Читать книгу Valusad saladused - Melinda Leigh - Страница 5

Reede, 21.00

Tänane restoranikülastus tundus sama hale, nagu seda oli Lee enesekindlus. Aastapäevad, eriti taolised, olid tähtsad. Veidi enam kui aasta tagasi ei olnud Lee uskunud, et tema ja Kate jõuavad kümnenda pulma-aastapäevani. Ta teadis, et peaks olema õnnelikum, aga ei suutnud reeturitundest vabaneda.

Ta oleks pidanud naisele rääkima.

Tegelikult oleks ta pidanud naisega asja arutama enne, kui oma nõusoleku andis. Kate’i roll lõpptulemuses oli sama tähtis kui tema oma, aga see polnud esimene otsus, mille Lee oli üksinda teinud.

Kõle märtsikuine tuul peksis La Cusina krohvitud seinu. Lee juhtis naise asfaldil olevast jäälaigust mööda. Kate’i kõrged kontsad olid seksikad, ent libedal teel ohtlikud. Ehkki muretsemiseks polnud vist põhjust. Endise tippiluuisutaja ja praeguse treenerina veetis Kate võrdselt aega nii jääl kui kindlal pinnal. Nad möödusid suletud pangast ja pagaritöökojast.

„Võib-olla teeme järgmisel aastal oma pulma-aastapäeval midagi enamat kui õhtusöök. Kruiis oleks ju imeline, eks? Aruba, Jamaica...“ Lee ümises Beach Boysi loo „Kokomo“ esimesi ridu.

„Mul on ka õhtusöögi üle hea meel.“ Kate nõjatus lähemale, kasutades mehe suurt kogu tuulevarjuna. Kevad ei olnud veel New Yorgi osariiki jõudnud. „Mitu korda me oleme pärast Faithi sündi õhtust söömas käinud? Ah jaa, mitte kordagi. Kui Carsoniga oleks olnud sama palju muret, oleks ta ainus laps.“

Nende praeguseks kuueaastane poeg oli sündinud ülimalt rahuliku lapsena.

„See on tema peen oskus meid pehmeks muuta, et me teeksime kõik, mida ta tahab.“ Nende armsast neljakuusest tütrekesest sai päikese loojudes ulguv hädapasun, ent nad mõlemad teadsid, et beebi polnud ainus põhjus, miks nad polnud viimasel ajal kahekesi väljas käinud.

„Unepuudus on tõestatud psühholoogilise piinamise vorm.“ Aasimisest hoolimata tundus Kate’i naer sunnitud, nagu oleks tänane tähistamine tema jaoks kohustus.

Kanaroog keeras Leel kõhus. Kate oli terve õhtu vait olnud. Kas ta muretses lihtsalt lapse pärast või oli ta mingil muul põhjusel rahulolematu? Lee oli viimastel nädalatel väga palju töötanud. Nad olid vaevu teineteist näinud. Paranoia surus küüned südamesse. Lee ei tahtnud naisest ilma jääda. Need ööd, mis ta poolteist aastat tagasi külalistoas magas, olid olnud tema elu kõige üksildasemad. Ta oli olnud isoleeritud. Kate oli mitte ainult tema abikaasa, vaid ka parim sõber.

Nad pöörasid ümber nurga ja jätkasid teed kõrvaltänaval, kuhu ta oli auto parkinud. Suured puud piirasid vaikset tänavat, oksad rippusid kõnnitee kohal. Heledal suvepäeval pakkus lehestik mõnusat varju, ent külmal ja pimedal õhtul olid tuules liikuvad varjud ebameeldivad. Lee komistas asfaldimuhul, mille puujuur oli kõrgeks surunud. Kate haaras tal käest ja hoidis kinni, kuni ta jalad sõlmest lahti sai. Tüüpiline. Isegi kõrgetel kontsadel oli tema sportlik abikaasa talle toeks.

„Jumal tänatud Julia eest.“ Kate pistis käe taskusse, võttis sealt mobiili ja vaatas ekraani. Tema teises käes krabises vahtplastist lasanjekarp.

„On kõnesid?“

„Ei, aga lähme kähku koju. Vaene tüdruk on ilmselt hullumas, sest Faith on tõenäoliselt juba paar tundi ulgunud.“ Kate pistis telefoni tagasi taskusse.

Nende teismeline naaber oli viimaste kuude unepuuduse hägus neile tõeliseks päästeingliks olnud.

„Tean.“ Lee ohkas. Tagasi kõhuvalude käes vaevleva kisendava imiku juurde, aga see sobis. Nende abielus olid olnud rasked ajad. Nad olid need üle elanud ja kui ta saab firmas partneriks, on kõik hästi. Siiski polnud see kindel. Nende tulevik sõltus sellest, kas ta saab partneriks, ning sel nädalal vastu võetud otsus rõhus raskelt õlgu. Kas ta oli lasknud auahnusel oma abielu hävitada?

Ta peab Kate’ile varsti rääkima kohtuasjast, mille oli enda peale võtnud. Ta polnud saanud Hamiltonidele eitavalt vastata, eriti seetõttu, et nagu ütles Lee sisetunne, on asi keerulisem, kui pealtnäha paistis. Olles kaks päeva asjaga tegelnud, oli ta veelgi rohkem häiritud, ja konflikt ei too alati kaasa populaarsust. Väikelinnas ei pruugi igasugune reklaam kasulik olla. See hagi võib takistada tal partneriks saada ja tulejoonele ei satuks mitte ainult tema. Kõik Scarlet Fallsis avaldasid aktiivselt arvamust. Kuna juurdlus keskenduks liuväljale, kus Kate lapsi treenis, segataks ka tema kindlasti asjasse.

Lee vaatas naist, kelle ilmest ei olnud pimedas võimalik midagi välja lugeda. Kas Kate jääb tema kõrvale? Ilma Kate’i rahustava kohaloluta kartis Lee ebaõnnestuda.

Samas tagaks võit talle partnerluse. Uus kolleeg Frank Menendez ei varjanud, et ihkab ametikõrgendust. Lee vajas eelist armutu konkurendi ees. See kohtuasi oli riskantne, ent pidades silmas asjaolusid, millele ta oli jälile jõudnud, oli tal võiduvõimalus olemas. Ta peab uskuma ja kõvasti tööd rabama. Siis saab kõik korda.

Täna ta Kate’iga sellest ei räägi. Naine on niigi mures. Lee lootis, et see on beebi pärast, mitte abieluprobleemide tõttu. Igatahes ei kavatsenud ta nende aastapäeva ära rikkuda. Ta laseb oma naisel õhtut nautida, enne kui nende perekonda uute muredega koormab.

Kate patsutas ta kätt. „Nad saavad suureks enne, kui me arugi saame. Ma ei suuda uskuda, et Carson on juba kuuene.“

„Kui me ainult koolikutest üle saaksime.“ Muuhulgas.

„Aamen. Issand, kui külm.“ Kate tõmbas jaki luku lõuani kinni. „Peaksime soojemasse paika kolima. Praegu on märts. Mulle aitab talvest.“ Lee kuulis mingit kraapivat heli.

„Mulle ka,“ sõnas ta hajameelselt. Ta kuulatas veel. Tuul puhus, raagus oksad kõikusid ja ragisesid pea kohal.

Kate kiirendas sammu, surudes pea tugevate tuulepuhangute ees vastu rinda. Lee haaras tal käest, et ta seisma jääks.

„Mis on?“ Kate pöördus tema poole, kulm kipras.

„Ma ei tea.“ Lee vaatas pimedat tänavat. Lumise kõnnitee servas seisis kaksteist autot. Restoran asus nende vaikse, igava linna kaubanduspiirkonna servas. Teised selle tänava ärid olid ammu suletud. Järgmises kvartalis algas elurajoon. Õhus oli küüslaugu, puusuitsu ja lume lõhna.

Leel polnud muretsemiseks mitte mingisugust põhjust. „Midagi on valesti.“

Kate tõstis pea. „Tänavalatern ei põle.“

„Jah, ilmselt on asi selles.“

Nad hakkasid uuesti liikuma. Kate libastus ja Lee pani käe talle ümber.

Pikapi tagant astus välja mees ja tuli mööda kõnniteed nende poole. Töösaapad, teksad ja must nahktagi olid normaalsed riietusesemed. Isegi nägu varjav nokkmüts oli tavaline, aga miski mehe hoiakus tegi Lee ärevaks. Mehe selg oli sirge, tema samm iseäralikult sihikindel ja ehkki ta neid ei vaadanud, tajus Lee mehe energilist keskendumist.

Ta lükkas Kate’i oma selja taha ja astus sõiduteele. Nad ületasid tänava ja jätkasid teed seal. Nende auto oli kuue-seitsme meetri kaugusel. Lee võttis võtmed välja ja kavatses Kate’i autosse lukustada, et vajadusel mehega asju klaarida.

Ent mees astus sõiduteel neile ette ja tõstis käe. Lee märkas poolautomaatset summutiga käsirelva. Kate’i ja tema peale suunatuna sarnanes relva toruots kanalisatsioonikaevu kaanega.

„Rahakott, võtmed, käekott.“ Kinnastes sõrmed tegid vastava liigutuse.

Lee otsis rahakoti ja võtmed taskutest välja. Ta sirutas käe taha, võttis Kate’i käekoti ja andis asjad ära. Mees langetas relva, et käekott kaenla alla torgata ja väiksemad asjad taskusse pista. Lee hingas sisse. Röövimise ohvriks sattuda oli nõme, aga antud juhul oli see ainus variant.

Relv kerkis taas. Lee tardus šoki mõjul. Lask sähvatas, kuuvalgus helkis metallil. Kuul kihutas kõrvetava valuhooga tema ajust läbi. Siis katkes aju ja keha vaheline side. Põlved nõtkusid ja ta vajus külmunud asfaldile aeglaselt näoli. Vedelikku nirises silma ja see hägustas nägemist, ent ta ei tundnud midagi, mitte midagi. Ei haava valu ega vere soojust, mis voolas silma. Jää tema põse all oli külm. Kate’i karjed kajasid kusagilt kaugelt, ehkki ta teadis, et naine seisab tema taga.

Tulistaja ütles midagi Kate’ile, ent Lee kõrvus kumises ja ta ei kuulnud, mida. Ta pingutas kõrvu.

„Lõpeta karjumine ja vasta,“ ütles mees.

Ent Kate ei suutnud lõpetada. Pigem kisendas ta veel kõvemini ja hüsteerilisemalt ning siis vaibus tema hääl nuuksetesse. Lee üritas tõsta pead, et näha, mis toimub, aga lihaseid ei kuulanud sõna.

Seejärel keskendus ta pruunidele saabastele. Ühe ninal oli veepritsmeid. Ta liigutas silmi. Kate vajus tema kõrvale põlvili. Lasanjekarp kukkus maha, toit valgus välja ja tomatikaste värvis teeäärse lörtsi punaseks. Ei, Kate. Põgene, oleks Lee tahtnud karjuda, aga ei suutnud midagi öelda. Ta oli halvatud, ei saanud reageerida ega oma naist kaitsta.

Klak, psst. Teine lask meenutas naelapüstoli heli. Ainult Lee silmalaud tõmblesid. Ta nägi silmanurgast, kuidas tema naine vajus üle tema jalgade nagu marionett, kelle nöörid on läbi lõigatud. Kurbus pitsitas südant.

Kate. Ma armastan sind.

Mida ta oli ometi teinud?

Ellie tõmbas pahtlit kipsseinale. Elutuba hakkas ilmet võtma. Ülemise korruse remont on valmis, peagi on aeg ette võtta maailma kõige koledam köök. Ta kibeles sellega tegelema. Ta müüb maja maha ja kolib jälle. See oligi asja mõte, aga siit oleks tal kahju ära minna.

„Kas teed tahad?“ hüüdis teda vanaema.

„Ei, aitäh.“ Ellie venitas kaela. „Mis kell on?“

„Peaaegu üksteist.“

Ellie ehmus. „Julia pole veel tagasi.“ Tema viieteistkümneaastane tütar oli naabrite, Barrettite lapsi hoidmas. Lee Barrett oli advokaat firmas, kus Ellie administratiivsekretärina töötas.

Vanaema ilmus uksele. „Mis kell nad pidid tagasi tulema?“

„Kümme.“

„Kell on alles üksteist. Võib-olla läks restoranis kauem aega või läks autol kumm tühjaks,“ arutles vanaema, aga tema hääl oli murelik. „Naudivad ehk õhtut. Neil on ju pulma-aastapäev.“

Ellie viskas kellu katteriidele ja võttis treppredeli ülemiselt astmelt mobiili. „Kui nad hiljaks jääksid, oleksid nad helistanud.“ Ta saatis tütrele sõnumi ja ootas kolm minutit. Vaikus. „Ma lähen sinna.“

Ta pesi käed puhtaks ja otsis sahtlist naabrite võtme. Siis haaras ta jope ja läks välisuksest välja. Külm märg tuul lõi näkku, kui ta üle muru kiirustas. Lootes, et koer ei hakka haukuma, avas ta oma võtmega ukse. Barrettite kuldne retriiver AnnaBelle jooksis koridoris talle vastu. Ta kuulis samme.

Retuusides ja dressipluusis Julia tuli esikusse, neljakuune imik õlal. Juuksed olid kõrgele hobusesabasse kinnitatud, eemale beebi kätest. „Arvasin, et härra ja proua Barrett tulid.“

„Nad lubasid ju kümneks koju tulla, eks?“ Ellie patsutas koera ja riputas jope trepiposti külge.

„Jah.“ Tema tütar kiigutas end kergelt varvastel ja patsutas beebi selga. „Ma pidin sulle helistama, aga Faith kisab nagu ratta peal. Kartsin, et ta ajab Carsoni üles.“

„Oleksin pidanud varem tulema. Ma ei märganud, et kell on nii palju.“ Ellie tasandas häält, soovimata ülakorrusel magavat kuueaastast poissi äratada. „Kas proua Barrett on helistanud?“

„Ei, aga ma saatsin talle kaks sõnumit. Härra Barrettile ka.“ Beebi hakkas nihelema ja Julia kõndis tagasi kööki. „Ma hakkan muretsema.“

Ellie helistas Kate’ile ja siis Leele. Mõlemad kõned läksid kõneposti. „Las ma hoian teda vahepeal ise.“

„Aitäh. Öö saabudes ei ole ta millegagi rahul.“ Julia andis beebi emale.

„Küll nad varsti tulevad.“ Ellie võttis Faithi ja kõndis allkorrusel ringi. Ta kõndis ja muretses aina enam. Lee ja Kate ei hilinenud kunagi. See oli esimene kord, kui nad beebi lapsehoidjaga jätsid ja ise välja läksid. Ellie oli arvanud, et nad tulevad varem tagasi.

Keskööl jäi Julia diivanile magama ja Ellie võttis telefoni. Kaks tundi oli liiga pikk aeg. Oli aeg politseisse helistada. Lee ja Kate võisid olla õnnetusse sattunud.

AnnaBelle ajas kõrvad kikki ja suundus välisukse poole. Ellie järgnes talle ja haaras koeral kaelarihmast, et loom ei hauguks. Ta vaatas aknast välja. Maja ees seisis patrullauto. Ukse poole tuli politseinik.

Ellie kõht kiskus krampi, kui ta koera jalaga eemale tõrjus ja ukse avas. Palun tee nii, et nendega oleks korras.

„On see Barrettite maja?“

Ellie neelatas, kurk kuivas. „Jah.“

„Kas tohin sisse tulla?“

Ellie astus eest. Koer tõmbas end vabaks ja torkas koonu politseinikule pihku. Mees sügas hajameelselt looma pead. „Kes teie olete, proua?“

„Olen Ellie Ross. Elan naabermajas.“ Ellie vaatas trepist üles. Ta pani sõrme huultele ja viitas köögi poole. Tema taga kajasid puitparketil mehe rasked sammud. Ellie vaatas valguse käes mehe morni näkku. Halvad uudised. Noorest politseinikust õhkus kaastunnet. Ellie seadis vaimu valmis. „Öelge juba.“

Mees sõnas vaikselt: „Mul on kahju. Lee ja Kate Barrett hukkusid mõni tund tagasi.“

„Kuidas? Autoõnnetuses?“

„Ei, proua. Nad lasti maha röövi käigus.“

Ellie sirutas jahmunult käe tooli poole, sest põlved läksid nõrgaks. Kohe, kui ta istus, hakkas Faith nutma.

Julia ajas end istuma. Tema unised silmad läksid Elliele otsa vaadates niiskeks. „Ema?“

Ellie tõusis, pani vaba käe ümber tütre ja rääkis, mis oli juhtunud. „Kas ma peaksin vanaemale helistama?“

Ellie noogutas. Ta oli šokis. Nad ei saa surnud olla. Mitte leebe, usaldusväärne Lee, kelle arusaam riskimisest oli vedela munakollase söömine. Ja Kate. Kate ajas Ellie sõnadetagi naerma. Alles mõni õhtu tagasi oli Kate Ellie ukse taha ilmunud, veinipudel kaasas, soovides ajada täiskasvanujuttu. Ta aitas Elliel seina pahteldada ja kuigi Ellie pidi selle järgmisel õhtul üle tegema, sest nad olid pudeli tühjaks joonud, oli see seda väärt. Ta pidas väheseid inimesi oma sõbraks. Kate oli eriline.

Ellie sulges silmad ja toetas lauba beebi pea peale. Silme ette kerkisid sündmused, mida Kate ja Lee oma lastega kunagi kogeda ei saa – esimesed kohtamised, esimesed tantsupeod, koolide lõpetamised, pulmad, lapselapsed. Ta oli rusutud. Kui vanaema sisse astus, avas Ellie silmad. Ta ei tohi kokku variseda. Ta peab laste pärast end talitsema.

Ta andis beebi vanaemale ja üritas vastata politseiniku küsimustele naabrite kohta. „Kate’i sugulased ei ela siinkandis. Leel on vend, kes elab siin, lisaks õde, kes reisib palju, ja teine vend on lähetusel Afganistanis.“ Ellie andis politseinikule nende nimed. „Ma ei tea nende telefoninumbreid. Võin Lee kabinetist otsida. Ma pole neist kedagi tükk aega siin näinud.“

„Me tegeleme sellega, proua,“ ütles mees. „Lastekaitse otsib kohalikud sugulased üles.“

Maja juurde tuli veel politseinikke. Lärm äratas Carsoni, kes tuli nuttes trepist alla. Ellie kiigutas teda süles. Ta ei tahtnud öelda, mis oli juhtunud. Selliseid uudiseid peaksid teatama sugulased.

Tund aega hiljem astus uksest sisse keskealine naine. Ta istus Ellie vastu köögitoolile. „Preili Ross? Mina olen Dee Willis lastekaitsest. Ma pole saanud kätte kedagi sellest nimekirjast, mille te meile andsite. Peame lastest rääkima.“

Ellie põimis käed ümber Carsoni. „Nad võivad minu juurde jääda.“

„Andke andeks, aga see pole lubatud,“ ütles sotsiaaltöötaja. „Te võite täita avalduse, et teist saaks ajutine hooldaja. See võtab aega vaid mõne päeva.“

Carsoni jaoks oleks see terve igavik. Väikese poisi hääletult voolavad pisarad niisutasid Ellie särki. Ta tundis end abituna.

„Julia, palun võta Carson.“ Ellie tõstis poisi tütre sülle ja läks elutuppa, et üksi olla. Ta võttis telefoni välja ja helistas oma ülemusele. Advokaadibüroos töötamine andis mõningaid eeliseid. Ent Roger ei vastanud. Pagan võtaks. Ellie jättis sõnumi ja läks tagasi kööki, heitis Juliale mõistaandva pilgu ja viitas peaga ukse poole. Julia viis Carsoni minema.

Ellie ootas, kuni kuulis treppi kriuksumas, ja pöördus siis sotsiaaltöötaja poole. „Lapsed tunnevad meid. Kas te ei saa teha erandit?“

„Ei, kahjuks mitte.“ Proua Willise rahulikkus ja asjalik hääl käisid Elliele närvidele. „Kohe, kui taustauuring on tehtud, võite kohtunikult luba taotleda, aga täna pean nad kaasa võtma.“

Ellie teadis, et see naine kogeb taolisi olukordi ilmselt tihti, aga kuidas ta saab nii ükskõikselt kaks väikest last nende kodunt ära viia? Viha lämmatas Ellie kurbuse. Valu ja abitus kogunesid rinnus, kuni roietel hakkas valus.

Issand jumal, täna on reede. Vaevalt nädalavahetusel midagi toimub.

Sotsiaaltöötaja hakkas beebi asju kokku korjama. „Carsoni jaoks võib olukorda kergendada see, kui te aitate tal kotti pakkida.“

Ellie ei tahtnud olukorda kergendada. Ta tahtis võtta lapsed ja nad oma majja peita. Ta vaatas ringi ning nägi kolme mundris politseinikku ja veel ühte, kes kandis ülikonda ja kes paistis käske jagavat. Mees oli end tutvustanud, aga Ellie ei mäletanud enam ta nime. Mingisugune uurija.

Ta ei saanud midagi teha.

Ellie läks üles Carsoni tuppa. Poiss istus Juliaga voodil ja nuttis, kuni Ellie tema seljakotti nädala jao riideid pakkis. Ellie põlvitas põrandale tema ette ja võttis lapse väikesed käed pihku. „Pea vastu, eks? Ma teen kõik, mis suudan, et sind varsti oma koju tuua.“

Carson tõmbas ninaga ja pühkis käeseljaga ninaalust. „See naine ütles, et emme ja issi on surnud.“

Ellie südant pitsitas. Kas laps üldse teadis, mida see tähendab? Ta istus poisi kõrvale ja kallistas teda tugevasti. „Ma tean. Ma tunnen sulle kaasa. Mul on nii kahju“

Veel rohkem oli tal kahju viia poiss sotsiaaltöötaja autosse ja ta sinna istuma panna. Kurbus lämmatas Elliet, kui ta neile järele vaatas.