Читать книгу Valusad saladused - Melinda Leigh - Страница 7

Esmaspäeva õhtu

Grant pühkis niisket laupa. Ilm tema kodulinnas Scarlet Fallsis New Yorgi osariigis oli sama külm nagu Afganistanis, aga talle meeldis niiske õhk, kus polnud tolmu, mis kattis Afganistanis kõike, ka kopse.

Ta tõmbas sügavalt sisse männilõhnalist õhku ja läks uurija Brody McNamara kannul betoontrepist üles, et küljeuksest munitsipaalhoonesse siseneda. Väljast sulas koloniaalstiilis, siniste voodrilaudade ja punaste aknaluukidega ehitis väikelinna teiste majadega kokku. Seestpoolt olid see lihtsalt väsinud büroohoone, ent kuna uurija olid nõustunud Grantiga kohtuma kell kümme õhtul, ei hoolinud ta sisekujundusest.

Politseijaoskond asus kahekorruselises hoones linnavalitsusega sama katuse all. Ukse juures juhatas silt külastajaid maksuametniku, linnaplaneerimise ja linnavalitsuse ametniku juurde teisel korrusel. Esimene korrus oli politseinike valduses.

Grant läks politseiniku kannul läbi hallide plaatidega kaetud fuajee. Nad möödusid liftist ja vastuvõtulauast ning suundusid mööda lühikest koridori pimedasse avatud ruumi. Uurija McNamara vajutas seinal lülitit. Laes rippuvad fluorestsentslambid valgustasid mitut lauda ja metallist kartoteegikappide rivi. Kaugemas seinas oli mitu suletud ust.

„Vabandage, aga meil on väike jaoskond. Öösiti on tööl vaid patrullid ja dispetšer.“ Uurija läks laudadest mööda ja keeras keskmise ukse lukust lahti. McNamara oli kolmekümne viiesest Grantist paar aastat noorem, punaka, tuulest pargitud suusatajanäoga. Kõhna keha katsid teksad ja tumesinine jope, mille varrukal oli Scarlet Fallsi politseijaoskonna embleem. Ta läks ees kitsukesse, aga korras kabinetti. Vana metall-laua ees seisis kaks plastmasstooli. McNamara läks ümber laua ja vajus oma toolile.

Grant seisis rahutuna. „Aitäh, et minuga nii hilja nõustusite kokku saama.“ Ta oli helistanud politseinikule tee pealt tund enne linna jõudmist.

„Aitan hea meelega, major. Tunnen kaasa.“

Granti kõri kiskus kokku. Ta oli korra kuuli saanud ja kaks korda maanteeäärse pommi plahvatuses peaaegu õhku lennanud. Tema jalas oli piisavalt granaadikilde, et metallidetektorid kisama hakkasid. Ta võitleski selleks, et kaitsta Lee ja Kate’i sarnaseid inimesi. Kuidas sai tema noorem vend turvalisel kodumaal surnud olla?

Järsku tabas Granti meeletu väsimus ja ta vajus kõvale toolile. „Kus lapsed on?“

Politseinik sirutas käe selja taha. Kummuti peal oli minikülmik. Ta võttis sealt veepudeli ja ulatas Grantile. „Nagu ma telefonis ütlesin, ei saanud ma teie venna ja tema abikaasa surmaööl sugulasi kätte. Lastekaitse pani nad kasuperre.“

Granti õde Hannah oli töö asjus Jakartas, ent Mac, Barrettite õdedest-vendadest noorim, oli kohalik. Maci keerulise mineviku tõttu tegi Grantile muret, et vend polnud tema sõnumile vastanud.

Ta võttis pudeli vastu. Silmad kipitasid. Ta pigistas need kinni ja hõõrus laupa. „Kas te soovite ehk kohvi, major?“ küsis politseinik.

„Tänan, ei.“ Grant keeras korgi lahti ja jõi, sundides jäist vett pingul kõrist alla. Ta oli lennanud seitsekümmend kaks tundi Afganistanist New Yorgi osariiki. Vahemaandumised Kabulis, Kuwait Citys ja Saksamaal olid reisi pikaks venitanud. Tema elu oli olnud normaalne, no vähemalt nii normaalne, kui see Afganistanis sõjaväebaasis olla saab. Nüüd oli kõik teisiti. Tema prioriteedid – terve tema elu – oli plahvatanud nagu teeäärne pomm. „Tahan vaid oma vennalapsed üles leida.“

„Saan aru, aga ma ei saa enne hommikut midagi teha.“ Politseinik tõmbas käega üle siledaks pügatud pea. „Ma tean, et te tahate neid näha, aga nad arvatavasti magavad juba. Te ei taha neid ju pimedas voodist välja kiskuda. Nad ehmuksid ära.“

Just see oli juhtunud reede õhtul, kui nende vanemad tapeti. Politseinikul oli õigus. Selle stsenaariumi kordamine polnud laste huvides, aga Grant ei tahtnud mõeldagi sellele, et Carson ja Faith peaksid veel ühe öö veetma võõras majas võõraste inimeste juures, olles ilma jäänud kõigest. Kuna ta saadeti lähetusse enne Faithi sündi, oli ta beebi jaoks võõras ja Carsonit polnud ta samuti kümme kuud näinud. „Olete kindel?“

„Kahjuks küll.“ Politseinik pani lugemisprillid lauale. „Sellega on seotud hulk eeskirju ja bürokraatiat. Kesköised külaskäigud on lubatud vaid kriisiolukorras. Kust ma teid kätte saan?“

Grant ei tahtnud venna majas üksi olla, ümbritsetuna õnnelikest mälestustest, mida enam juurde ei tule, majas, kus ta oli veetnud möödunud mais Lee, lapseootel Kate’i ja Carsoniga kaks nädalat. Ta tahtis minna hotelli, kus on võõras ümbrus, mis ei tuleta meelde, et tema vend on surnud, aga lapsed tunnevad end kahtlemata oma kodus paremini. Grant peab maja nende jaoks valmis seadma.

„Ma elan oma venna majas.“ Grant andis politseinikule telefoninumbri. „Teil on mu mobiili number olemas.“

Politseinik võttis pastaka ja kirjutas vajaliku info üles.

„Mu isa ei tea?“ küsis Grant.

„Ei.“ McNamara raputas pead. „Nagu palusite, jätsin ma selle teie hooleks.“

Granti hing jäi kinni, sest mõte rääkida kolonelile Lee surmast muutis olukorra lõplikkuse reaalsuseks. „Tänan teid. Mu isa tervis on vilets. Sõidan homme hooldekodusse.“

Lee oli olnud Grantist kõigest kaks aastat noorem. Kasvades olid nad nii lähedased, kui kaks vastandlike iseloomudega last olla saavad. Grant nägi maailma must-valgena, ent vend märkas kõiki varjundeid. Kas nende isa oli teadnud, kui erinevad nad on, andes neile nimed kodusõja vastaspoolte kindralite järgi? Plastmassist veepudel praksus tema liiga tugevas haardes. Grant lõdvestas sõrmi.

„Võtan kohe hommikul lastekaitsega ühendust,“ lubas McNamara. „Helistan teile kohe, kui nad on vastanud.“

Grantile see olukord ei meeldinud, aga olles veetnud kolmteist aastat sõjaväes, teadis ta seadustest ja protseduurireeglitest kõike ning sai aru, et pole mõtet vastu punnida. Järgmine küsimus tegi haiget. „Kas surnukehasid peab tuvastama?“

„Ei, see pole vajalik. Koroner kasutas hambakaarte.“ Politseinik raputas pead ja tema pilk muutus tuhmiks. „Tean, et te tahate neid näha, aga küsige endalt, kas te tahate igavesti seda pilti endale silme ette või tahate mäletada oma venda ja vennanaist sellistena, nagu neid viimati nägite.“

See lause tabas hoobina rindu. Kas Lee ja Kate olid üldse tuvastatavad? Grant mõtles reeturile, keda oli varitsuse ajal tulistanud, ja kujutles venna näo asemel reeturi purustatud nägu. Sõrmeotsad värisesid. Tal polnud olnud pärast varitsust aega seda seedida, vaid talle lajatati kohe teatega Lee surmast. Iga kord, kui ta silmad sulges, nägi ta oma M-4 tulistamas ja reeturi nägu sodiks lendamas. Ta teadis, et tal polnud olnud valikut. Kas vajutad päästikule või leitnant sureb. See polnud tema esimene tapmine lahingu käigus. Teise inimese elu võtmine, ka sõjas, jättis oma jälje, aga ta ei saanud seda olukorda millegi eelnenuga võrrelda. Kõik oli tagurpidi. Kui keegi Barrettitest pidi surema, oleks see pidanud olema tema, Grant.

Viha lahvatas sisemuses ja ta tervitas selle rahustavat kuumust. Parem olla tige, kui lasta endale peale kusta, nagu tema esimesel seersandil oli kombeks öelda. „Mida te nende mõrvamisest rääkida oskate?“

McNamara nõjatus tooli seljatoele ja silmitses natuke aega Granti nägu. „Olete kindel, et tahate seda praegu teha?“

„Jah, mul on aega vaid kolmkümmend päeva.“ Aeg läks. Tema puhkus algas sel hetkel, kui ta Texases hommikul sõjaväelennukilt maha astus. Pealegi ei taha ta seda nagunii kunagi teha. „Kui me telefonis vestlesime, ütlesite te, et neid rööviti.“

„Röövimine on üks meie teooriaid.“ McNamara nõjatus ettepoole ja toetas käsivarred laua servale. „Üks inimene helistas ja teatas, et keegi naine karjub. Patrullüksus saadeti kohale. Lee ja Kate leiti Itaalia restorani lähedalt kõrvaltänavast. Restorani töötajad ütlesid, et teie vend ja tema abikaasa olid lõpetanud õhtusöögi umbes kümme minutit enne hädakõnet. Tundub, et nad läksid restoranist auto juurde, kui keegi neile teele astus. Surma põhjuseks oli mõlemal lask pähe. Teie venna rahakott ja võtmed ning Kate’i käekott olid kadunud. Nende auto samuti.“ Politseinik kõhkles.

„Aga see polegi kõik?“ küsis Grant. McNamara kehakeel näitas rahulolematust. „Mis veel?“

McNamara viskas pastaka topsi. Tema suu tõmbus kriipsuks. „Teie vennanaise kihlasõrmus oli alles.“

Grant sai tema loogikast aru. „Kogenud röövel oleks võtnud ka ehted.“

„Võimalik. Kate kandis kindaid, nii et ma ei eelda praegu veel midagi. Me tegeleme alles juurdlusega.“ Politseinik hõõrus lõuga. „Kes nende surmast kasu saab? Ma ei näinud nende majas testamenti. Kas neil võis testament olla?“

„Leel ilmselt oli. Ta oli advokaat. Ta tegi kõike korrektselt. “ Grant pidanuks aimama, et politsei otsib majast vihjeid. Tema vend oli tapetud. Surnud ei vaja privaatsust, aga mõte sellele, et McNamara või keegi teine sobras Lee ja Kate’i isiklikes asjades, avastades paari intiimseid saladusi, ajas Granti marru. Seda poleks pidanud juhtuma.

„Maja on suur ja vana. Midagi võis jääda kahe silma vahele. Kui te leiate seifiboksi võtme või testamendi, tahaksime sellest kuulda.“ McNamara pani sõrmed vaheliti. „Mõlema telefon võeti kaasa, aga me saime mobiilioperaatorilt nende kõnede, kontaktide ja kalendrite andmed. Vaatame alles seda infot läbi, aga meil võib tekkida küsimusi seoses lühendite ja ääremärkustega. Teie venna büroo ei luba meid tema tööarvuti juurde ega tema kabinetti. Palusin kohtuorderit, aga nad punnivad vastu, viidates klientide konfidentsiaalsusele.“

„Loomulikult.“ Grant jõi veel vett, külm vedelik valgus kõhtu ja muutis ta üleni külmaks. „Helistan, kui midagi leian.“

„Kas te oskate pakkuda rünnakule motiivi?“ küsis McNamara. „Kas teie vennal oli vaenlasi?“

Grant raputas pead. „Mu vend oli eeslinna advokaat ja pereinimene. Vaevalt keegi talle halba tahtis.“

„Aga te olete kümme kuud välismaal viibinud.“ McNamara vaatas talle silma.

„Jah.“ Grant tõrjus süütunde eemale. Lahingutes osalemine oli õpetanud teda probleeme lahterdama, lükkama leina tagaplaanile, kuni missioon on täidetud, aga seda oli lihtsam öelda kui teha, sest seekord oli surnud tema vend. „Ma ei suuda uskuda, et keegi tappis Lee ja Kate’i auto või rahakoti pärast. See ei tundu loogiline. Milleks neid tappa? Milleks riskida mõrvasüüdistusega?“

McNamara ohkas. „Pole aimugi. Võib-olla hakkas teie vend vastu.“ Aga politseiniku silmist oli näha, et ta pole selle argumendiga rahul, Grant tajus, et uurija on rööpast väljas.

„See pole Lee moodi. Ta ei oleks Kate’i eluga riskinud.“ Grant keeras korgi liiga kõvasti kinni ja pudel pragunes.

„Kurjategijad on jätised. Mõned neist saavad inimeste tapmisest rahulduse. Uimastid panevad inimesi hulle asju tegema ning narkomaanid teevad uue doosi ostmiseks raha hankimise nimel mida iganes.“

Grant nõjatus ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja hoidis veepudelit käte vahel. Ta vaatas McNamara pruunidesse, rahuliku pilguga silmadesse. „Narkomaanid on lohakad. Lee mõrv tundub... korralik.“

„Võimalik.“

„Kas teil mingeid asitõendeid üldse on?“ küsis Grant. Lee ja Kate tapeti kolm päeva tagasi. „Mõrvarelv? Sõrmejäljed? Turvakaamera video? Midagigi? Kas keegi kuulis laske?“

„Kahjuks polnud selles kohas turvakaameraid. See on vaikne kõrvaltänav.“ McNamara raputas pead. „Nende krediitkaarte pole kasutatud ja me ei leia nende mobiilide signaali, mis tähendab, et akud võeti välja või telefonid lõhuti ära. Auto GPS ei anna samuti signaali, nii et ilmselt lülitati see välja. Püüan teid kõigega kursis hoida.“ Politseinik tõusis, andes mõista, et nende jutuajamine on lõppenud. „Kui olete otsustanud, millise matusebüroo teeneid kasutate, helistage kohtuarstile. Nad teatavad, kui teie venna ja vennanaise saab välja anda.“

See tähendas, et koroner polnud veel lahkamistega lõpetanud, aga ka sellele ei tahtnud Grant praegu mõelda. Ta peab oma venna matuseid korraldama ja see oli niigi hull, ilma et ta peaks pidevalt mõtlema Lee ja Kate’i surnukehade rüvetamisele. Ent kui paljusid kujutluspilte ta suudab alla suruda? Aju ründasid vägivaldsed ettekujutused. Grant surus higised peopesad vastu teksaseid. Kopsud tundusid jäigad, iga hingetõmme tegi haiget.

McNamara vaatas teda silmi kissitades, ilmselgelt mures. „Kas keegi saab teid selles aidata, major?“

„Mu õde peaks lähiajal siia jõudma.“ Ent seni oli Grant üksi. Kate ei rääkinud kunagi oma sugulastest ja Lee oli maininud korduvalt, et naine oli oma vanematest võõrdunud. Kuidas Grant nendega ühendust saab? Kas ta üldse peaks üritama?

„Te peaksite ka teadma, et kurjategijal on tõenäoliselt teie venna maja võti ja aadress.“

„Jajah. Lasen esimese asjana lukud ära vahetada.“ Grant surus politseiniku kätt. Ta pidi siit minema saama. Keha termoregulatsioon oli paigast ära ja tagi all hakkas tekkima palavikuline kuumus.

McNamara juhatas ta parklasse. Öine õhk muutis naha niiskeks.

Grant istus rendiauto juhiistmele, käivitas mootori ja vaatas telefoniekraanile. Ei Hannah ega Mac polnud vastanud. Grant oli õega vastastikku helistanud, ent kumbki ei olnud saanud teise kõnele vastata. Õde oli teel Jakartast New Yorki, aga kus, kurat, oli Mac?

Grant sõitis mööda peatänavat ja võttis suuna Lee majale. Tema kodulinn Scarlet Falls oli väike linnake New Yorgi osariigi põhjaosas, umbes tunnipikkuse tee kaugusel osariigi pealinnast Albanyst. Apalatšide mäestik jäi läände ja Hudsoni org itta, nii et linn asus maalilises kohas, ent majandus oli olnud raskes seisus sestsaadik, kui Grant oli laps. Piirkond ei õitsenud, aga ei surnud ka välja.

Ühesõnaga, see oli täiesti keskmine.

Ent selles tavalises Ameerika väikelinnas olid jõhkralt tapetud Lee ja Kate. Oli see olnud rööv? Või midagi enamat?

Kümme minutit hiljem jõudis Grant Lee linnaossa. Siinsed elamud olid enamasti suurte kruntidega vanad hooned. Leele ei meeldinud üksteise kõrval paiknevad ühesugused majad. Poolteise aasta eest müüs ta eelmise väikese maja maha ja kolis prestiižsemasse piirkonda. Ilmselt läks tal büroos hästi. Ta liisis samal ajal ka BMW.

Grant pööras õigesse tänavasse. Üksikute tänavalaternate napis valguses tundus see kant kõle. Mullu mais oli org olnud säravalt roheline. Põõsad olid pügatud ja nende ees olid lillepeenrad. Lapsed sõitsid ratastega ja mängisid tänaval hokit. Emad lükkasid lapsevankreid ümber nurga mänguplatsile. Nüüd olid soojakraadid maastiku poriseks muutnud, sest päeval sulas ja öösel külmetas. Kuuvalgus helkis külmunud porikihil. Grant polnud pärast keskkooli lõpetamist siin eriti tihti käinud. Vaatepilt oli veel masendavam, kui ta mäletas. Teismelisena kibeles ta siit minema, nagu sunniks siiajäämine teda paigale tarduma.

Lee ja Kate’i vana viktoriaanlik maja seisis pika kitsa mururiba taga. Cape Codi stiilis maja paremal oli pime, ent vasakul, kahekorruselises koloniaalstiilis majas põlesid tuled. Grant keeras postkasti juurest sisse ja parkis sissesõidutee otsa. Suur maja oli pime, peaaegu heidutav. Katuse kohal kõrguvad puud varjasid kuuvalguse. Granti auto laternad lõikasid pimedusse heleda riba ja valgustasid verandat.

Ta väljus autost ja vaatas maja, taibates järsku, et tal pole võtit. Kuidas ta sisse saab? Ta käis ohates ümber maja, katsus esimese korruse uksi ja aknaid lootuses, et ehk on mõni neist lukust lahti. Ei olnud. Ta peab vist siiski hotelli minema, mis tähendas tagasisõitmist kiirteele, aga antud hetkel tundus isegi autos magamine niiskusest ja külmast hoolimata ahvatlevam. Auto esiiste poleks Granti jaoks kahtlemata kõige ebamugavam magamiskoht. Vähemalt ei üritanud Scarlet Fallsis vaenlaste üksused teda tappa. Ta läks tagasi rendiauto juurde. Tema pikapis, mis seisis Texases baasi laos, olid tööriistakast ja taskulamp. Selles autos neid asju polnud.

Grant avas pagasiluugi ja võttis mutrivõtme. Ta võib akna puruks lüüa, aga siis tuleb see ka ära parandada. See poleks parim variant. Pilk jäi pidama naabermajale ja talle meenus Lee kena tumedapäine naaber. Nad kohtusid Granti eelmise külaskäigu ajal paar korda. Isegi pärast kümmet kuud välismaal ei unusta ükski mees Ellie Rossi sugust naist.

„Kas saan kuidagi aidata?“

Naisehäält kuuldes Grant pöördus, sirutades käe kabuuri poole. Tagi all polnud midagi.

Väikest kasvu vanem naine seisis sissesõiduteel. Pimeduses polnud ta nägu eriti näha, aga Grant märkas, et tema käes on kaheraudne. Ta tardus, kuna relva nägemine pani adrenaliini möllama. Taas meenus varitsus ja kaitsevärvi rõivastes kogu, kes teda relvaga sihtis.

Kuidas naine talle ligi pääses? Kas ta mõtted olid nii hajevil?

„Visake mutrivõti käest,“ ütles naine. „Ja ärge liigutage.“

„Ärge muretsege.“ Grant lasi mutrivõtmel pagasiruumi kukkuda ja tõstis käed üles, kui naine püssiga talle rindu sihtis.