Читать книгу Naabriplikad - Mel Sherratt - Страница 9

Jess oli tõepoolest kolme erinevat toppi proovinud enne, kuid jäi selle juurde, mis tal praegu seljas oli. Talle meeldis mood ja ehkki ta iga moeröögatusega kaasa ei läinud, riietus ta viimaste trendide järgi. See oligi põhjus, miks tema ja Cayden olid Travis Barkeri heaks tööle hakanud. Aeg-ajalt väike lisateenistus võimaldas tal osta riideid, mida ta muidu poleks saanud endale lubada, isegi kui oleks kogu aeg emalt raha mangunud. Kui emal oleks olnudki rohkem raha, oleks ta ikkagi nõudnud, et Jess ostaks odavamaid rõivabrände. Ema lihtsalt ei mõistnud, kui oluline oli teismelisena hea välja näha.

Sarah vaatas elutoas uudiseid, kui Jess temaga hüvasti jätma läks.

“Mis kell Brad siia jõuab?” küsis ta salli ümber kaela mässides.

“Nii umbes tunni pärast,” vastas Laura.

“Hakkate kahekesi kudrutama. Sul on kindlasti hea meel, et ma välja lähen.”

“Kuula, kes räägib. Saan aru, et sa ise lähed ka Caydeni juurde?”

“Jah, ta on tulekuga kokkulepitust hiljemaks jäänud ja ma lähen talle Shop & Save’i ostukeskuse juurde vastu, et siis koos tema pool maanduda.” Jess lükkas juuksed näo eest mütsi alla.

“Miks sa otse tema poole ei lähe? Väljas sajab ikka veel.”

“Ma ei tea isegi, miks ta plaani muutis.” Jess kehitas õlgu.

“Hüva, aga ole ettevaatlik, kui koos olete.” Sarah vaatas õele teadvalt otsa.

“Nüüd kõlad sa täpselt nagu emps! Ma ei kavatsegi rasedaks jääda ja siis terve elu lapsekarjas olla.”

“Sa siis ikka käisid kliinikus?”

Jess noogutas pisut punastades.

“Hästi, vähemalt oled sa nüüd kaitstud. Kui sa Caydenit tõepoolest armastad, siis küllap ta kohtleb sind ka hästi. Sa tead ju, et võid iga kell keelduda. Ta ei saa sind millekski sundida.”

“Ta ei teegi seda.” Jess raputas pead. “Ega hakkagi tegema, sest kui nii peaks juhtuma, saab ta kiire löögi kubemesse ja minu lähedale tal enam asja ei ole.”

Sarah naeris. “Oh õeraas, oleks ma ka nii ägeda suhtumisega.” Ta tõusis ja kallistas õde spontaanselt. “Sa oled nii julge, ehkki ärahellitatud jõmpsikas, kes mu kannatuse pidevalt proovile paneb.”

Jess kallistas õde vastu. Nad olid lähedasemad, kui isegi tunnistada tahtsid.

“Katsu enne ema saabumist koju jõuda, eks?” lisas Sarah, kui õde toast väljus.

“Jah.” Jess lipsas kööki ja võttis külmikust tahvli šokolaadi. “Ema andis mulle veidi raha ja ehk ostame hiljem krõpse ka,” hõikas ta.

“Me just sõime!”

“Ma olen kasvueas tüdruk!”

Jess haaras jaki, mille ema oli nagisse riputanud, ja kiirustas majast välja. Ta sikutas suusamütsi taskust välja, tiris selle pähe ning tõmbas vihma kaitseks kapuutsi üles. Mõne minutiga, mis tal peateele jõudmiseks kulus, oli ta jakk läbimärg. Ta lööb Caydeni maha, kui nad kokku saavad. Tal oli kulunud terve igavik juuste sirgendamiseks ja nüüd oli kogu vaev tühja jooksnud, sest tuul paiskas vihma kapuutsi alla ja müts sai ka märjaks ning soengust ei jäänud järele muud kui üks kräsupunn. Miks ei võinud nad lihtsalt poisi juures kokku saada? Oleks olnud palju lähemal, aga nüüd tuli tal palju pikem tee ette võtta. Jõudnud peatänavale, paistsid eespool ostukeskuse tuled. Jess möödus kohvikust Caffe Nero ja arutles endamisi, kas tal õnnestub Caydenit moosida sealt midagi head kaasa ostma. Talle meeldisid kohviku šokolaadimuffinid.

Kõnniteel blokeeris ta tee rühm poisse, keda ta koolist tundis.

“Hei, Jess!” püüdis üks neist tuulest üle karjuda, kui ta neile lähemale jõudis. “Mis teoksil?”

“Ei miskit.” Jess rühkis poisist mööda ja selle kaaslastel oli nalja kui palju.

“Ma näen, et mängid raskesti kättesaadavat,” karjus poiss talle järele. “Ühel päeval saad sa minu omaks, Jess Mountford, oota vaid ja küll sa näed.” Kutt asetas käe kubemele ja limpsis tähendusrikkalt ülemist huult.

“Võid seda unes näha.” Jess pöördus ümber ja tagurpidi kõndides näitas poisile keskmist sõrme, enne kui teed jätkas. Ta kuulis neid naermas ja see tegi ta kurvaks. Kui Katie oleks praegu tema kõrval olnud, oleksid ka nemad naernud. Ta lootis väga, et Katiet kohtus süüdi ei mõisteta ja ta saab jälle koju. Ehkki inimene suri, ei suutnud Jess uskuda, mis juhtunud oli, kuidas küll kõik sel õhtul nii viltu vedas. Viimased kuus kuud, sestsaadik kui Katie noorte kinnipidamisasutusse viidi, olid olnud ta elu pikimad. Täpsemalt öeldes ei suutnud ta uskuda, et ta ise koos sõbrannaga luku taga ei istu. Kui tal ei oleks olnud tõsist külmetust, oleks temagi tol õhtul väljas olnud. Samuti Cayden. Ta väristas tahtmatult õlgu mõeldes, kuidas tal küll vedanud oli.

Katie ja tema olid olnud parimad sõbrad kaheteistkümnendast eluaastast, sestsaadik kui Katie pere Cavendalesi oli kolinud. Katie elas Orchardi tänaval, mis tol ajal oli nende tänavast järgmine tupiktänav.

Nad olid olnud lahutamatud ja Katie oli kohe pärast süüdistuse esitamist kuriteole kaasaaitamises noorte kinnipidamisasutusse viidud, kuna ei olnud piisavalt asitõendeid, kui palju tal Deanne Barkeri tapmisega pistmist oli. Jessile tähendas see justkui õe kaotamist. Katie oli tema kaitsevall, tema hingesugulane ja oli võtnud ilmatu palju aega, enne kui Jess suutis Katie puudumisega harjuda. Ta lootis, et kohus mõistab ta õigeks. Ta teadis, et Katie on süütu.

Ta rühkis edasi mööda ostukeskuse sissepääsust, kus veel üks grupp noorukeid aega surnuks lõi. Polnud kahtlustki, et nad püüdsid seal leida varju vihma eest, peaasi, et ei pea kodus igavlema. Jess oli kogu elu elanud Stockleigh’s ja ehkki tal oli õnn elada normaalses piirkonnas, armastasid nii tema kui ka ta sõbrad veeta aega just Mitchelli kvartali lähedal. Mõned olid siin eramajad, mõned omanikel väljaüüritud, aga enamik kuulus Mitchelli elamuühistule. Keskkool, kus nad õppisid, oli nende kahe piirkonna vahel. Jess ei jõudnud ära oodata järgmist aastat, kui viimaks kool läbi saab ja ta siit minema põrutab.

Ta oli juba kogunud kõrvalt teenitud raha, et saaks kolida kuhugi suuremasse linna nagu London, Birmingham või Manchester – kuhugi, kus oleks rohkem melu. Jessile meeldis Manchesteris šoppamas käia. Ta ei suutnud kuidagi ära oodata, millal ta saab piisavalt vanaks, et ööseks välja jääda ja klubidesse ning pubidesse minna. Peale noorteklubi, kuhu ta oma jalga surmaähvarduselgi ei viiks, polnud siin midagi teha. Just seetõttu said Cayden ja tema sõpradega kokku Mitchelli kvartalis, kus sai lärmi lüüa ja auru välja lasta.

Tänavanurgal pöördus ta parkla poole ja pidi kapuutsi kinni hoidma, sest tuul paiskas ta peaaegu jalust. Jumalale tänu, et Cayden ja tema varsti jälle tuppa saavad. Jess võttis telefoni välja, et Caydenile teada anda, et on kohal. Ta jäi niigi kümme minutit hiljaks, aga Caydenist polnud kippu ei kõppu. Telefon ei vastanud ja kulmu kortsutades saatis ta poisile sõnumi, sundides teda kiirustama.

Hakkas veelgi tugevamini sadama ja tüdruk jooksis kirudes ostukärude varjualusesse. Seal kössitades kuulis ta kedagi hüüdmas. Ta pöördus ja nägi üht meest enda poole jooksmas.

“Vabandust,” lausus mees hingeldades. “Kas te pole siin üht väikest valget koera näinud?”

Jess raputas pead. “Kahjuks ei.”

“Ta on alles kutsikas. Ma kardan, et ta aetakse alla, kui ma teda üles ei leia. Olete kindel, et ei näinud teda?”

“Kahjuks mitte.”

“Mu väikese tütre süda murdub, kui ma koera ära kaotaksin. Jackson!” hüüdis mees temast eemale kõndides. “Jackson!”

Jess jälgis mõnda aega meest, kui see pargitud autode vahel koera hüüdes põlvili laskus, et paremini näha. Kui palju nad ka olid palunud, polnud Sarah’l ja temal kunagi koera olnud. Ta lootis, et mees oma koera siiski leiab.

Jess vaatas telefoniekraanilt kella. Kus see Cayden ometi oli?

Mees tuli tagasi.

“Ei leidnud teda?” küsis ta ja mõistis kohe peale suu lahti tegemist, kui rumal küsimus see oli.

Mees raputas pead, pani käed puusa ja siis rippu tagasi. “Ma otsin veel mõnda aega. Ta ei saa kaugel olla.”

“Mis ta nimi on?” küsis Jess varjualusest välja tulles.

“Jackson. Viimati nägin ma teda seal.” Mees osutas käega ettepoole ja liikus edasi.

Jess järgnes talle, püüdes midagi läbi vihma näha. “Kas te olete ikka kindel, et koer siia võis tulla?” päris ta ringi vaadates.

“Ta on tilluke, ta võib olla kus tahes.”

“Kas teil šokolaadi või midagi sellist ei juhtu olema? Võib-olla...”

Kui nad olid möödumas väikesest valgest kaubikust, ründas mees teda, lüües talle täiest jõust näkku.

Jess vaarus löögist ja teda läbis tuline valusööst, aga tal õnnestus jalule jääda. Ta pani käe suule, tundes midagi läbi sõrmede valguvat ja valu võttis ta peaaegu hingetuks.

“Mu nina – see jookseb verd!” nuuksus ta. Segaduses ja hämmingus, ei saanud ta arugi, kui mees oli tal kraest kinni haaranud ja hakkas teda tahapoole tirima. Ta karjus lootes, et see kostab üle tuule, ja püüdis mehe kätt ära lükata, aga too kattis ta suu käega.