Читать книгу Saare võimalikkus - Michel Houellebecq - Страница 8

Vaadates, kui menukad on autovabad pühapäevad ja jalutamine kaldapealsetel, võib vägagi hästi ette kujutada, mis edasi juhtuma hakkab…

Gérard, taksojuht

Praegu ei suuda ma enam sugugi meenutada, miks ma abiellusin oma esimese naisega; kui ma temaga tänaval kokku juhtuksin, ei tunneks ma teda ilmselt äragi. Mõned asjad unustatakse, unustatakse jäägitult; on täiesti ekslik arvata, et kõik asjad säilitatakse mälu pühamus; mõned sündmused – ja isegi enamik neist – lihtsalt kustutatakse, neist ei jää ühtegi jälge, ja see teeb sama välja, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kui tulla tagasi minu naise juurde, täpsemalt mu esimese naise juurde, siis me elasime koos vist mingi paar-kolm aastat; kui ta rasedaks jäi, lasksin enam-vähem kohe jalga. Tollal ei olnud ma sugugi edukas, ta sai väga armetuid alimente.

Sel päeval, kui mu poeg enesetapu tegi, valmistasin ma endale tomatiga omletti. „Elus koer on parem kui surnud lõvi,” öeldakse Koguja raamatus vägagi õigustatult. Ma ei olnud seda last kunagi armastanud: ta oli sama loll kui tema ema ja sama kuri kui tema isa. Tema surm polnud mingi katastroof; ilma selliste tüüpideta saab väga hästi hakkama.

Minu esimesest etendusest oli möödunud kümme aastat, mida iseloomustasid episoodilised ja ebarahuldavad armulood, kui ma kohtusin Isabelle’iga. Olin kolmkümmend üheksa aastat vana, tema oli kolmkümmend seitse; olin juba üpris kuulus. Kui ma teenisin oma esimese euromiljoni (selles mõttes, et kui ma olin selle tõesti kätte saanud, maksud maha arvatud, ja kindlas kohas hoiustanud), sain ma aru, et ma ei ole balzaclik tegelane. Enamik balzaclikke tegelasi hakkaks pärast esimese euromiljoni teenimist nuputama, kuidas teenida teine – nende väheste eranditega, kes hakkaksid unistama sellest, et neil on kümneid miljoneid. Minu ainus küsimus oli, kas ma võiksin oma karjääri pooleli jätta – leidsin, et ei või.

Oma kuulsuse ja rikkuse tõusutee alguses olin ma ajutiselt maitsnud tarbimismõnusid, mille poolest meie ajastu annab ikka kõvasti silmad ette kõigile eelmistele. Võib lõpmatuseni arutada selle üle, kas inimesed olid eelnevatel sajanditel õnnelikumad või mitte; võib kommenteerida usundite hääbumist, seda, et armastuse kogemisega on raskusi, arutleda sellest tulenevate plusside ja miinuste üle; sedastada demokraatia ilmumist, religioosse tunnetuse kadumist, sotsiaalsete sidemete murenemist. Eks tegin seda minagi, rääkisin kõigest sellest terves hulgas sketšides, olgugi et koomilises võtmes. Küsimärgi alla võis seada koguni teadusliku ja tehnilise progressi, arvata näiteks, et meditsiinitehnika arengu hinnaks on suurenenud sotsiaalne kontroll ja elurõõmu üleüldine vähenemine. Aga tõsi ta on, et tarbimise koha pealt on 20. sajand vaieldamatult teistest peajagu üle: mitte miski mitte üheski teises tsivilisatsioonis mitte ühelgi teisel ajastul ei ole mobiilse täiuslikkuse poolest võrreldav täistuuridel töötava kaasaegse kaubanduskeskusega. Niisiis tarbisin ma rõõmuga, peamiselt ostsin kokku jalatseid; seejärel tüdinesin vähehaaval ja taipasin, et mu elu ilma nende ühteaegu nii elementaarse ja samas aina uueneva igapäevase naudingu pidepunktideta ei kujune lihtsaks.

Isabelle’iga kohtumise hetkel olin vist umbes oma kuuenda euromiljoni juures. Balzaclik tegelane ostaks selles staadiumis uhke korteri, täidaks selle kunstiga ja laostuks siis mingi tantsijanna pärast. Mina elasin täiesti tavalises kolmetoalises korteris 14. linnajaos ja ma polnud kordagi maganud mõne tippmodelliga – ma polnud seda isegi ihaldanud. Üks kord vist küll magasin ühe B-kategooria mannekeeniga; mulle ei jäänud sellest kustumatuid mälestusi. Tüdruk oli täitsa kenake, pigem rinnakas, aga lõpuks ka mitte nii väga rinnakam kui paljud teised; olin kokkuvõttes vähem ülehinnatud kui tema.

o

Intervjuu toimus minu garderoobis pärast üht etendust, mille kohta võib õigusega öelda, et see oli triumf. Isabelle oli tollal Lolita peatoimetaja, enne seda oli ta pikalt töötanud ajakirjas 20 ans. Selle intervjuu väljavaade polnud minus esimese hooga just erilist vaimustust tekitanud; ajakirja lehitsedes olin tõesti üllatunud, millise häbituse tasemeni olid laskunud tütarlastele mõeldud väljaanded: kolm numbrit liiga väikesed T-särgid, valged liibuvad šortsid, igalt poolt välja piiluvad stringid, Chupa-Chupside kaalutletud limpsimine… just seda kõike seal leiduski. „Jah, aga sellel ajakirjal on oma nišš täitsa olemas…” oli pressiesindaja mulle peale käinud. „Ja peatoimetaja tuleb isiklikult kohale, see juba tähendab midagi…”

Ilmselt on olemas inimesi, kes ei usu armastusse esimesest silmapilgust; selge see, et seda väljendit ei peaks võtma sõna-sõnalt, samas on ilmne, et vastastikune tõmme tekib igal juhul kiirelt; esimestest kohtumisminutitest Isabelle’iga teadsin ma, et meil tuleb lugu, ja et see on pikk lugu; ja ma teadsin, et ka tema tajus seda. Pärast paari sissejuhatavat küsimust minu lavanärvi kohta või et kuidas ma etenduseks valmistun ja muud taolist, jäi ta vait. Lehitsesin uuesti ajakirja.

„Need pole päris õiged Lolitad…” ütlesin lõpuks. „Nad on kuusteist, seitseteist aastat vanad.”

„Jah,” nõustus Isabelle. „Nabokov pani viie aastaga mööda. Enamikule meestele ei meeldi see, mis eelneb puberteedile, vaid see, mis sellele vahetult järgneb. No ega ta ei olnudki suurem asi kirjanik.”

Ka mina polnud kunagi seedinud seda keskpärast ja peenutsevat pseudopoeeti, saamatut Joyce’i matkijat, kellel polnud õnne omada sedagi hoogu, mis hullu iirlase puhul teinekord lokkavast raskepärasusest üle aitab. Untsuläinud lehttainas, just seda oli Nabokovi stiil mulle alati meenutanud.

„Aga just nimelt,” jätkas Isabelle, „kui nii halvasti kirjutatud raamat, mis koguni sellise asjaga nagu peategelase vanus puusse paneb, on siiski väga hea raamat ning suudab koguni püsiva müüdi luua ja selle igapäevasesse käibesse tuua, siis see tähendab, et autor on tabanud ära midagi väga olemuslikku.”

Kui me igas punktis ühel nõul olime, tekkis oht, et intervjuu tuleb magedavõitu. „Võiksime õhtusöögilauas jätkata…” pakkus Isabelle välja. „Ma tean ühte Tiibeti restorani Abbesses’i tänaval.”

Nagu ühe tõsise loo puhul ikka, läksime loomulikult juba esimesel õhtul voodisse. Lahti riietudes läks Isabelle korraks kohmetuks, seejärel aga uhkeks: tema keha oli uskumatult prink ja pehme. Alles mõnda aega hiljem sain teada, et ta oli kolmekümne seitsme aastane; ma oleksin talle kõige rohkem kolmkümmend pakkunud.

„Kuidas sa ennast vormis hoiad?” küsisin ma.

„Balletiga.”

„Ei mingit stretching’ut, aeroobikat ega muud taolist?”

„Ei, see kõik on puhas lollus; usu mind, ma tean, mis ma räägin, ma töötan juba kümme aastat naisteajakirjades. Ainus, mis päriselt töötab, on ballett. Ainult et see on karm asi, eeldab tõelist distsipliini; aga mulle see sobib, ma olen psüühiliselt pigem jäik tüüp.”

„Sina ja psüühiliselt jäik?”

„Jajah… küll sa näed.”

See, mis mind Isabelle’i peale mõeldes tagantjärele jahmatab, on meie suhte äärmine ausus, seda alates esimesest hetkest ja ka küsimustes, milles naised tavaliselt eelistavad säilitada teatud salapära, uskudes ekslikult, et salapära lisab suhtele tiba erootikat, samal ajal kui enamikku mehi erutab seksuaalsuhetes hullupööra hoopis otsekohesus. „Ei ole üldse keeruline mehele naudingut pakkuda,” ütles ta nagu muuseas meie esimesel õhtusöögil Tiibeti restoranis, „vähemalt minul on see alati õnnestunud.” Ta rääkis tõtt. Ta rääkis tõtt ka siis, kui väitis, et tema nipis pole midagi erakordset ega kummalist. „Piisab, kui pidada meeles,” jätkas ta ohates, „et meestel on munad. Et meestel on peenis, seda naised teavad, teavad liigagi hästi; sellest ajast, kui mehed on taandatud seksuaalobjektideks, on peenis naistel lausa kinnisideeks; voodis aga unustavad nad üheksal juhul kümnest, et munad on tundlik piirkond. Ükskõik kas siis masturbeerimisel, penetreerimisel või suhu võttes tuleb panna käsi aeg-ajalt mehe munadele, neid kergelt riivata, silitada või tugevamini vajutada, ja varsti ongi need kõvad. Kogu kunst.”

Kell võis olla umbes viis hommikul, olin just paugu tema sisse lahti lasknud ja asi sujus, asi sujus tõesti kenasti, kõik oli mõnus ja hell, ja ma tundsin, et mu elus ootab ees õnnelik aeg, kui mu pilk jäi millegipärast pidama toa sisustusel – mäletan, et kuukiir langes sel hetkel ninasarvikuga gravüürile, see oli vanaaegne gravüür, umbes selline, mida võib leida 19. sajandi loodusentsüklopeediates.

„Kuidas sulle mu korter meeldib?”

„Meeldib, sul on hea maitse.”

„Sind üllatab, et mul on hea maitse, samal ajal kui ma töötan sellises saastases ajakirjas?”

Tõepoolest, tema eest juba oma mõtteid ei varja. Kummalisel kombel täitis see nending mind omamoodi rõõmuga; oletan, et see on üks ehtsa armastuse tundemärke.

„Mulle makstakse hästi… Tead, sageli see just nii lihtne ongi.”

„Kui palju?”

„Viiskümmend tuhat kuus.”

„Seda on tõesti palju. Hetkel teenin ma ise küll rohkem.”

„Väga loogiline. Sina oled gladiaator, sa seisad keset areeni. See on normaalne, et sulle hästi makstakse: sa tood oma naha turule, iga hetk võid sa langeda.”

„Mhmh…”

Sellega ei olnud ma lõpuni nõus; tundsin, et see tekitas minus järjekordse rõõmutunde. On hea, kui valitseb täielik üksmeel, kui arvamused langevad igas küsimuses kokku, esimeses faasis on see lausa hädavajalik; aga samuti on hea, kui mõned seisukohad on veidi erinevad, kas või ainult selleks, et saaks neid seejärel sõbraliku arutelu käigus klaarida.

„Kujutan ette, et sa oled maganud terve hulga tüdrukutega, kes on käinud sinu etendusi vaatamas…” jätkas Isabelle.

„Mõnega olen.”

Ega neid tegelikult nii väga palju polnudki, ehk viiskümmend, äärmisel juhul sada, aga ma ei hakanud täpsustama, et meie äsja koosveedetud öö oli neist kaugelt parim; ma tundsin, et ta teadis seda. Ja sugugi mitte hooplemisest või ülemäärasest edevusest, vaid vaistlikult, sest ta tajus inimsuhteid; ja ka seetõttu, et tal oli adekvaatne arusaam omaenda erootilisest väärtusest.

„Tüübid, kes on laval,” jätkas ta, „ei tõmba tüdrukuid seksuaalselt ligi mitte ainult sellepärast, et naised otsiksid kuulsust, vaid ka sellepärast, et nad tajuvad, kuidas lavale mineja toob oma naha turule: publik on suur ja ohtlik metsloom, kes võib tema loodu igal hetkel hävitada, ta minema kihutada, sundida teda solvangute saatel ja häbistatuna põgenema. Tasu, mida nad saavad pakkuda tüübile, kes lavale ronides oma naha turule toob, on nende keha; täpselt sama asi nagu gladiaatorite või härjavõitlejatega. Oleks rumal arvata, et need primitiivsed mehhanismid on kuhugi kadunud: ma tunnen neid, ma kasutan neid ära, ma teenin nendega elatist. Ma tean väga hästi, milline on ragbimängija, rokkstaari, näitleja või rallimehe erootiline potentsiaal: kõik see toimib täiesti iidsete skeemide järgi, ainult väikeste variatsioonidega, mis sõltuvad moest ja ajastust. Hea ajakiri tütarlastele on see, mis suudab – õige pisut – neid variatsioone ennetada.”

Jäin kohe terveks minutiks mõttesse; pidin selgitama oma seisukohta. Oli see siis oluline või mitte, aga ütleme nii, et ma tahtsin, et ta seda mõistaks.

„Sul on täiesti õigus…” ütlesin. „Ainult et mina ei riski mitte millegagi.”

„Kuidas nii?” Isabelle oli end voodis istukile ajanud ja vaatas mind üllatunult.

„Sest isegi kui publikul tekiks tahtmine mind minema kihutada, ei saaks ta seda teha; minu asemele pole kedagi teist võtta. Ma olen sõna otseses mõttes asendamatu.”

Isabelle kortsutas kulmu, vaatas mind; väljas hakkas valgeks minema, nägin tema rinnanibusid hingamise taktis õõtsumas. Oleksin tahtnud ühe neist suhu võtta, seda imeda ja enam mitte midagi mõelda; ütlesin siiski endale, et parem, kui ta mõtiskleb natuke. Tal ei läinud kauem kui kolmkümmend sekundit; ta oli tõesti taibukas tüdruk.

„See on tõsi. Sa oled täiesti ebanormaalselt otsekohene. Ma ei tea, kas selle põhjuseks on mõni eriline sündmus sinu elus, on sind niimoodi kasvatatud või mis; aga ei ole vähimatki võimalust, et sinu põlvkonnas sarnane asi korduks. Tõepoolest, inimesed vajavad sind rohkem kui sina neid, vähemasti minuvanused inimesed. Mõne aasta pärast olukord muutub. Sa tead, millise ajakirja juures ma töötan: me üritame luua uut tehislikku ja kergemeelset inimliiki, kellel poleks midagi pistmist tõsiste asjade ega huumoriga, kes elaks aina meeleheitlikumalt fun’i ja seksi taga ajades; see on igaveste laste põlvkond. Me saame sellega hakkama, selge see; ja selles maailmas sul enam kohta ei ole. Aga ma oletan, et sellest pole hullu, küllap sa oled selle aja peale jõudnud juba piisavalt raha kõrvale panna.”

„Kuus miljonit eurot,” vastasin automaatselt, midagi mõtlemata; üks teine küsimus kummitas mul juba paar minutit peas.

„See sinu ajakiri… Mul ei ole sinu lugejaskonnaga mitte midagi ühist. Ma olen küüniline ja kibe, ma saan huvi pakkuda ainult sellistele inimestele, kellel on kalduvus kahelda, neile, kes tajuvad, et mängud on varsti mängitud; see intervjuu ei sobi absoluutselt sinu ajakirja.”

„Tõsi…” ütles Isabelle rahulikult, nii rahulikult, et tagantjärele näib see mulle isegi kummaline – ta oli nii läbipaistev, nii aus, nii vähe oli tal annet valetamiseks. „Intervjuud ei tule, see oli ainult ettekääne, et sinuga tuttavaks saada.”

Ta vaatas mulle otse silma, ja ma olin sellises seisundis, et mul läks juba ainuüksi tema sõnade peale kõvaks. Mulle tundus, et nii sentimentaalne, nii inimlik erektsioon liigutas teda; ta heitis minu kõrvale, pani pea mulle kaenlaauku ja hakkas mu riista silitama. Ta võttis endale aega, surus mu munad peopesasse, vaheldas liigutuste ulatust ja tugevust. Lasksin end lõdvaks, andsin ennast täielikult tema silituste meelevalda. Miski sündis meie vahel, miski süütuse seisund, ma olin nähtavasti oma küünilisuse astet kõvasti üle hinnanud. Ta elas 16. linnajaos, Passy kandis; taamal paistis üle Seine’i jõe viiv metrooraudtee. Väljas läks aina valgemaks, tasapisi hakkas kostma liiklusemüra; sperma purskas tema rindadele. Võtsin ta oma käte vahele.

„Isabelle…” ütlesin talle kõrva sisse, „ma tahan, et sa jutustaksid mulle, kuidas sa sellesse ajakirja tööle sattusid.”

„Ma olen Lolitas olnud vaevalt aasta, seda ongi ilmunud ainult neliteist numbrit. Olin pikalt ajakirjas 20 Ans, töötasin seal kõikvõimalikel ametikohtadel; peatoimetaja Germaine usaldas mind täielikult. Lõpuks, vahetult enne seda, kui ajakiri üles osteti, nimetas ta mu abipeatoimetajaks; see oli tõesti vähim, mis ta teha sai, kaks aastat olin ma tema eest kogu töö ära teinud. Sellest hoolimata ei sallinud ta mind silmaotsaski; mäletan tema vihkavat pilku, kui ta mulle Lajoinie kutse üle andis. Sa tead, kes on Lajoinie? Ütleb see nimi sulle midagi?”

„Veidike ütleb…”

„Jah, ta ei ole üldsusele väga tuntud. Ta oli ajakirja 20 Ans aktsionär, tal oli küll väike aktsiapakk, aga just tema algatas müügi; üks Itaalia ettevõte ostiski ajakirja ära. Germaine löödi enesest mõista minema; itaallased olid valmis minuga jätkama, aga et Lajoinie kutsus mind ühel pühapäeval enda poole brantšile, tähendas see, et tal olid minuga teised plaanid; Germaine tajus seda ja see ajas ta kohutavalt vihaseks. Lajoinie elas Marais’s, Vosges’i väljaku lähedal. Kui ma kohale jõudsin, sain ikka kerge šoki: seal olid Karl Lagerfeld, Naomi Campbell, Tom Cruise, Jade Jagger, Björk… Nojah, ühesõnaga mitte päris need inimesed, kellega ma olin harjunud läbi käima.”

„Kas mitte Lajoinie ei pannud käima seda pedede ajakirja, mis on kohutavalt populaarseks saanud?”

„Mitte päris, algselt ei olnud GQ mõeldud pededele, vaid pigem eneseteadlikele macho’dele: bimbod, autod, natuke militaaruudiseid; tõsi ta on, et poole aasta pärast märkasid nad, et ostjate hulgas on massiliselt geisid, aga see tuli üllatusena, ma ei usu, et nad oleksid ise ka täpselt pihta saanud, milles asi. Igatahes müüs ta selle veidi aega hiljem edasi ja just see avaldas ringkondades muljet: ta müüs GQ maha, kui see oli tipus ja arvati, et see tõuseb veelgi, ja asutas ajakirja 21. Sellest peale käis GQ alla, nad kaotasid vist mingi nelikümmend protsenti lugejaid, ja 21-st sai meesteajakiri number üks – äsja panid nad Le Chasseur Français’st mööda. Nende retsept on väga lihtne: rangelt metroseksuaalne. Kuidas püsida vormis, ilutooted, mood. Ei grammigi kultuuri ega uudiseid; ka huumorit mitte. Nojah, igatahes ei osanud ma tõesti arvata, mis pakkumine Lajoinie’l mulle on. Ta võttis mu ülisõbralikult vastu, tutvustas kõigile, pani enda vastu istuma. „Ma hindan kõrgelt Germaine’i…” ütles ta alustuseks. Katsusin mitte võpatada: mitte keegi ei võinud Germaine’i kõrgelt hinnata; see vana alkohoolik võis tekitada põlgust, kaastunnet, vastikust, igasuguseid asju, aga mitte mingil juhul austust. Hiljem taipasin, et see on Lajoinie viis inimestega ringi käia: mitte ühelgi juhul mitte kellegi kohta halba rääkida, mitte kunagi; vastupidi, külvata kõik kiitusega üle, ükskõik kui teenimatult, mis ei tähendanud, et ta poleks neile sobival hetkel kinga andnud. Olin siiski veidi häiritud ja proovisin viia jutu 21-le.

„Me pea-me…” ütles ta silpe kummaliselt hakkides, umbes nagu räägiks ta võõrkeeles, „minu kol-leegid joonduvad, sel-line on minu mul-je, lii-gagi palju Amee-rika ajakirjanduse järgi. Meie oleme eu-roop-la-sed… Meie jaoks on oluline see, mis toimub Ing-lis-maal…”

Nojah, muidugi, 21 oli maha viksitud ühe Inglise ajakirja pealt, GQ samamoodi; see küll ei seletanud, kuidas ta oli ära tabanud, et tuleb üks sinnapaika jätta ja teisega edasi minna. Kas oli Inglismaal tehtud mingi uurimus lugejaharjumuste muutuste kohta? „Mi-nu teada mit-te… Te olete väga ilus…” jätkas Lajoinie ilma nähtava seoseta, „te võik-si-te olla palju mee-diasõbralikum.”

Minu kõrval istus Karl Lagerfeld, kes vahetpidamata sõi: ta tõstis endale paljaste kätega lõhet ette, kastis kalatükikesi koore- ja tillikastmesse, toppis siis selle kõik endale suhu. Tom Cruise heitis talle aeg-ajalt vastikust täis pilke; Björk seevastu näis võlutud – peab ütlema, et ta on alati katsunud saagade poeesia, Islandi väe ja muu taolise peal liugu lasta, aga tegelikult on ta äärmiselt konservatiivne ja peenutsev: ehtsa metslasega ühes ruumis viibimine tundus talle ilmselt huvitav. Korraga jõudis mulle kohale, et kui oleks võtnud moekunstnikult tema kroogitud rinnaesisega särgi, kaelasideme, sametrevääridega smokingu ja mässinud ta loomanahkadesse, oleks ta sobinud ideaalselt primitiivse teutooni rolli. Ta haaras ühe keedetud kartuli, kühveldas sellele kõvasti kalamarja peale ja pöördus seejärel minu poole: „Tuleb olla meediasõbralik, kas või natukene. Mina näiteks olen väga meediakeskne. Ma olen täielik meedialoom…” Ta oli vist parasjagu jätnud pooleli oma teise dieedi, esimese kohta oli ta igatahes juba raamatu kirjutanud.

Keegi pani muusika mängima, toimus väike liikumine, kui ma õigesti mäletan, siis Naomi Campbell hakkas tantsima. Mina hoidsin endiselt Lajoinie’l silma peal ja ootasin tema ettepanekut. Kuna mul muud targemat teha polnud, hakkasin vestlema Jade Jaggeriga, rääkisime vist Formenterast või millestki taolisest, igatahes mingil tühisel teemal, aga ta jättis hea mulje – intelligentne ja sugugi mitte eputis; Lajoinie’l olid silmad poolkinni, ta näis tukkuvat, aga tagantjärele ma mõtlen, et ta jälgis, kuidas ma end teistega üleval pean – ka see on osa tema viisist inimestega ümber käia. Ühel hetkel ta mõmises midagi, aga ma ei saanud aru, mida, muusika oli liiga vali; seejärel heitis ta kiire ärritunud pilgu endast vasakule: ühes toanurgas kõndis Karl Lagerfeld käte peal; Björk vaatas teda ja naeris südamest. Seejärel istus moekunstnik lauda tagasi, laksas mulle õla pihta, karjus: „Kuidas läheb? Kuidas sul ka läheb?” ja neelas seejärel kolm angerjat üksteise järel. „Teie olete siin kõige ilusam naine! Panete neile kõigile pika puuga ära…!”, seejärel kahmas ta juustuvaagna järele; ta oli vist tõepoolest minust sisse võetud. Lajoinie vaatas umbusklikult, kuidas ta hambad juusturattasse lõi. „Karl, sa oled ikka tõeline oinapea…” ütles ta ühe hingetõmbega; pöördus seejärel minu poole ja ütles: „Viiskümmend tuhat eurot.” Kogu lugu; see oli kõik, mis ta sel päeval ütles.

Järgmisel päeval läksin tema büroosse, siis ta seletas natuke täpsemalt. Ajakirja nimeks pidi saama Lolita. „Küsimus on väikeses nihkes…” ütles ta. Taipasin umbkaudu, mida ta öelda tahtis: ajakirja 20 Ans ostsid eelkõige viieteist-kuueteistaastased tüdrukud, kes tahtsid näida igas mõttes vabameelsed, eriti kõiges, mis puudutas seksi; Lolitaga tahtis ta tekitada nihke teises suunas. „Meie sihtrühm on tüdrukud alates kümnendast eluaastast…” ütles ta, „aga ülemist vanusepiiri pole.” Ta oli valmis kihla vedama, et emad üritavad aina rohkem jäljendada oma tütreid. Mõistagi on üksjagu naeruväärne, kui üks kolmekümneaastane naine ostab ajakirja Lolita, aga siiski mitte rohkem kui see, et ta kannab liibuvat toppi või olematuid lühikesi pükse. Lajoinie oli valmis kihla vedama, et naeruväärsusetaju, mis oli naistel – ja eriti prantsuse naistel – nii arenenud, on tasapisi kadumas ja peagi asendab seda piiritu nooruse andunud vaimustus.

Ja ei saa salata, et ta võitis kihlveo. Meie lugejate keskmine vanus on kakskümmend kaheksa eluaastat ja see kerkib natuke iga kuuga. Reklaamiosakond väidab, et meist on saanud naisteajakirjade lipulaev – nii nad ütlevad, aga mul on veidi raske seda uskuda. Ma juhin seda kõike, õigemini teen näo, et juhin, aga tegelikult ma ei saa enam absoluutselt millestki aru. Ma olen tõeline professionaal, see on tõsi, nagu ma enne ütlesin, siis ma olen psüühiliselt natuke jäik, see tähendab, et ajakirjas pole mitte kunagi ühtegi trükiviga, fotod on kenasti kaadris, number ilmub alati ettenähtud kuupäeval, aga sisu… See on normaalne, et inimesed, eelkõige naised, kardavad vananeda, see on alati nii olnud, aga see… See ületab juba kõik kujutlusvõime piirid; mulle tundub, et naised on täiesti hulluks läinud.”