Читать книгу Saare võimalikkus - Michel Houellebecq - Страница 12

Kuna me oleme inimesed, siis ei ole sobilik inimkonna hädade üle naerda, vaid neisse tuleb suhtuda osavõtlikkusega.

Demokritos

Isabelle’il hakkas jaks otsa saama. Naisele, kelle ihu ajahammas juba pures, polnud enesest mõista kerge töötada sellises ajakirjas nagu Lolita, kuhu maabusid iga kuu uued aina nooremad, aina seksikamad ja aina ülbemad tibid. Mäletan, et mina võtsin teema esimesena jutuks. Ronisime Carbonerase kaljuküngastel, need sööstsid mustavatena erksinisesse ookeanivette. Isabelle ei hakanud keerutama ega katsunud ennast petta: tõesti-tõesti, tema töö on ülal hoida omamoodi konfliktset õhkkonda, nartsissistlikku võistlust ja ta tundis, et on selleks iga päevaga üha vähem võimeline. „Elamine rüvetab,” märkis kirjanik Henri de Régnier; eelkõige elamine kulutab – kahtlemata suudavad mõned säilitada teatud rüvetamata tuuma, mingi elamise tuuma; kuid mida kaalub see jäänuk keha üldise kulumise kõrval?

„Peaks vist endale vallandamishüvitise kauplema…” ütles Isabelle. „Ma küll ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan. Ajakirjal läheb aina paremini, ma ei leia ühtegi head ettekäänet lahkumiseks.”

„Mine Lajoinie juurde ja seleta asi talle ära. Ütle täpselt sama, mis sa mulle ütlesid. Ta on ise ka juba vana, ma arvan, et ta saab aru. Muidugi on ta rahainimene ja võimuinimene ning need kired hääbuvad aeglaselt; aga kõige selle järgi, mis sa temast oled rääkinud, tundub mulle, et ta mõistab küll, mida tähendab läbi kulumine.”

Isabelle tegi, nagu olin soovitanud, ja tema tingimused võeti viimseni vastu; peab ka ütlema, et ajakiri võlgnes talle enam-vähem kõik. Mina ei saanud veel oma karjääri lõpetada – mitte veel päriselt. Mu viimasel etendusel oli kummaline pealkiri „Edasi, Milou! Teele Adeni poole!” ja alapealkiri „100% viha” – see kiri jooksis risti üle kuulutuse, midagi Eminemi plakati stiilis; ja see polnud mingi poeetiline liialdus. Kohe alguses võtsin ette Lähis-Ida konflikti – mis oli mulle juba varem kenakest meediatähelepanu toonud – „eriliselt lihvitud” moel, nagu ütles üks Le Monde’i ajakirjanik. Esimeses sketšis pealkirjaga „Tillude võitlus” astusid üles araablased, keda kutsuti „Allahi ussikesteks”, juudid, keda nimetati „ümberlõigatud täideks”, ja isegi Liibanoni kristlased, kellele sai osaks hellitav hüüdnimi „Maarja vitukarvade satikad”. Lühidalt öeldes – nagu märkis ajakirja Le Point kriitik –, kõik pühakirja järgivad religioonid „said sama mõõduga”, vähemalt selles sketšis; etendus jätkus lõbusa jandiga, mille pealkiri oli „Palestiinlased on naeruväärsed”, millesse ma puistasin ohtralt jämekoomilises ja kiimalises võtmes vihjeid dünamiidipulgale, mida Hamasi naisvõitlejad endale suurtes kogustes kõhu ümber kinnitasid, et juutidest hakkliha teha. Seejärel laiendasin teemat ja ründasin kedagi säästmata igat laadi mässu, nii rahvuslikku kui revolutsioonilist, tegelikult isegi poliitilist tegevust kui sellist üleüldse. Enesest mõista arendasin terve etenduse kestel parempoolsest anarhismist inspireeritud ideid stiilis „iga mahalöödud sõdalane tähendab ühte sõdivat idiooti vähem”, mis oli Prantsuse koomikas juba Céline’ist Audiard’ini kauneid vilju kandnud; kuid sellele lisaks tuletasin ma meelde püha Pauluse sõnu, et kõik võim tuleb Jumala käest, ja kandusin mõnikord koguni süngetesse mõtisklustesse, mis meenutasid otsapidi juba kristlikku apologeetikat. Mõistagi jätsin seejuures kõrvale kõik teoloogilised mõisted ning arendasin strukturaalset ja vaat et matemaatilist argumentatsiooni, mis toetus peamiselt täieliku järjestuse teoreemile. Kokkuvõttes võib öelda, et sellest etendusest sai klassika, mida kohe sellisena ka käsitleti; kriitika mõttes oli see kahtlemata minu kõige edukam etendus. Üleüldine arvamus oli, et veel mitte kunagi varem polnud minu koomika kerkinud sellistesse kõrgustesse, või siis laskunud nii madalale, ka seda öeldi, aga see tegi enam-vähem sama välja; sageli võrreldi mind koguni Chamfort’iga ja isegi La Rochefoucauld’ga.

Publikumenu oli veidi visam tulema, kuni Bernard Kouchner teatas, et „teda isiklikult ajab see iiveldama”, mispeale piletid viimseni välja müüdi. Isabelle’i soovitusel sokutasin ajalehte La Libération väikese vasturepliigi, millele panin pealkirjaks „Aitäh, Bernard”. Ühesõnaga kõik sujus, kõik sujus tõesti suurepäraselt, mis tekitas juba tõeliselt veidra olukorra, sest mul oli südamest kõrini ja kange tahtmine kõik sinnapaika jätta; kui etendus poleks nii menukas olnud, oleksin pikema jututa pillid kotti pannud. Minu tõmme filmi kui meediumi poole, see tähendab surnud meediumi poole, ja mitte selle poole, mida toona kutsuti suurustleva nimetusega „etenduskunst”, oli kahtlemata esimene märk sellest, et mul oli kama, et see tekitas minus lausa vastikust nii publiku kui ilmselt kogu inimkonna suhtes. Harjutasin tollal oma sketše väikese statiivile kinnitatud ja monitoriga ühendatud videokaameraga, sedasi võisin reaalajas kontrollida oma intonatsiooni, miimikat, liigutusi. Mul oli alati olnud lihtne põhimõte: kui ma ühel hetkel naerma puhken, siis on suur tõenäosus, et see koht ajab naerma ka publiku. Kassette läbi vaadates tõdesin, et mind valdas aina suurem vastikus, mis mõnikord muutus lausa tülgastuseks. Kaks nädalat enne esietendust ilmnes selle vastikustunde põhjus täie selgusega: see, mida ma talusin aina vähem ja vähem, polnud mitte minu nägu, isegi mitte mõni aina korduv ja kulunud standardmiimika, mida olin ometi sunnitud kasutama: see, mida ma enam ei talunud, oli naer, naer kui selline, see äkiline ja äge näojoonte kõverdumine, mis inimese nägu moonutab, mis jätab ta hoobilt ilma kogu tema väärikusest. Kui inimene naerab, kui ta on loomariigist ainus, kellel see jube näomoonutus ilmneb, siis on ta samamoodi ainus – kui jätta kõrvale loomade loomupärane egoism –, kes on saavutanud julmuse põrguliku ja ülima astme.

Kolm nädalat etendusi oli tõeline rist ja viletsus; esimest korda tundsin ma tõepoolest, mida tähendab kurikuulus, karm koomiku kurbus; esimest korda mõistsin ma tõeliselt inimkonda. Olin masinavärgi lahti monteerinud ja võisin selle tööle panna, nii nagu ise tahtsin. Igal õhtul enne lavale minekut neelasin peotäie Xanaxit. Iga kord, kui publik naeris (ja ma suutsin seda ette ennustada, oskasin efekte doseerida, olin läbi ja lõhki professionaal), olin sunnitud pilgu kõrvale pöörama, et mitte näha neid lõustu, sadu väänduvaid ja viha väljendavaid lõustu.