Читать книгу Saare võimalikkus - Michel Houellebecq - Страница 7

Vaata neid väikeseid olendeid, kes seal eemal askeldavad; vaata. Need on inimesed.

Hääbuvas valguses olen ma tunnistajaks liigi kadumisele ja see ei tekita minus vähimatki kahetsust. Viimane päikesekiir riivab tasandikku, libiseb üle ida poolt vaatevälja piirava mäeaheliku ja kuldab kõrbemaastiku üle punase kumaga. Villat ümbritseva kaitsetara metallvõrestik sätendab. Fox uriseb vaikselt; ilmselt tajub ta metslaste lähedust. Metslased ei tekita minus vähimatki kaastunnet, ka mitte ühtekuuluvustunnet; minu silmis on nad lihtsalt pisut intelligentsemad ja sellevõrra ka ohtlikumad ahvid. Teen teinekord tara lahti, et varjule saaks tulla mõni jänes või hulkuv koer; mitte kunagi selleks, et varjule saaks tulla inimene.

Samamoodi ei kujutaks ma eladeski ette, et võiksin mõne nende emasega ühtida. Selgrootute ja taimede puhul on liikidevaheline piir enamasti territoriaalne, ülemate selgroogsete puhul omandab see peamiselt käitumist reguleeriva tähenduse.

Kusagil Keskjaamas on modelleeritud üks minusarnane olend, vähemasti on tal minu näojooned ja minu siseorganid. Kui minu elu lakkab, registreeritakse signaali puudumine mõne nanosekundiga; otsekohe meisterdatakse valmis minu järglane. Järgmisel, hiljemalt ülejärgmisel päeval avatakse kaitsetara; minu järglane seab end nende seinte vahel sisse. Temale ongi see raamat mõeldud.

Esimene Pierce’i seadus samastab isiksuse mäluga. Isiksus on olemas üksnes niivõrd, kuivõrd ta suudab mäletada (olgu see mäletamine siis kognitiivne, protseduuriline või afektiivne); näiteks nimelt tänu mälule ei lahusta uni vähimalgi määral identiteeditunnetust.

Teise Pierce’i seaduse järgi toetab kognitiivset mälu adekvaatselt keel.

Kolmas Pierce’i seadus määratleb neutraalse keele tingimused.

o

Pierce’i kolm seadust pidid tegema lõpu riskantsetele katsetele kanda mälusid üle mõne informaatikaseadme abil, selle asemel võeti tarvitusele otsene molekulaarülekanne ja ka see, mida me tänapäeval tunneme eluloolise jutustusena; viimane pidi algselt olema üksnes lisameede, ajutine lahendus, tänu Pierce’i töödele omandas see aga vägagi suure kaalu. See oluline edasiminek loogika vallas tõstis kummalisel kombel taas au sisse ühe vanaaegse kirjandusžanri, mis on oma olemuselt üsna sarnane sellega, mida kunagi nimetati autobiograafiaks.

Eluloolisel jutustusel ei ole kindlaksmääratud reegleid. See võib alata ükskõik millisest ajahetkest, nagu võib esimene pilk peatuda ükskõik millisel maali punktil; oluline on, et vähehaaval joonistuks välja tervik.