Читать книгу Nutika soolestiku dieet - Michael Mosley - Страница 10

Kui me mao juurest lahkusime, olin äsja söönud praeliha lõigu friikartulite ja köögiviljadega, mille juurde jõin klaasi õunamahla. Õunamahl läbis mao peaaegu peatuseta ja liikus edasi peensoolde, kus andis mulle suhkrulaksu. Mu „teine aju“ või enteraalne süsteem, mis kontrollib seedimist, otsustas mu eine tahke osa jätta makku edasiseks töötlemiseks.

Tänu mikrokaamerale, mida mu magu ilmselt pidas kõhrluuks, mis vajab tugevat lisauhmerdamist, sain jälgida kogu lummavat protsessi. Tahked toiduosad said peagi maolihaste poolt läbi tambitud, leotades neid samal ajal maomahlas, mida eraldub toidu nägemise, lõhna ja koguni mõtte peale. Taolise liikumise ja keemia kombineerimisega muudetakse toidutükid kreemjaks massiks, mida nimetatakse küümuseks.

Roheliste köögiviljade tükid tuhisesid kaamerast mööda koos vähem äratuntavate valgete kämpudega, millest ma oletasin, et see võiks liha olla – mida ootas peagi ees lihakiududeks purustamine. Lehtkapsas, mida ma olin samuti söönud, on väga kiudainerikas, mistõttu mu magu nägi selle töötlemisega tõsist vaeva. Friikartulid hakkasid aga happe ja ensüümide toimel kiiresti lagunema. Nätskeks massiks muudetuna olid need esimesed, mis söödud tahkest toidust seedeprotsessi järgmisse ossa, peensoolde, jõudis.

Nagu suhkrune õunamahl, mis enne oli läinud, muudetakse kiudainevaesed toidud, nagu pasta, kartulid, riis ja leib kiiresti energiaks. Peensoolde jõudes need lõhustatakse ja imendudes tekitavad kiire veresuhkrusisalduse tõusu. Valgu-, rasva- ja kiudainerikaste toitude töötlemiseks kulub kauem aega ja need imenduvad aeglasemalt.

Menüüs kergesti imenduvate süsivesikute, nagu leiva, kartulite ja riisi osakaalu vähendamine aitab ilmselt vältida suurt veresuhkrusisalduse tõusu ja seega hoiduda kaalutõusust ja ühtlasi vältida 2. tüüpi diabeeti. Siiski on osa inimesi sedasorti toitude suhtes palju tundlikumad kui teised.

Roheline köögivili, mida mina olin söönud, tolgendas üllatavalt kaua aega mul maos, nagu ka lihalõik. Lihalõigu seedimiseks ja toitainete imendumiseks võib kuluda paar tundi, mistõttu magustoidu kallale asudes räägitaksegi „kaheosalisest maost“.

Kui organism pole peamise toidukorra seedimist lõpetanud, võib aju endiselt mõelda, et „ma olen näljane, annaksin ei tea mida ühe juustukoogi eest“. Kui sööte aeglaselt ja kiirustamata, pidades pearoa järel väikest vahet, leiate, et soov magustoidu järele hakkab kaduma.

On teinegi hea põhjus, miks aeglaselt süüa – nii antakse näljahormoonidele aega kohaneda, et kõik on hästi.