Читать книгу Valusad saladused - Melinda Leigh - Страница 6

Afganistan, laupäev, 5.40

Märtsipäev koitis Hindu Kushis külmana. Enne päikesetõusu kiikas üle taamal asuvate mägede hall valgus. Miinikindla maasturi ehk M-ATV tagaistmel istuv Grant torkas käed kaenalde alla ja silmitses teega paralleelselt kulgevat mäeseljandikku. Varustusekaravan viis ta tagasi baasi Pakistani piiri lähedal, kus oli tema töökoht. Granti sõiduk paiknes kolonni keskel. Karavani saatis jalaväeüksus, lisaks sõitis kolonni taga Afgaani Rahvusarmee ehk ANA üksus.

Kui ta oleks end lõdvaks lasknud, oleks sõiduki ühtlane kõikumine ja mürin ta magama uinutanud, aga Talibanile meeldis varahommikuti rünnata. Afganistanis ei tohtinud ükski sõdur end hetkekski unustada. Rünnak võis tulla kust tahes – seljakotiga tsiviilisik, pomm tee ääres või reetur nende endi keskel. Võimalusi oli lugematul hulgal. Grant silmitses seljandikku, kui karavan järjekordsesse orgu laskus. See oli nende teekonna kahekümnes, suurepärane varitsuskoht.

Enne eelmist lähetust majoriks ülendatud Grant polnud pärast seda kordagi otseses lahingus osalenud. Viimase kahe lähetuse jooksul oli ta tihti patrullis käinud ja väiksemates kokkupõrgetes kaasa teinud. Kummalisel kombel tundis ta puudust igal missioonil osalemise isikupärast, mägede ja orgude igapäevase patrullimise monotoonsusest, lahingutega kaasnevast vennastumisest. Diplomaatia ja paberimajandus, mida tema uus ametikoht operatsioonide juhina nõudis, isoleeris teda alluvatest. Ta nägi vaeva, et nendega suhe luua, aga vahel tundus, et ta käib vaid koosolekutel. Näiteks nagu eilne pataljoni juhtkonna koosolek. Militaarpoliitika poliitiliste tagajärgede arutamine pani tal pea valutama.

Idapoolne madal mäeseljandik varjas orgu. Kahvatukollane valgus nihkus üle sakilise horisondi. Veidi eespool muutus tee kitsamaks. Mõne minu pärast sõitis karavan kuivanud jõeorgu, mis oli vaevalt kahekümne meetri laiune. Paremal kerkis järsk nõlv, teest kümne meetri kõrgusel laius seljandik. Vasakul oli sile kaljusein. Jutt jäi soiku, sest kõik jälgisid ümbrust, otsides märke vaenlasest.

Teepind lõhenes varustusekaravani ees, plahvatus raputas maapinda autode all. Granti süda hakkas kiiremini põksuma. Mehed asusid tegutsema. Rasked masinad vappusid taas, kui teine plahvatus maapinda kõigutas. Eespool vilisesid ja kõmisesid raketid. Tee oli liiga kitsas, et ümber pöörata, ja et vaenlane oli selle varitsuse kavandanud, olid nad kahtlemata valmis ka juhuks, kui konvoi leiaks võimaluse taganeda.

Nad olid eluohtlikus tsoonis lõksus.

Grant vaatas ringi. Nad pidid saatma oma mehed kõrgemale ja selle eelise saavutamiseks oli vaid üks võimalus. Nad peavad kõrgendiku vaenlaselt tagasi võtma.

Grant tuli oma sõidukist välja ja jooksis kahe auto võrra ettepoole, et liituda üksust juhtiva leitnandiga. Nad varjusid leitnant Wise’i sõiduki kuulikindla ukse taha. Päikesest põlenud punapea pühkis tedretähti täis laubalt maha kihi Afganistani tolmu. Ehkki ta oli umbes kahekümne nelja aastane, oli seljandikku uurivates silmades lahingutes karastunud vana inimese pilk.

Üle seljandiku sööstis järjekordne rakett ja plahvatas nende kõrval kaljul. Maapind kõikus ja õhku paiskus mulda. Granti peast vilises mööda kild ja riivas nägu. Sõidukit tabas kuulirahe. Kuulid maandusid tema jalge ees, püksisäärt riivanud kuul möödus napilt jalast. Ta kissitas itta vaadates silmi. Hämaruses sähvisid lasud. Grant tõstis koos teda ümbritsevate sõduritega oma M-4 automaadi ja vastas tulele.

Maa värises tema jalge all, kui raketid taas plahvatasid. Soe vedelik nirises silma ja takistas nägemist. Grant tõmbas käega üle kriimu laubal ja tulistas uuesti.

Ta võis ju tunda puudust lahingüksuse liikmeks olemisest, aga kindlasti ei tundnud ta puudust sellest, kui tema pihta rakette lasti.

Sellised varitsused olid levinumad, kui olema pidanuksid, nii et esimene rühm oli selleks valmis. Leitnant Wise suhtles raadio teel kellegagi ja palus baasist õhutuge. Apache’i lahingkopter pidi kohale jõudma veerand tunni pärast. Üksuse seersant karjus meestele käsklusi.

„Leitnant, me peame selle seljandiku vallutama.“ Grant tõstis osutamiseks käe ja kuul lendas läbi tema varruka.

„Just nii, söör. Juba tegelen sellega.“ Wise ja tema seersant kontrollisid olukorda. Grant tõmbus eemale. Ta ei kavatsenud olla selline tropp ohvitser, kes sekkub üksuse sujuvasse tegutsemisse. Ta oli selles karavanis vaid reisija.

Sõdurid vastasid rakettidele raskekuulipildujate tulega ja loopisid granaate üle seljandiku. Wise kamandas rühma mehi läbi kaljulõhe minema. ANA rühm kaitses karavani seljatagust.

Auto varju hoides kössitas Grant allesjäänud meeste juurde ja tegi mäkke suunduvatele sõduritele tulekatet.

Taliban oli teadnud, et nad tulevad. Mässulistel olid silmad kõikjal. USA armee võitles riigis, kus nad ei saanud kedagi usaldada. Ei kohalikke tõlke, kes töötasid nende heaks, ega külaelanikke, keda nad toidu ja ravimitega varustasid. Ega ka Afgaani sõdureid, kellega nad külg külje kõrval võitlesid. Mitte kedagi.

Üle seljandiku jooksis kaksteist kaitsevärvi riietes Talibani võitlejat, kalašnikovid käes. Nende vöödel rippuvad pikad noad tuletasid Grantile meelde, et mõne ameeriklase pea maha võtmine Al Jazeera kanalil oleks Talibani jaoks pidu. Vaenlase valduses olid kõrgemad kohad, aga Granti süda hõiskas, kui tema mehed tule all mööda nõlva üles liikusid. Vaenlane taganes, ronides mööda seljandikku, Granti mehed kannul.

Varitsus oleks pidanud läbi saama ühegi ameeriklasest ohvrita.

Selja taga kõlas plaks ja Grant pöördus. Tema kõrval kukkus Wise, veri reiehaavast voolamas. Üle pea vihisesid kuulid. Kust kurat need kuulid tulid? Nende selja tagant?

Grant otsis pilguga tulistajaid. Viis Afgaani sõdurit olid lahku löönud ja tulistasid USA üksusi, mida pidanuksid kaitsma. Wise oli pikali ja karjus midagi raadiovastuvõtjasse. Reeturite püssitorud sähvatasid. Kaks Afgaani sõdurit langes. Suur osa üksusest oli Grantist eespool ja leitnant püüdis verejooksu peatada.

Grant tõstis oma M-4. ANA-s tekkis kaos. Kes on kelle poolel?

Afgaani sõdur sihtis Wise’i, kavatsedes ilmselt sidepidamisele lõpu teha. Grant karjus teisel pool sõidukit olevatele sõduritele, tõstis relva ja tulistas reeturit. Mehe nägu plahvatas punases udus. Rinda polnud mõtet sihtida, sest Grant teadis, et vaenlased kannavad USA valitsuse muretsetud kuuliveste. Afgaanide üksusest eraldus neli meest ja sihtis Granti ees olevat sõidukit, kus pöördtornis seisev sõdur kuulipildujast seljandiku suunas tulistas.

Seersant karjus käske. Grant vajus ühele põlvele ja tulistas reetureid. Eespool seisvas sõidukis olevad sõdurid pöördusid ja viisid asja lõpule. Reeturid langesid tiheda kuulipildujatule all.

Oli see nüüd kõik? Kas nende seas võis olla veel Talibani nuhke? Kuidas kurat nad seda teada saaksid?

Plahvatused ja kuulipildujatuli jäid harvemaks. Üksuse meedik sidus Wise’i reiehaava kinni ja pöördus Granti poole.

„Major?“ Noor kapral osutas Granti näole. „Ma aitan, söör.“

Tajudes ebamääraselt, et verd tilgub silma, lasi Grant meedikul haava antiseptilise ainega puhastada ja sellele plaastri peale panna. Wise tõsteti sõidukisse. Ta suhtles endiselt raadio teel.

Rühm, mis oli läinud üle seljandiku, kutsuti tagasi. Ühtlane tümpsumine andis teada lahingkopteri saabumisest. Apache lendas üle seljandiku ja lasi teisel pool küngast kõik Talibani võitlejad pulbriks.

Grant vaatas üksuse üle. Tundus, et leitnant Wise’i vigastus oli kõige tõsisem, ent võidust hoolimata oli saadud palju kahju. Taliban oli imbunud ANA-sse. Kuidas saaksid Ameerika sõdurid neid enam liitlastena usaldada?

Kui plahvatused lakkasid, saatis Wise rühma üle seljandiku ellujäänuid otsima, aga neid polnud. Konvoi liikus edasi ja jõudis mõni tund hiljem baasi. Grant ei hinganud kergemini enne, kui autod väravast sisse sõitsid ja okastraataia taha jõudsid. Viimasel ajal polnud isegi baasis päris turvaline, kuna Taliban oli otsustanud igal võimalusel ANA-sse imbuda.

Granti lahingumunder oli kuulidest rebitud ning verest ja Afganistani tolmust plekiline, ent ta suundus otse staapi ja raporteeris kolonelleitnant Tuckerile.

Tucker oli oma kabinetis. Tal olid paksud hallisegused juuksed ja läbitungiv pilk, mille ta suunas Grantile. „Võtke istet, major.“

Aga Grant oli liiga erutatud, et istuda. Väsimus ja pinge võitlesid omavahel. Ta sulges ukse, marssis tolmuses toas edasi-tagasi ja kirjeldas detailselt varitsust.

„Major,“ sekkus Tucker kätt tõstes. „Ma saan selle raporti ka leitnant Wise’ilt.“

Grant peatus. Midagi oli valesti. Ta oli kümme kuud olnud Tuckeri asetäitja. Kolonelleitnant kissitas silmi ja tema parkunud nahk oli silmade ümber kortsus. „Võta istet, Grant.“

Grant istus ettevaatlikult. Kui Tucker kasutas eesnime, olid uudised isiklikud.

Kolonelleitnant silmitses Granti laupa. „On see tõsine?“

„Ei, söör. Kõigest kriimustus.“ Adrenaliini mõju hakkas taanduma. Jäsemetes andsid kaks magamata ööd end tugevasti tunda.

Tucker avas lauasahtli. Ta kallas oma varudest kahte klaasi viskit, ulatas ühe üle laua Grantile, ootas, kuni too oli klaasi tühjaks joonud, ja hakkas rääkima. „Sain Ühendriikidest kõne.“

Grant tõmbus kangeks ja pani end valmis. Kas tema isa oli viimaks füüsilistele ja vaimsetele hädadele alla andnud? Erukolonel oli pidanud vastu kauem, kui keegi arvata oli osanud. Grant oli oodanud kõnet tema surma kohta sestsaadik, kui ta kümme kuud tagasi lähetusse tuli. „Mis juhtus? Kas mu isa?“

„Ei. Mul on kahju, Grant. Asi pole su isas.“ Tuckeri pilk karmistus ja tema sõnad olid sellised, mida Grant poleks iial oodata osanud. „Su vend ja tema naine on hukkunud.“

Granti kõrvad alles kumisesid lahingumürast. Ta kuulis ilmselt valesti. Ainult üks tema vend oli abielus. Grant veetis tavaliselt osa puhkusest Lee perekonnaga. Lee oli nende perekonna tugipunkt. Tema elus polnud mitte midagi ohtlikku. „Kuidas, palun, söör?“

„Sinu vend Lee ja tema naine Kate hukkusid eile õhtul.“

Alkohol ja lein tuimestasid Granti sisemust. See oli võimatu. „Kuidas? Autoõnnetus?“

Tucker raputas pead. Tema hääl oli kaastundest leebem. „Tundub, et neid taheti röövida.“

Kui Grant oli esialgsest šokist üle saanud, meenusid talle lapsed. Carson ja Faith olid üksi. Orvud.

Ta vahtis põrandale. „Ma pean koju minema.“

„Paki asjad. Erakorralise puhkuse dokumendid on juba sisse antud. Seersant Stevens korraldab transporti.“ Tucker pöördus laua poole. „Tunnen kaasa.“

„Tänan, söör.“ Grant tõusis, sundides jalgu liikuma. Ta puutus surmaga kokku iga päev, aga tema vaikses eeslinnas elava advokaadist venna surm oli hoopis midagi muud. Grant polnud teda tabanud emotsionaalseks rünnakuks valmis. Ta oli justkui taas varitsusse sattunud.

Grant käis seersant Stevensi juures. Viimane oli broneerinud talle koha transpordihelikopteris. Grantil oli mõni tund aega. Ta pakkis asjad, käis duši all ja pani puhta vormi selga, aga tegi seda kõike automaatselt ja masinlikult. Alles siis, kui ta istus Chinookis ja vaatas, kuidas kaks rootorit tolmu üles keerutavad, jõudis kõik talle kohale. Valu tabas hinge nagu kuul.

Lee ja Kate olid surnud.