Читать книгу Kadunud - Michael Katz Krefeld - Страница 6

Vihma kallas hobuserauakujulise vanglahoone kohal, mis vaiksena öös kõrgus. Ringmüüri lähima vahitorni tuhmide kõrgete aknaruutude taga libisesid mööda valvurite varjud. Torni all vahipostil seisid neli XIV divisjoni sõdurit, karabiinid lõdvalt õlal rippumas. Oli rahulik öö, uusi vange ei olnud tulemas. Mehed lobisesid omavahel, varjates oma sigarette vihma eest, nii et nende peopesad helendasid iga kord, kui nad mahvi tõmbasid.

Ooberst Hausser peatus B-ploki teise korruse ülekuulamisruumide sissepääsu juures ja piidles punast tuld laes. Ta oli umbes kolmekümne viiene, aga vaod tema näos tegid ta palju vanemaks. Tal olid seljas tsiviilriided ja tema põlvedeni ulatuv mantel oli vihmast läbimärg. Mees kõndis rahutult ringi ja väänas oma mustades nahkkinnastes sõrmi. Kogu vangla oli valgusega reguleeritud nii, et kui kinnipeetavat oma kongist ülekuulamisruumi viidi, ei puutunud ta kokku kellegi teise kui ülekuulamise eest vastutavate isikutega. Taoline süstemaatiline isolatsioon oli hoolikalt kavandatud ja Hausser oli selle ise heaks kiitnud, ometi ärritas teda, et ta nüüd ootama pidi. Kohe kui vang oli edasi viidud, süttis laes roheline tuli. Hausser, kes oli peaaegu kahe meetri pikkune, keeras ümber nurga ja kõndis edasi mööda pikka kitsast koridori, mida ääristasid polsterdatud ja hermeetiliselt suletud ustega ülekuulamisruumid.

Hoolimata hilisest tunnist olid kasutuses peaaegu kõik kolmele korrusele jaotatud sada kakskümmend ülekuulamisruumi. See oli Hohenschönhauseni vangla teine korraldus: kinnipeetavad ei saa isegi öösiti rahu.

Hausser avas koridori eelviimase kambri ukse ja pani laetule põlema. Ruum oli spartalikult sisustatud, mööbliks vaid kirjutuslaud, kaks tooli ja arhiivikapp. See oli samasugune nagu ülejäänud sada üheksateist tuba. Hausser oli juba üle kuue aasta tagasi siia vanglasse tööle tulnud, aga ta polnud kunagi ühtki kinnipeetavat selles toas üle kuulanud. Kambri ainus ülesanne oli olla suitsukatteks tema täiesti omamoodi ülekuulamismeetoditele. Hausser läks ümber lageda kirjutuslaua, mis täitis peaaegu terve ruumi, ja astus nurgas seisva arhiivikapi juurde, mille ta väikese läikiva võtmega avas. Ta võttis kõige ülemisest sahtlist võtmekimbu ja pistis selle taskusse.

Mõni minut hiljem seisis Hausser taas sisehoovis. Ta rebis mantlikrae üles ja kiirustas läbi kallava vihma vangla endise administratiivhoone poole, mis nüüd täitis lao ülesannet. Keldritrepi kõrval seisis vahis noor sõdur. Kui mees Hausserit märkas, ajas ta selja sirgu ja andis au. Hausser laskus mööda järsku treppi alla keldrisse. Pimedusest tulid nähtavale kaks tema enda meest. Hausser noogutas neile kergelt ja nad jätkasid kolmekesi teed mööda koridori, mida ääristasid kitsad niisked kongid. Pärast seda, kui vangla sai endale ümberehituse käigus uue tiiva, kasutati neid konge laona, välja arvatud koridori viimast kambrit. See kuulus Z-osakonnale, Hausseri osakonnale. Vaid vähesed teadsid ruumi olemasolust ja sellest, mida see sisaldas. Isegi seltsimees Mielke, julgeolekuteenistuse kõrgeim juht, ega seltsimees Erich Honecker ei teadnud midagi. Nad kuulsid vahel tulemustest, mis kongist pärinesid. Aga seda juhtus vaid vahel harva.

Hausser otsis võtmekimbu välja ja keeras ukse lukust lahti. Ta tõmbas kogu jõuga rasket kongiust, mille roostes hinged kriuksusid.

Kongis põles hõõglamp, mis saatis kitsasse ruumi kollakat valgust. Ruum, kus puudusid aknad ja ventilatsioon, mahutas omal ajal korraga kuni kakskümmend vangi, aga nüüd seisis keset põrandat vaid üks metallkirst. Kirst oli kokku keevitatud neljast terasraamidega laevauksest, mida kummastki otsast ühendas raudplaat. Uksed oli Hausser omal ajal Rostocki laevatehasest rekvireerinud ja ta oli lasknud need suure saladuskatte all siinsamas kongis Sepal kokku keevitada. Ülemisel uksel, mis täitis kirstukaane ülesannet, oli illuminaator ja hämaras valguses tundus, nagu jõllitaks kirst Hausserile tuima pilguga otsa. Kirstu paremast küljest jooksis kummivoolik lähimale seinale kinnitatud kraanini. Kraani ja vooliku lekkiv ühenduskoht oli tekitanud põrandale väikese järve, millest Hausser kirstu poole liikudes pika sammuga üle pidi astuma. Ta kummardus roostes kaane kohale, mille must värv oli suurte helvestena maha koorunud, ja hõõrus kinnastatud käega illuminaatorit. Seejärel pigistas ta käe rusikasse ja koputas kõvasti vastu klaasi. Kirstu sisemus värises, nii et vesi loksus vastu klaasi sisekülge. Hausser põrutas uuesti vastu klaasi ja samal hetkel tuli pimedusest nähtavale valge ja paistes nägu. Mees vaatas talle oma verdunud metsikute silmadega otsa.

„Vaid süütud magavad,” pomises Hausser.