Читать книгу Saare võimalikkus - Michel Houellebecq - Страница 13

See lõik Daniel1 jutustusest on ilmselt meie jaoks kõige raskemini mõistetav. Videokassettidelt, millele ta vihjab, on tekst maha kirjutatud ja tema eluloolisele jutustusele lisatud. Mul oli võimalus nende dokumentidega tutvuda. Kuna ma olen geneetiliselt Daniel1 järeltulija, siis näen ma mõistagi temaga täpselt ühtemoodi välja; isegi miimika on meil laias laastus sama (minu oma on küll loomulikult palju piiratum, kuna ma elan mittesotsiaalses keskkonnas); kuid seda äkilist näokrimpsutust, millega kaasnevad iseloomulikud kõõksatused ja mida ta nimetas naeruks, ei suuda ma järele teha; ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas see võiks käia.

Minu eelkäijate märkmed, alates Daniel2-st ja lõpetades Daniel23ga, väljendavad üldjoontes samasugust mõistmatust. Daniel2 ja Daniel3 väidavad, et nemad on veel võimelised seda imiteerima, kui nad on teatud alkohole tarbinud; kuid Daniel4 jaoks jääb see juba kättesaamatuks. Naeru kadumisest neohumaanide juures on kirjutatud mitmeid uurimistöid; kõik on ühel meelel selles, et see käis väga kiiresti.

Analoogset arengut, kuigi aeglasemat, on täheldatud pisarate puhul, see on teine inimliigile iseloomulik joon. Daniel9 märgib, et ta on nutnud ühel väga konkreetsel juhul (siis, kui tema koer Fox sai kaitsetarast surmava elektrilöögi); alates Daniel10-st seda nähtust rohkem ei mainita. Nii nagu naer annab Daniel1 meelest tunnistust inimeste julmusest, on pisarad nähtavasti seotud kaastundega. „Me ei nuta kunagi üksnes iseenda pärast,” märgib kusagil keegi anonüümne inimautor. Need kaks emotsiooni – julmus ja kaastunne – on mõistagi kaotanud oma tähenduse täieliku üksinduse tingimustes, milles meie elu möödub. Mõni minu eelkäijatest, näiteks Daniel13, väljendab oma kommentaarides kummalist kahjutunnet selle kahekordse kaotuse pärast; seejärel kahjutunne kaob ja selle asemele astub aina põgusam huvi; tänapäeval võib neid – seda tõendavad kõik minu kontaktid võrgus – pidada praktiliselt hääbunuks.