Читать книгу Raamatuhoidja - Mihhail Jelizarov - Страница 2

Kirjanik Dmitri Aleksandrovitš Gromov (1910–1981) lõpetas oma elupäevad täielikus unustuses. Tema raamatud kadusid jäljetult makulatuuri Lethesse, ning kui poliitilised katastroofid olid nõukogude kodumaa hävitanud, ei oleks Gromov pidanud justkui enam kellelegi meenuma.

Vähesed olid Gromovit lugenud. Loomulikult toimetajad, kes määratlesid tekstide poliitilist lojaalsust, ja siis veel kriitikud. Vaevalt võisid sellised pealkirjad nagu „Proletaarne” (1951), „Lenda, õnn!” (1954), „Narva” (1965), „Töörohked teed” (1968), „Hõbedane võrendik” (1972), „Tasased rohumaad” (1977) kedagi valvsaks teha või kelleski huvi äratada.

Gromovi elulugu kulges kõrvuti sotsialistliku isamaa arenguga. Lõpetanud seitsmeklassilise kooli ja pedagoogilise tehnikumi, sai Gromov tööle tehaselehe toimetusse vastutava sekretäri kohale. Puhastused ja repressioonid jätsid Gromovi puutumata, ta vedas rahulikult välja neljakümne esimese aasta juunini, kuni mobilisatsioonini. Rindele sattus ta sõjakorrespondendina. Neljakümne kolmanda aasta talvel võttis külm Gromovil käed ära. Vasak käelaba õnnestus päästa, ent parem amputeeriti. Nii et kõik Gromovi raamatud on loodud hädasunnil vasakukäelisena. Pärast sõda tõi Gromov oma evakueeritud perekonna Taškendist Donbassi ja istus kuni pensionini linnalehe toimetuses.

Kirjutama hakkas Gromov hilja, küpse neljakümneaastase mehena. Ta pöördus sageli riigi kujunemise teema juurde, ülistas provintsilinnakeste, alevite ja külade sitsikoelist elu, kirjutas kaevandustest, vabrikutest, silmapiirini ulatuvast uudismaast ja võitlusest saagi eest. Gromovi raamatute keskseteks tegelasteks olid tavaliselt punadirektorid või kolhoosiesimehed, rindelt naasnud sõdurid, armastuse ja kodanikujulguse säilitanud lesknaised, pioneerid ja komnoored – kindlameelsed, rõõmsad, valmis kangelaslikeks töövõitudeks. Headus võidutses piinava järjekindlusega: metallurgiakombinaat kerkis rekordiliselt kiiresti, pool aastat tehasepraktikat muutis äsjase tudengi karastunud spetsialistiks, tsehh ületas plaani ja võttis uue kohustuse, teravili voolas sügise saabudes kuldse jõena kolhoosi varasalve. Pahad kasvatati ümber või pisteti vangi. Voogasid ka armukired, kuid väga karsked: raamatu alguses teatripüssiaksioomi järgi lubatud suudlus tulistas lõpulehekülgedel paukpadruni – põsemusi. Kuid tühja neist teemadest. Kõik see oli kirjutatud norutavas stiilis, laitmatute, kuid magedate lausetega. Isegi kaaned, millel ilutsesid traktorid, kombainid ja kaevurid, olid valmistatud mingist jäätmekartongist.

Gromovi sünnitanud riik võis avaldada tuhandeid autoreid, kelle teoseid ei lugenud mitte keegi. Raamatud vedelesid kauplustes, neid hinnati alla mõne kopikani, viidi lattu, utiliseeriti ja trükiti uusi täiesti tarbetuid raamatuid.

Gromovit avaldati viimast korda seitsmekümne seitsmendal, ent seejärel vahetusid toimetustes välja inimesed, kes teadsid, et Gromov toodab sõjaveterani kahjutut sõnaprahti, mida avalikkus eriti ei vaja, kuid ei ole ka otseselt selle olemasolu vastu. Gromovile öeldi igal pool viisakalt ära. Eelseisvat enesetappu pühitsev riik haudus hävitajate sõgedat kirjandust.

Leseks jäänud üksildane Gromov mõistis, et talle mõõdetud aeg sai läbi, ning heitis vaikselt hinge. Kümme aastat hiljem järgnes talle Nõukogude Liit, kelle jaoks ta oli kunagi kirjutanud.

Ehkki Gromovi teoseid anti omal ajal välja kokku enam kui pool miljonit tükki, jäid neist alles vaid üksikud eksemplarid, mis sadestusid imekombel kolkakülade, haiglate, tööparanduskolooniate, internaatide raamatukogudesse või pehkisid keldrites, pakkenöör risti ümber tõmmatud, pressituna mingi kongressi materjalide ja Lenini köidete vahele.

Ja siiski oli Gromovil ka tõelisi austajaid. Nad nuuskisid mööda riiki ringi, korjates kokku allesjäänud raamatuid, ja oleksid andnud nende eest mida tahes.

Gromovi raamatute pealkirjad võisid ju tavaelus rääkida igasugu võrendikest või rohumaadest, ent Gromovi teoste kogujate seas olid kasutusel hoopis teistsugused nimetused: Jõuraamat, Võimuraamat, Raevuraamat, Kannatuseraamat, Rõõmuraamat, Mäluraamat, Tähenduseraamat…