Читать книгу Valusad saladused - Melinda Leigh - Страница 8

„Vanaema!“ Ellie kissitas pimeduses silmi. Naabrite sissesõiduteel, kaheraudsega vehkiva vanaema taga seisev mees tundus kuidagi tuttav. Ent Ellie silmad polnud hämarusega harjunud ja mees seisis oma auto avatud pagasiluugi varjus. „Sa ei tohi inimesi püssiga sihtida.“

„Ta ju luusis pimedas ümber maja. Tundus, et kavatseb sisse murda.“ Vanaema kopsis valge sporditossuga kõnniteed. Nende majast hakkas kostma metsikut haukumist. „Ettevaatlikkus pole iialgi ülearune. Viimasel ajal on siin palju kuritegevust.“

„Ta parkis sissesõiduteele, vanaema. See pole kahtlane käitumine.“ Ellie võttis relva vanaema käest leebelt ära ja langetas relva toru allapoole. „Haukumine äratab Julia. Palun mine tuppa ja rahusta koera, et ta vait jääks.“ Seejärel püüab Ellie veenda võõrast oma vanaemale mitte politsei- ega hullumajaautot järele kutsuma.

Vanaema saatis tema poole terava pilgu, aga kuuletus ja läks nende maja poole.

Võõras sulges pagasiluugi, pöördus tema poole ja Ellie tundis Lee venna ära. „Grant?“

Saja üheksakümne kahe sentimeetri pikkune mees oli laiaõlgne ja laia rinnaga ning kandis pruuni nahktagi.

„Tere, Ellie.“

Kurbus kerkis kurku. „Tunnen kaasa.“

„Tänan.“ Mees köhatas.

„Vabandan oma vanaema pärast,“ ütles Ellie. „Ta on ajakirjanikest ja fotograafidest tüdinud. Lisaks on siin mõnel korral ka tegelikult kahtlased isikud ringi luusinud, üritades sisse murda. Oleme politsei kohale kutsunud. Nad ütlesid, et kui ohvrite nimed avalikuks saavad, pole sugugi ebatavaline, et kurjategijad maja sihikule võtavad. Kas saan sind kuidagi aidata?“

„Mul pole võtit. Lootsin, et mõni aken või uks on lukust lahti. Ei olnud.“

„Mul on võti. Tule sisse ja ma annan selle sulle.“

„Kavatsesin just su uksele koputada.“ Grant tundus tänulik. „Ei tea, miks ma seda kohe ei teinud.“

„Ilmselt on sul palju muud mõttes.“ Kriis oli möödas ja Ellie värises tugevasti. Kui ta nägi vanaema relvaga võõrast ähvardamas, polnud ta mallanud jopet selga panna, ent nüüd hakkas tal määrdunud T-särgis ja teksades külm.

Nad läksid üle laia lumise eesõue ja trepist üles. Verandatuli valgustas mehe nägu. Tal olid samasugused heledad juuksed ja sinised silmad nagu Leel, aga sellega sarnasus piirdus. Pikk ja kõhn Lee meenutas Gregory Pecki ja Atticus Finchi segu. Ta oli olnud silmatorkamatu ja nohiklik. Suurem ja lihaselisem Grant oli füüsiliselt muljetavaldav ja Ellie tajus seda iga keharakuga. Isegi kui ta poleks teadnud, et mees on sõdur, oleks ta seda oletanud tema tugeva keha, valvsa kehahoiaku ja ettevaatliku pilgu järgi. Hoolimata leinast, mis mehe ilmet varjutas, haaras see nägu korraks Ellie enda võimusesse. Kümme kuud kõrbes olid mehe põhjamaiseid näojooni teravamaks muutnud ja talle karmima ilme andnud. Ta oli niigi kena, ent nüüd oli ta kümme korda maskuliinsem. Tema keha oli saledam, hoiak valvsam, valmis reageerima.