Читать книгу Kadunud - Michael Katz Krefeld - Страница 7

Mogens keeras köögikraani lahti ja uhas oma taldrikult viimased kaerahelbepudru jäägid. Ta pressis pudruklombid nõudepesuharjaga metallist kraanikausi äravooluauku, kus need lagunesid ja siis kadusid. Kell puudus kümme minutit seitsmest, kõrvalkorterist kostis naabrite nääklust ja lapse nuttu. Mogens kuivatas käed köögirätikusse ja vaatas, ega ta oma valgele pluusile midagi peale polnud ajanud. Ta läks külmkapi juurde, avas ukse ja tühjendas kapi prügikotti, mille ta seejärel koridori prügišahti viskas. Kui ta korterisse tagasi jõudis, läks ta vannituppa ja pistis hambaharja ning pooliku hambapastatuubi tualetitarvete kotti, millesse ta eelmisel õhtul kõige vajalikumad asjad oli pakkinud. Ta vaatas end peeglist. Silus õhukesed juuksed laubalt kõrvale, võttis kanged prillid eest ja hõõrus väsinud silmi. Ta oli nelikümmend kaks aastat vana, aga tundis, nagu oleks tal juba üle poole elust selja taga. Lodev nägu rääkis ebatervislikust eluviisist: liiga palju rämpstoitu ja liiga vähe liikumist. Tal oli vähemalt kakskümmend kilo ülekaalu ja see liialt suur ülikond, mis tal seljas oli, ei teinud asja paremaks. Aga varsti tuleb sellele lõpp. Ta hakkab tervislikult elama ja sporti tegema. Ja seda otsustab tänane päev. Ta keeras ringi ja läks magamistuppa, kus voodi peal lebas avatud kohver. Mogens torkas tualetitarvete koti kilekoti kõrvale, kus olid riided ja blond parukas ning päikeseprillid, mis ta oli ostnud enda maskeerimiseks, kui aeg kätte jõuab. Viis minutit hiljem seisis ta välisukse juures, üleriided seljas, pehme nahast portfell ühes ja kohver teises käes. Ta heitis korterile pilgu, enne kui ukse kinni tõmbas, teades, et ükskõik, mida see päev ka ei tooks, tagasi siia ta enam ei tule.

Mogens kõndis mööda Overgaden oven Vandet’d, kus hommikuudu polnud veel hajunud, vaid rippus kanali ja kai külge kinnitatud paatide kohal. Kohvri väikeste plastrataste heli lõikas ärritavalt kõrva ja äratas tukastusest inglise buldogi, kes oli põõnanud lähima laeva ahtritekil. Koer haugatas ja vaatas tusaselt üles Mogensi poole, kes taandus kiirelt teisele poole teed. Kui ta mõne hetke pärast möödus Fedtekælderenist, kus kamp kodutuid kohvi jõi, tervitas teda üks hambutu mees, noogutas kohvri poole ja hõikas – Bon voyjasse.

Mogens ei vastanud, vaid kiirendas sammu.

Mõne aja pärast vedas ta oma kohvri üle Christianshavn Torvi ülekäiguraja ja seisatas Lagkagehuset’ ees bussipeatuses, kus hõljus pagariäri soojade saiade lõhn. Vaid vähesed teadsid, et siin oli kunagi olnud karistusasutus, aga Mogens ei tahtnud seda mõtet lõpuni mõelda. Ta vaatas kannatamatult kella: 9A bussini oli veel kaks minutit. Tema ümber kogunes teisigi bussiootajaid, Mogens tundis klaustrofoobiatorget ja märkas higi, mis oli otsaesisele tekkinud. Ta pidi oma närvid kontrolli alla saama. Tal olid laienenud higinäärmed ja ta higistas isegi väikseima erutuse korral, aga täna pidi ta olema vana rahu ise. Samal hetkel veeres buss tema ette ja avas uksed. Ta tundis, kuidas inimesed tema selja taga kannatamatult tõuklesid, ja ronis reisijaid täis bussi.

Ta trügis keskmise väljapääsu poole ja seisis ustele võimalikult lähedal, et sõidu ajal väheke värsket õhku saada. Aga läbi kesklinna sõites täitus buss pilgeni reisijatega ning ta suruti aeglaselt tahapoole, kus õhk oli raske ja peaaegu võimatu hingata. Talle tundus, et aina rohkem kaasreisijaid jõllitab teda ja tema suurt kohvrit. Et nad kõik on ta plaanist teada saanud ja nüüd on vaid aja küsimus, kui keegi nendest politsei kutsub. Mogens tundis taas paanikahoogu lähenemas ja tal oli tahtmine ukseni murda ning põgeneda. Aga ta rahustas end maha, sulges silmad ja püüdis hingamist kontrolli alla saada.

Kui buss lõpuks raudteejaama jõudis, astus Mogens kergendatult välja ja liikus koos inimmassiga laiast trepist üles ootesaali. Sõiduiiveldus hakkas taanduma ja kadus lõpuks tänu adrenaliinile, mis kehas ringi pumpas. Mogens kõndis risti läbi suure saali Reventlowsgade’i pool asuva pagasihoiuni. Ta möödus pisikesest turvaruumist, kuhu tema teada alles tunni aja pärast pidi valvur saabuma. Lae kõle neoontuli peegeldus hoiukappide lugematutel alumiiniumustel, nii et pagasihoiuruum tõi meelde surnukuuri. Ta hoidis pilgu maas ja vältis laes olevaid kaameraid. Politsei tunneb ta piltidelt võib-olla ära, aga selleks ajaks on ta juba ammu kadunud. Ta leidis vaba kapi ja pani oma kohvri sinna. Maksis seejärel 60 krooni, mis oli ööpäeva tasu. Kui kõik hästi läheb, on ta tagasi juba vähem kui viie tunni pärast. Siis kui... kui kõik hästi läheb.

Mogens kasutas sama bussipiletit ja istus ühele bussi esimestest istmetest. Liin 9A oli peaaegu tühi. Selle asemel oli hommikune tipptund hakanud jõudu koguma ja sõit tagasi läbi kesklinna läks pisut aeglasemalt. Ta vaatas taas kella. See oli kahekümne minuti pärast kaheksa. Kuue minuti pärast seisab ta jällegi Christianshavns Torvil ja siis on tal piisavalt aega läbida need kaheksasada meetrit Brobergsgade’ile. Kell 7.59 tembeldab ta end tööle täpselt nii, nagu ta seda on teinud varsti peaaegu kakskümmend aastat. Mitte ükski kolleeg ei märka midagi imelikku. Kõik näib absoluutselt normaalne. Ta naeratas mõtte juures... Samal hetkel seisatas buss keset Knippelsbrod. Mogens vaatas ettepoole ja nägi läbi esiklaasi punase-valgetriibulist tõkkepuud, mis alla vajus ja tee kinni pani. Sillalt kostis signaal ning ta nägi silda õhku tõusmas, justkui oleks see otsetee pilvitusse taevasse.

See ei saanud tõsi olla. Seda ei tohtinud juhtuda. Mogens ei suutnud oma ebaõnne uskuda. Ta polnud seda oma minutilise täpsusega plaani sisse arvestanud. Ta vaatas paaniliselt kella, mis oli juba kolmveerand kaheksa. Ning siis läbi akna kanali poole, kus kolmemastiline purjekas aeglaselt sillale lähenes. Mogens saatis selle vana purjelaeva oma mõtteis sinna, kuhu päike ei paista. Ka neetud meeskonna, kes lehvitas pardalt jalakäijatele ja jalgratturitele, kes olid piirde ääres kohad sisse võtnud, et nautida ootamatut vaatepilti, mida pakkus kaunis laev.

Kell 8.04 tormas Mogens Christianshavns Torvi peatuses bussi pealt maha. Portfell käes, spurtis ta üle tee Dronningensgade’ile, mida mööda edasi tõttas. Ta ei mäletanud, millal ta viimati jooksis, ja kui otsustada tema kohmaka jooksustiili järgi, oli ka tema keha selle ammu unustanud. Lõpuks Brobergsgade’ile jõudnud, oli ta sunnitud peatuma, et hinge tõmmata. Ta kohendas kiirelt oma riideid ja kuivatas otsaesise higist, enne kui astus sisse lahtisest väravast, mis viis Lauritzen Enterprise’i hoonesse. Firma töölised olid juba ammu ehitusplatsidele saadetud ja pisike hoov oli autodest tühi. Töökojas nägi Mogens paari seppa ringi käimas. Ta läks ruttu trepist teisele korrusele, kus asus raamatupidamisosakond. Ta avas ukse ja võttis kella kõrvalt riiulist omanimelise väikese kaardi. Ta töötas vanas firmas. Firmas, kus olid endiselt au sees vanad traditsioonid ja iganenud süsteemid. Kõlas kõle KLÕPS ja tempelkell näitas 8.19. Ta polnud mitte kunagi nii hilja tööle jõudnud.

„Kas hommikul oli ärkamisega raskusi?”

Mogens keeras ringi ja nägi müügijuht Carsten Holti. Carsten oli kolmekümnendate eluaastate keskel, päevitunud ja väga lühikeste jalgadega, nagu oleks kasvuea lõppu jõudnud vaid tema ülakeha. Carstenil oli vana Camaro, millest ta rääkida armastas. Seepärast kutsuti teda enamasti Camaro Carsteniks või siis lihtsalt CC-ks, mis Carstenile isegi meeldis.

Carsten osutas Mogensile. „Sa oled üleni higine, Mogens. Kas sa oled haigeks jäänud?”

„Higine?” Mogens kuivatas kiiresti otsaesist ja pani kaardi tagasi oma kohale. „Üldsegi mitte,” vastas ta. „Millest sa räägid, CC?”

„Vihmasajust sinu näos.”

Mogens raputas pead ja kiirustas oma kabineti poole, tundes seljal Carsteni pilku.

Mogens vaatas tema lauale visatud faktuuride ja arvete kuhja. Tegelikult pidid sellega tegelema raamatupidamise tüdrukud, mitte tema. Tema töö oli arvutused üle vaadata – hoolitseda selle eest, et isegi kui kõik ei klapi, jätaks see maksuametile kena mulje. Selles mõttes oli ta alati olnud osa loomingulisest harust. Mogens prantsatas kulunud toolile, mis tema raskuse all krigises.

Kogu tema plaan oli tõstetud silla pärast lörri läinud. Kas Camaro Carsten oli vaadanud teda kahtlustavalt või kujutas ta lihtsalt ette? Mogensile tuli meelde buldog ahtritekil, kes oli talle kurjalt järele vahtinud. See oli halb märk, justkui põrgust saadetud. Aga ta pidi jätkama. Kui ta täna oma plaani lõpule ei vii, siis ei pääse ta kunagi minema.