Читать книгу Kadunud - Michael Katz Krefeld - Страница 8

Hausser keeras laevaukse ümmargust käepidet ja lukukeel vingus, kui ta selle avas. Ta haaras mõlema käega käepidemest, tõmbas ust ja lasi sel raskelt kirstuküljele kukkuda. Kirstust tõusis kibedat uriinilehka. Kahvatu, paks kuju, kes oli poolenisti reostunud vette vajunud, viskus Hausserile vastu. Kaelarihm ja nahkmansetid mehe randmete ümber olid ketiga kirstu põhja külge kinnitatud ja hoidsid teda armutult kinni. Hausser vaatas tursket meest, kes oli umbes kuuekümnene. Tema nahk näis läbipaistev ja tundus, nagu hakkaks pärast mitut vees ligunetud päeva keha küljest lahti tulema. Mustad ihukarvad seljal ja jäsemetel tõid meelde kulunud kasuka.

„Lase mind vabaks... ma palun sind...” kokutas mees siniseks tõmbunud huulte vahelt.

„Kes sa oled, vang?”

Mees vaatas paluvalt Hausseri poole üles: „Number 1-6-6... Kas sa ei võiks mind vabaks lasta?”

„Suurima heameelega,” vastas Hausser. „Kas sa arvad, et mulle meeldib siin keldris aega veeta?”

Mees raputas pead.

Hausser leidis taskust võtmekimbu. Mees vahtis hüpnotiseeritult võtmeid ja üritas üht ahelas kätt Hausseri poole sirutada. „Aga esmalt pead sa mulle tõtt rääkima.”

„Ma... ma olen seda juba teinud.”

Hausser raputas pead. „Kolm kuud oled sa ülekuulajatele näkku valetanud. Iga kord on nad sind uuelt valelt tabanud. Nad andsid sulle sigarette, kohvi, olid sinu vastu sõbralikud ja siiski – või just seepärast – otsustasid sa neile valetada. Seetõttu andsid nad su minu kätte.”

„Aga ma olen süütu. Ma ei tea isegi seda, milles mind süüdistatakse. Nad pole mulle midagi rääkinud.”

„Sa tead ise kõige paremini, milles sa süüdi oled. Seda ei pea meie sulle selgitama. Aga selle asemel et üles tunnistada ja kahetseda, oled sa valinud valetamise. Vaata nüüd ennast. Vaata, mis kasu see sulle toonud on.”

Mees püüdis kirstus asendit muuta ja jalgu sirutada, aga kitsas ruum ja ahelad takistasid teda. „Ma olen neile tõtt rääkinud.”

„Kas sa tahad öelda, et mina valetan?” Hausser libistas pilgu võtmekimbult mehele.

„Ei... ma... ma ei tea ju, mida nad sulle on rääkinud. Aga ma olen ausalt vastanud. Kõik ära rääkinud. Ausõna. Mul ei ole midagi varjata. Ma palun sind... Ma ei jaksa enam...” Ta hakkas nuuksuma, nii et ta pisikesed rinnad nutu taktis hüppasid.

„Leo!” karjus Hausser.

Leo lõpetas nuutsatusega, silmanähtavalt üllatunud, et keegi teda esimest korda pärast arreteerimist nime pidi kutsus, mitte numbriga.

„See on täielikult sinu enda süü, et me oleme sellisesse olukorda sattunud. Kui sa oleksid kohe tõtt rääkinud, poleks sa praegu siin. Siis oleksid sa juba kodus oma naise Gerda ja poegade Klausi, Johani ja pisikese Stefani juures. Me teadsime, et võime sinu peale loota ja et sa meid aitad. Aitad meil klassireeturite ja fašistide spioonide vastu võidelda. Kõikide vastu, kes parteid ja isamaad ohustavad. Nii lihtne see ongi. Ainult sina ise oled selle keeruliseks teinud...”

„Aga ma tahaksin ju meelsasti aida...”

„Lõpeta see vahelesegamine!”

Leo hammustas huult ja vaatas räpasesse vette.

„Ainus põhjus, miks ma sinuga nüüd räägin – mitte ei lase sul omaenda sita sisse ära uppuda –, on see, et mulle pole sa veel valetanud. Ma olen nõus unustama kõik need valed, mida sa mu kolleegidele oled rääkinud. Kogu selle aja, mida sa oled raisanud. Kogu selle usalduse, mida sa oled kasutanud. Sellepärast peaksid sa nüüd hästi järele mõtlema, Leo. Kaalu oma sõnu väga hoolikalt.” Hausser kortsutas kulme, nii et need kogunesid pilvena ninajuure kohale. „Ma lihtsalt ei talu valesid. Ma jälestan neid. Need panevad mu end räpaselt tundma iga kord, kui ma neid kuulen.” Hausser kallutas end ettepoole ja toetas käed kirstuäärele. Võtmekimp kõlksatas kirstukülje vastu ja Leo heitis sellele vargse pilgu. Hausser tasandas häält. „Kas sa mõistad, Leo? Valed mõjuvad mulle nii. Kas sa mõistad mu vastikust?”

Leo noogutas innukalt, nii et ahelad kilksusid. „Mida... mida sa teada tahaksid?” kokutas ta.

„Kui palju nad sulle maksavad. Kõik need, kellel sa põgeneda aitad.”

Leo pilk vilas. „Ma... ma ei tea...”

„Vaata ette, et see ei jääks su viimaseks lauseks. Kui sa valetad, siis panen ma kirstukaane kinni ja uputan su sinu enda kuse sisse.”

„Tuhat dollarit!” hüüatas mees. „Vahel ka rohkem. See sõltub kuludest.”

„Ja kus su mehed järgmist tunnelit kaevavad?”

Leo hingas raskelt, aga vaikis.

„Kus, Leo?” Hausser haaras kirstukaanest, nagu tahaks seda üles tõsta.

„Ruppiner Strasse 8, seal on autotöökoda.”

Hausser noogutas ja vaatas mõtlikult ruumis ringi. „Ma arvan, et tean seda kohta. Nad hooldavad siseministeeriumi autosid, kas pole?”

Leo noogutas kiiresti. „Selle varjus oli hea tegutseda, kui me kunagi alustasime. Meid aitasid mitmed kõrgetel kohtadel poliitikud. Kõik tahavad nüüd minema pääseda.”

„Ja kui kaugele te jõudnud olete?”

Leo kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga see on pikim tunnel, mille me oleme projekteerinud – 146 meetrit.” Häälest kõlas peaaegu uhkust. „Lõpust oli puudu veel umbes neljakümnemeetrine lõik, kui... kui te mind ära tõite. Kui poisid pole alla andnud ja jalga lasknud, siis ma usun, et nad on peaaegu lõpuni jõudnud.”

Hausser ajas end kirstu kohalt püsti. „Kui palju reetureid tahtsid sa välja smugeldada?”

„Kuni viissada, võib-olla isegi rohkem. Praegustel aegadel on see peaaegu nagu Interflugi^[1.] maa-aluse filiaali avamine. Vabandust, aga selline on tegelikkus...”

„Sa ei pea end vabandama, ma tunnustan kõigest hoolimata meest, kes võtab oma tööd tõsiselt. Isegi inimsmugeldajat. Isegi sinusugust inimsmugeldajat ja pedofiili.”

Leo suu vajus ammuli.

„Oojaa, Leo, me teame kõike. Teenistusel on kõikjal silmad. Magamistubades, tagahoovides, pimedates parkides, koolide tühjadel spordiväljakutel. Kõikides kohtades, kus sa oled end noorpioneeridega lõbustanud. Kõik need lapsed, keda sa lääne maiustega oled meelitanud.”

Hausser pistis võtmekimbu tagasi taskusse ja haaras kirstukaanest.

„Mida sa teed?” karjus Leo. „Ma räägin ju tõtt...”

„Seda me saame kohe teada. Ja seniks jääd sa siia, kus sa oled.”

Hausser lajatas kirstukaane kinni. Kui ta käepidet keeras, summutas lukukeele krigin Leo meeleheitliku nutu kirstu sisemusest.

***

Kolm tundi hiljem, kui väljas oli peaaegu valgeks läinud ja vihmasadu lakanud, pöördus Hausser tagasi Hohenschönhauseni vanglasse. Ta haigutas laialt, kui ta kongi sisenes, ilmselgelt öötööst väsinud. Ta oli jälginud Ruppiner Strasse töökoja ümbrust koos VII divisjoni üksusega, kes vastutas julgeolekuteenistuse operatiivülesannete eest. Kiiresti oli selgunud, et hoolimata Leo äkilisest kadumisest olid tema mehed endiselt tunneli kaevamisega ametis. Öö jooksul oli töökojahoones käinud palju inimesi ja varahommikul sõitis sealt minema veoauto, mille suur koorem oli peidetud presentkatte alla, aga mida Hausser teadis olevat välja kaevatud mulla. Seepärast polnud vaja Leol kauem oodata lasta. Hausser istus kirstuservale ja jõllitas aknakesest sisse. Ta püüdis kirstu sisemusest Leo anuva pilgu. Hausser tõstis häält. „Sa rääkisid tõtt, Leo. See oli kindlasti vabastav sinusugusele mehele, kes on oma elu vales elanud. Ma lubasin, et ei uputa sind, ja sellest lubadusest olen ma mõelnud kinni pidada. Probleem on aga selles, et Müller siin,” Hausser osutas siilisoenguga mehele, kes veekraani juures seisis, „ei taha, et keegi sellest kirstust elusana väljuks.” Samal hetkel keeras Müller kraani ja vesi hakkas läbi jämeda toru kirstu pahisema. Kui Leo tundis, kuidas kirstu külma vett tungib, hakkas ta ulguma ja rebima ahelaid, mis teda endiselt kinni hoidsid.

Hausser andis märku, et ta vait jääks, ja raputas samal ajal pead. „See ei saagi teisiti lõppeda. Kirst on meie saladus. Selle riigi kõige paremini hoitud.” Läbi akna jälgis Hausser, kuidas veetase vaikselt tõusis ja lõpuks Leo pea peitis. Ta kuulis, kuidas Leo seestpoolt kirstukaant tagus, nii et see põrus iga kord, kui ta selle pihta virutas. Aga Leo võitlus massiivse terasukse vastu oli ebavõrdne ja lõpuks sai tema jõud otsa ning kongis jäi vaikseks. Kui kirst oli veega täitunud, hakkas vett katkise küljetihendi vahelt välja voolama ja Müller keeras kraani kinni. Hausser pani pea viltu ja jälgis, kuidas Leo suunurgast tõusid akna poole viimased õhumullid. Mullid kollakas vees meenutasid Hausserile värskelt klaasi valatud Berliner Pilsnerit ja ta tundis end äkitselt janusena. Oli olnud hea öö, kus veel üks reetur oli oma palga saanud, ja peatselt võtavad Leo koha üle uued kurjategijad.

1 Interflug – aastatel 1958–1991 tegutsenud Saksa DV lennufirma. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]