead, kui mul huvi peaks tekkima, siis peab see tsikkel olema kroomitud, tuuleklaasi ja kuueteistkümne peegliga ning võimsa mootoriga,” vastas Eden naerdes. “Istu nüüd peale ja hakka sõitma. Luban, et ei tee netis jagamiseks ühtegi pilti.”