Читать книгу Kadunud - Michael Katz Krefeld - Страница 12

Kanali veetase oli tõusnud normaalsest pooleteise meetri võrra kõrgemale ja Christianshavni kanali sillad nägid välja, nagu oleksid nad põlvili surutud. Kõrge veetaseme tõttu laevad kanalil ei sõitnud ja vaid kajakid pääsesid madalate võlvide alt läbi. Talve kaks tormi olid vee sadamabasseini surunud, ja nendele järgnenud paduvihm oli linna veereservuaari täitnud ning teinud selle naabruses olevate kanalite olukorra veel hullemaks.

Bianca märjal ahtritekil istusid Ronk ja Eduardo ning sõid sinki ja munaputru. Ronga jalad puhkasid reelingul, sel ajal kui ta sooja kohvi lürpis. Oli krõbekülm, aga kaunis hommik ning kohv ja munapuder aurasid nende hingeõhuga võidu.

„Globaalne soojenemine,” alustas Eduardo ja noogutas nende ees laiuva kõrgvee poole. „Asi läheb aina hullemaks.”

„Vähemalt pääseme kanalituuri giidide jutu kuulamisest, kuni nad sildade alt läbi sõitma ei mahu.”

„Kallis hind, mida maksta tibakese rahu eest, amigo.”

Ronk kehitas õlgu, võttis oma taldrikult singitüki ja hoidis seda Møffe pea kohal. Inglise buldog haaras välgukiirusel liha tema näppude vahelt ja seda saatis kokku lajatavate lõugate laksatus.

„Ronk, kas sa toidad oma koera gurmeesingiga? Kas sa tead, kui palju ma selle eest maksin?”

„Ei, aga see pidi üsna kallis olema, kuna ta soostub seda sööma.”

Møffe matsutas rahulolevalt ja Ronk patsutas tal pead.

Mõne aja pärast tõusis Ronk toolilt, tiris nahktagi luku kurguni kinni ja tõmbas dressipluusi kapuutsi pähe.

Eduardo vaatas talle otsa. „Kuhu sa nüüd lähed?”

„Mul on kümne minuti pärast kohtumine.”

„Kas sa oled tööd saanud?” küsis Eduardo irooniliselt.

„Käin korteris. Maakler on ostja leidnud.”

Eduardo kergitas kulmu. „Veel ühe?”

Ronk noogutas. „Kaheksas kolme kuu jooksul. Nad seisavad lausa järjekorras, et seda ära osta.”

„Aga miks see siis ikka veel müüdud pole?”

Ronk ei vastanud.

„Sa pead edasi liikuma, Ronk. Miks sa ei lase maakleril neid asju korda ajada?”

„Seda ma ju teengi. Ma lihtsalt aitan teda. Selle vastu pole tal midagi...” Ronk võttis laualt kruusi ja viskas sisu üle reelingu.

„Kas ma tulen kaasa?”

„Mille kuradi pärast sa seda peaksid tegema?”

„Ei, ei, rahu nüüd. Ma lihtsalt mõtlesin...”

„Ole kena ja lõpeta ära.” Ronk keeras ringi ja vaatas kaile. Ta polnud ikka veel harjunud nii kõrge veetasemega, mis tõstis laevas olijad kaiga ühele kõrgusele. „Kas sa tunned teda?”

Eduardo keeras tooli peal ringi ja vaatas halli kere ja bordoopunase riidekatusega Fiat 500 poole, mis oli teisele poole teed pargitud. „Ei, aga mul poleks selle vastu midagi.”

Rooli taga istus hilistes kolmekümnendates sale naine. Tema riietus oli elegantne. Naine käivitas auto, kui avastas, et mõlemad mehed teda vaatavad.

„Kas ta on seal juba kaua istunud?” küsis Eduardo.

„Pole aimugi,” vastas Ronk ja kehitas õlgu. „Aga ma nägin teda ka mõni päev tagasi.”

Naine andis gaasi ning Eduardo ja Ronk saatsid autot pilguga, kui ta mööda Overgaden neden Vandet’d minema sõitis. „Sul on vanad võmmiharjumused veel alles.”

„Mõned asjad ei unune kunagi. Tule, Møffe,” vastas Ronk ja patsutas vastu oma reit. Koer puhises nagu auruvedur, enne kui liikuma hakkas ja vastumeelselt üle teki tema juurde loivas.

„Kindel, et ma kaasa ei tule?”

„Kes siis nõud ära peseks?”

Eduardo protestis kõva häälega, samal ajal kui Ronk kaile hüppas, Møffe süles. Ta oli üsna kindel, et Eduardo kobib aega raiskamata oma paati, mis seisis Bianca ees ankrus, ja jätab nõudepesu tema hooleks.