Читать книгу Naabriplikad - Mel Sherratt - Страница 7

Cayden Blackwell tõmbas tuulega nihkunud jopekapuutsi tihedamalt pead ligi. Kõva vihm oli küll üle jäänud, aga ikka tibutas veidi. Ta saab läbimärjaks, kui ta kohe Jessi juurde ei jõua. Poiss vaatas kella: pool kuus. Peaks tempot tõstma.

Caydeni plaan oli Jessi juurde jõuda ja tüdruk enda poole koju viia. Ainuke põhjus, miks ta üldse nii talitas, oli see, et tal oli vaja vahepeal ühe sõbraga kokku saada, aga ta ema oleks kohe kahtlustama hakanud, kui Travis Barker nende majja oleks ilmunud. Kõigepealt oleks ta tahtnud teada, mida ta üldse nende majas teeb ja neile halba varju heidab ning siis, mis asju tal Caydeniga ajada on. Siis oleks ta võib-olla käskinud poisil Travisest eemale hoida – või mis veelgi hullem, Travise sootuks välja visanud. Kuigi Travis Barker oli kogu linnas halva kuulsuse poolest tuntud, lootis Cayden, et tema kaudu saab ta võimaluse teenida veidi rohkem raha – mitte juhuslikku kahtkümmet naela siin-seal nagu tavaliselt. Tal oli himu ette võtta midagi suuremat, millega Travis tema teada praegu seotud oli.

Ärijutud aetud, ei jõudnud Cayden ära oodata, millal Jessi näeb, eriti kuna ta teadis, et neil kodus kedagi ei ole ja nad saavad korragi rahus voodisse minna. Eelmine õhtu oli olnud koolis lapsevanemate õhtu ja kuna vennal oli esimesel aastal keskkoolis hästi läinud, olid ema ja isa võtnud ta endaga kaasa pitsat sööma. Nad olid ka Caydenit kaasa kutsunud, aga ta oli keeldunud seletades, et peab eksamiteks õppima. Nojah, see oleks isegi tõsi, kui ta õpiks anatoomiat.

Kõik, millest ta praegu hoolis, oli Jessi käte vahele saada. Täna ei ole väikest Lloydi sisse-välja jooksmas ja neid segamas. Ega ema hoolitsemise ettekäändel neile teetassidega uksele koputamas käi, kuigi tegelikult tahtis ta olla kindel, et nad tema katuse all midagi “ebasündsat” ei tee. Ega ka isa, kes neid nähes iga kord teadvalt irvitas ja tarku märkusi pildus. Mõnikord oli see enam kui piinlik.

Cayden ja Jess olid hakanud käima paar kuud enne seda, kui Jessi parim sõbranna Katie Trent oli saadetud alaealiste noorte kinnipidamisasutusse ja kolm ta oma sõpra olid eeluurimise all noorte kurjategijate vanglas Deanna Barkeri tapmise eest. Talle oli Jess juba palju varem meeldima hakanud, aga tüdruk oli kooli kõige popim tüdruk ja tema polnud teps mitte see kõige popim poiss. Jess ei olnud ringiaeleja. Räägiti, et ta on kõva pähkel, aga Cayden ei lasknud end sellest segada. Nad olid mõned korrad vallatlenud, kui vanemad ära olid, ja nüüd on neil aega seda jälle teha. Noormees tundis kubemes pakitsust. Võib-olla saab tüdruk sellega midagi ette võtta, muigas ta, nagu eelmine kord, kui maja tühi oli olnud.

Caydeni kodu oli Cavendalesis, kus asus müüride taga üle viiekümne eramaja. Majade tagaõued ulatusid Stockleigh’ eeslinna põldudele. Peppermint avenüü oli väike tupiktänav, kus asus seitse maja. Vanematel oli oma IT-äri ja nad olid siia kolinud 2003. aastal, kui maju alles ehitama hakati. Eelmine aasta olid vanemad kahekohalise garaaži kohale talle ja Lloydile omaette magamistoad ehitanud. Ega seegi aidanud, nad ei saanud Jessiga ikka rahu, kuna vend sageli meelega koputamata tema tuppa tormas. Täna õhtul oli neil ometi tubli kaks tundi vallatlemiseks, enne kui keegi koju tuleb.

Pimedad kõnniteed meenutasid kummituslinna, ainult mööduvate autode tuled tõid reaalsuse tagasi: eredad autotuled ja rataste alt lendav vihmavesi, kui autode rehvid sattusid loikudesse, mis olid tekkinud viimase tunni jooksul.

Cayden kergitas veelgi kapuutsi, kui ületas Railtone Drive’i ja otsustas teed lõigates otse minna, nii et ta saaks kohe tagasi peateele, mis Jessi maja juurde viiks. Tal käis peast läbi, kas mitte helistada Shop & Save’i ja paluda saata paar õlut ja šokolaadi. Cavendalesi elanikud olid sõdinud poodide vastu hirmus, et siis ilmuvad kohale noortekambad ja teevad tüli. Siin ei olnud isegi pubi, nagu Mitchelli kandis, kus ta paar sõpra elasid. Seetõttu pidi ta Jessiga kodust kaugemal aega veetma.

Kõrvaklapid peas, kuulas poiss muusikat ja jälgis teed, et vältida loike, mis teele olid siginenud. Ta kontrollis saabunud sõnumeid, et näha, kas nende eelneva vestluse järel Traviselt mingeid uudiseid on tulnud, aga ei olnud miskit.

Kuna muusika lukustas kõrvu, ei kuulnud ta samme enda taga. Ta tundis lööki vastu jalga ja kukkus maha, vandudes, kui ta teksade põlved hetkega vihmaveest läbi vettisid. Ta tõusis kiiresti püsti, tõmbas klapid kõrvust ja lükkas need kaela taha.

“Mis kurat sul häda on?” kirus Cayden. Ta oletas, et keegi tuttav tüüp mängis lolli ja tahtis nalja teha, aga nüüd oli ta küll liiga kaugele läinud. Kui ta ründajat silmast silma nägi, seisis ta vastas mees, kes oli riietatud tumedatesse riietesse ja saabastesse ning kandis nägu katvat suusamaski. Tal oli käes pirakas puunott, mis oli tõstetud löögiks.

“Ma ei taha mingit jama, semu,” Cayden tõstis allaandmise märgiks käe.

Mees lähenes ja virutas talle puunotiga mööda nägu. Caydenit läbistas valusööst ja ta kaotas taas tasakaalu. Ta kukkus selili teele ja ta telefon libises märjal asfaldil temast eemale. Kui mees talle kolmandat korda lähenes, püüdis Cayden jalule tõusta, aga hoop vastu õlga lõi taas pikali. Tal ei jäänud muud üle kui end kägarasse tõmmata.

Ta surus end nii palju kui võimalik paremal pool oleva kultuurikeskust ümbritseva võrkaia vastu. Hoopidest uimane, ei suutnud ta järgnevale löökiderahele vastu hakata. Pärast kuuendat lööki läks tal arvepidamine sassi, sest löök kõhtu oli nii tugev, et terve ta keha oli agoonias. Kostis südant pahaks ajav raksakas, kui mees jalaga ta käele hüppas. “Palun, ei,” suutis ta koriseda, katkilöödud huulest veri suhu valgumas.

Mees ei jätnud. Viimase hoobi lõi ta poisile näkku ja Caydeni nina justkui plahvatas ja mõlemast sõõrmest purskus verd ning siis kaotas ta teadvuse.