Читать книгу Naabriplikad - Mel Sherratt - Страница 8

Laura Mountford ohkas omaette, kui trepikäsipuul oleva jaki kätte võttis. Ta riputas selle mõni meeter eemal asuva varna otsa, kus selle koht oli.

“Jess, kui mitu korda olen ma sulle rääkinud, et koju jõudes tuleb riided oma kohale panna!” Ta läks ohatas köögist läbi. “See ei võta ju rohkem kui mõne sekundi aega.”

“Ma lähen varsti uuesti välja ja panen selle tagasi selga,” vastas Jess.

“Ma juba panin jaki oma kohale. Sa tead ju, et ma ei salli, kui kodu segamini on.”

“Võta lõdvemalt, ema. See on ju ainult jakk.”

Laura raputas löödult pead. Juba kuueteistkümneaastaselt on Jessil selline väljakutsuv hoiak. Tüdruk oli pärinud isa ägeda loomuse, ta terashallid silmad peegeldasid trotsi, mida võimendas kehakeel: rinnale ristatud käed ja mossis nägu. Kui vaid Neil oleks siin, et tüdrukut korrale kutsuda, mõtles Laura ohates ja püüdis olukorraga leppida nii hästi, kui oskas.

“Kas tahad, ma teen sulle õhtueineks juustuvõileiva?” küsis ta vanem tütar Sarah, kes röstsaiale võid peale määris.

“Jah, palun, kui kiiresti valmis saad.” Laura noogutas tänulikult. “Ma olen juba tööle hiljaks jäämas, kuna pean selle järel siin koristama.” Ta pöördus taas Jessi poole. “Vannituba oli ka seapesa. Miks sa ometi ei või enda järelt koristada?”

Jess kargas hooga toolilt püsti, nii et see vastiku kriiksuga kivipõrandat kraapis. “Ema, ma just sain koolist koju. Seal ei tehtud ka kogu päeva muud, kui iriseti mu kallal.”

“Mispärast siis?” Laura vaatas tütrele valvsalt otsa. “Ega sa jälle millegagi hakkama ole saanud? Ma hoiatasin sind pärast eelmist jama...”

“Ma pidasin silmas üldist irisemist. Miks sa alati arvad, et mul kogu aega pahandusi on?”

“Sest sul tavaliselt on,” sekkus ka Sarah. “Ema lähtub viimasest kogemusest.”

“Ära sina, Tuhkatriinu, ka hakka või muidu lähen siit jalamaid minema.”

“Mitte nii ülbelt, noor daam.” Laura hammustas huulde. Ta kõlas täpselt nagu ta kadunud ema. “Noor daam” oli ema sõnavaras kurjustamise tipp.

“Naljakas, kuidas sa kriisiabiliinil kuulad teismeliste muresid, aga kui tegemist on oma tütardega, siis ei ole sul kunagi aega.”

Laurat kohutas Jessi hääles kõlav karmus. “Muidugi on mul teie jaoks aega.”

“Sind pole kunagi koduski.”

“Sa pole õiglane,” nähvas Laura.

“See pole ka tõsi,” märkis Sarah.

“Minu töö eest saavad arved makstud,” lisas Laura. “Selle eest saate teie endale asju lubada.”

“Mitte piisavalt,” pomises Jess, enne kui ust paugutades toast välja sööstis. Laura võpatas. Väike nähvits selline.

Sarah pööritas silmi. “Küll ta lõpuks maha rahuneb. Ma ei saa aru, mis talle sisse on läinud.”

“Võib-olla on asi selles, et järgmine nädal on Deanna Barkeri kohtuistung. Kõik aina sellest räägivadki. Ma arvan, et tuleb karm nädal.”

“Ma tean, käisin lõuna ajal poes ja kuulsin müüjat sellest rääkimas. Koduteel arutasid kaks naist seda asja bussis. See lugu on nüüd mõnda aega kõikide huviorbiidis.”

“Ära tuleta meelde,” lausus Laura.

Deanna mõrv oli olnud kohutav löök tervele kogukonnale. Praegu mõtiskles Laura, kuidas Jessil küll vedas, et ta praegu koos Katiega kinnipidamisasutuses kohut ei pea ootama. Kui Jess poleks haige olnud, kes teab, mis veel oleks võinud juhtuda.

Ta vaatas aknast välja. Hakkas juba pimedaks minema ja tormituul, mis puid räsis, tegi talle kodust lahkumise veelgi ebameeldivamaks.

“Ma ei saa aru, miks ta üldse sellise ilmaga välja läheb,” märkis Laura. “Mis sul õhtul plaanis on?”

“Brad lõpetab seitsme paiku töö ja tuleb otse siia.”

Brad oli Sarah’ kallim ja kaks aastat Sarah’st vanem. Nad olid käinud juba üle aasta ja Laurale meeldis noormees väga. Ta töötas katseajaga kindlustusfirma juhina ja tegi kõvasti tööd. Reedel oli tal õhtune vahetus ja nad ei sulgenud kontorit enne seitset, kuna palusid kliente tulla uurima perspektiivikaid pakkumisi. Enamasti tõi ta peale tööd neile mõlemale kiirtoitu ja pudeli veini. Laura teadis, kuidas Sarah neid õhtuid ootas, ja tal oli hea meel, et nad said veidi kahekesi olla. Nad kogusid raha omaenda kodu jaoks – mis tema teada võtab kaua aega, kuna kinnisvarahinnad olid nende kandis viimasel ajal jõudsasti tõusnud. Laural ei olnud kiiret, ta ei tahtnudki, et ta esmasündinu juba pesa maha jätaks.

Ülemisel korrusel võis kuulda Jessi ringi müttamas. Laura hakkas juba toast väljuma, kuid siis otsustas jääda veel veidikeseks Sarah’ga. Nii rahulik oli olla – ainult nemad kahekesi.

Tõtt öeldes, kui Laura olekski seda soovinud, ei oleks tal saanud olla kahte nii erinevat tütart. Ainus sarnasus tütarde vahel oli nende blond juuksevärv ja sihvakas sale keha. Kui Sarah oli tagasihoidlik ja tark ja järjekindel ning temaga oli meeldiv vestelda, siis Jess oli ohjeldamatu, enesekindel ja pidev mureallikas, kui koduuks tema järel sulgus.

Kui aus olla, siis ka Laura ja ta õde Eden olid välimuselt sarnased, aga samas vägagi erinevad isiksused. Neil mõlemal oli töö, mis eeldas hoolimist, teiste inimeste murede ärakuulamist ja inimeste eludraamadega tegelemist, aga Edenis oli ka karmimat joont. Tal oli seda oma töös politseis vaja ja kõik nägid, et ta ei nautinud midagi enamat kui vajaduse korral kellelegi koht kätte näidata. Laura oleks plehku pannud ja miili kaugusele jooksnud, kui kakluseks oleks läinud. Ja Sarah samuti, aga Jess oleks ilmselt paigale jäänud ja võidelnud.

Viimastel kuudel oli Jess hakanud semmima ühe koolikaaslasega, Cayden Blackwelliga. Nende pere elas mõned tänavad edasi majas, kus enne Mountfordsid elasid. Suve jooksul sai Laura Caydenit paremini tundma, aga isegi praegu polnud ta kindel, mida poisist arvata. Laurale tundus poiss olevat liiga upsakas, aga see võis tuleneda sellest, et too oli kõigest kuueteistkümnene.

Teades, et ta pahurast koolitüdrukust hakkab saama noor ja enesekindel naine, oli ta püüdnud mitu korda ema-tütre juttu alustada, aga Jess oli iga kord toast välja tormanud. Jess oli öelnud, et tema arvates on see jututeema piinlik ja ema on küll viimane, kellega ta sel teemal rääkida tahab. Nii kujuneski välja, et kui Laura Jessile midagi öelda tahtis, pidi ta kasutama Sarah’ abi läbirääkija või rahusobitajana.

“Mul on kahju, et pean sind temaga sellises tujus koju jätma.” Laura paitas tütre kätt.

Sarah kehitas õlgu. “Temaga on kõik korras, kui sa läinud oled ja me kahekesi jääme. Ma ei tea, mis tuju talle peale tuli. Koolist tulles oli kõik hästi. Ma tean, et ta tunneb sinust puudust.”

“Sa arvad nii?” Laura ohkas. “Siis on tal küll kummaline viis seda välja näidata.”

“See kriisiabiliini mainimine kinnitab seda ja ta ei tee muud, kui räägib Andreast, Caydeni emast. Sa ju tead, millised teismelised on. Nad arvavad, et iga teise ema on lahedam.”

Sarah pühkis käed saiapurust puhtaks ja pani taldriku nõudepesumasinasse.

“Kui Jess ja mina rohkem koos oleksime, oleks maja puht lahinguväli,” lausus Laura. “Me oleme liiga erinevad, et teineteisega läbi saada.”

“Võib-olla tõesti,” nõustus Sarah. “Mina olen harjunud, et sa igal õhtul kriisiabiliinil töötad, ja ma tean, et minuga pole tüli. Kahju, et sa ei saa oma vahetusi muuta, et oleksid kasvõi mõnel õhtulgi kodus. Ka mina tunnen sinust vahel puudust. Mõnikord on mul tunne, et olen Jessile nii ema kui ka isa eest.”

“Anna andeks.” Laura tõusis ja embas tütart. “Ma tean, kui raske see sinu jaoks on, aga ma pean tööl käima. Ma ei saa vahetusi muuta – sa ju tead, kui palju ma seda teha olen proovinud. Sa tead ka, kui kaua see aega võttis, et ma üldse selle töö sain. Pärast koondamist olin ma kuude kaupa töötu ja see polnud hea tunne. Vähemalt saame nüüd endale üht-teist lubada.”

Sarah kallistas ema vastu. “Me mõlemad armastame sind selle eest.” Laura naeratas väsinult. Ta andis oma parima, aga tundis vahel ikka, et sellest ei piisanud. Üsna hiljaaegu oli Jess talle peavalu tekitanud, suheldes valede inimestega ja tihedamalt, kui Laurale meeldinuks.

Ta teadis küll, et see oli tüüpiline teismeliste käitumine, kompida piire ja näha, kui kaugele minna võib. Mõnikord jõudis Laura tütrega kompromissile, aga sageli sai Jess oma tahtmise, sest ta andis liiga kergesti järele. Ta ei karistanud teda koduarestiga, kui tütar ta käske eiras. Kahjuks see nipp lihtsalt ei töötanud, sest Laura ei olnud õhtuti kodus, et kontrollida, kas Jess ikka püsib kodus.

Ta võttis võileiva, mille Sarah oli fooliumisse mässinud, ja pani selle kotti. Veel kaks šokolaadiküpsist vaagnalt lisaks ja ta oli valmis vahetusse minema.

Veidi esikus kõhelnud, kiirustas ta ülakorrusele ja koputas Jessi toa uksele.

“Mida?” kostis tütre meloodiline hääl.

Laura lükkas ukse lahti. Tuba oli pastelsetes toonides ja suhteliselt korras pärast eilset õhtut, kui Laura oli niikaua õiendanud, kuni tüdruk asjad põrandalt ära korjas. Voodiotsal vedeles kuhi riideid ja näha oli mitu paari kõrvaleheidetud kingi. Tundes Jessi, teadis ta, et tüdruk vahetab vähemalt kaks korda riideid, enne kui otsustab, mida õhtul selga panna. Ülejäänu lendab kas põrandale või topitakse silma alt ära kappi.

“Oled nüüd maha rahunenud?” päris ta, soovides tuppa astudes mitte pealetükkiv olla.

“Minuga on kombes.”

“Sa tead ju, et kõik, mis ma sult palun, on oma tuba korras hoida. Ma pean nüüd tööle minema. Ma ei saa kogu aeg sinu järelt koristada ja sa pead ka oma õde aitama.”

Vaikus. Laura muutis taktikat.

“Väljas on kole ilm. Pane suusamüts pähe, et su juuksed krussi ei tõmbuks.”

Nüüd sigines Jessi huultele naeratus. Jess lausa elas liibuva suusamütsiga kus tahes ja millal tahes ning Laura ei väsinud kordamast, et ta selle peast ära võtaks. Ta oli ostnud talle eelmisteks jõuludeks kaks uut mütsi – punase mustade ja valgete triipudega ning halli –, aga tüdruk kandis kangekaelselt edasi mütsi, mis oli kuulunud ta isale ja oli talle suurevõitu.

“Kui sa Caydeni poole lähed, võid kella üheteistkümneni jääda juhul, kui ta sind koju saadab.”

“Hästi.”

“Leivakasti taha on pistetud viienaelane juhuks, kui tahad Caydeniga midagi süüa osta.”

“Tänan, ema. Me ostame ehk hiljem krõpse.”

Laura naeratas. Ajuti oli ta ahastuses, et lasi tütrel end tõugata-tõmmata, aga talle oli tähtis, et Jess teaks, et ema temast hoolib. Oli raske olla lesestunud üksikema, aga ta andis oma parima, et tüdrukutel oleks kõik olemas, ja kui ta pidigi vahetevahel järele andma, siis ei tähendanud see veel, et ta oleks halb ema olnud. Sellest oli kasu isegi tema töö juures, kui ta samas olukorras olevaid vanemaid nõustas.

Lapsed saavad ühel päeval täiskasvanuks ja neid tuleb usaldada.