Читать книгу Raamatuhoidja - Mihhail Jelizarov - Страница 5

Kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses olid klannidevahelised kokkupõrked Raamatute pärast eriliselt verised ja sagedased. Jelizaveta Makarovna Mohhova biblioteegi õelus sai legendaarseks. Selle paljuski kõikide Gromovi kogujate saatust määranud naise lool tasub peatuda, seda enam, et teada on omajagu.

Mohhova kasvas ilma isata, oli kinnine tüdruk, keskpäraste õpitulemustega, lähedasi sõbrannasid tal polnud, paistis algklassidest peale silma haiglase enesearmastusega. Lõpetanud meditsiinikooli, elas ta kaks aastat ema kulul, olles kusagil koristajana kirjas, seejärel sooritas sisseastumiseksamid meditsiiniinstituudi farmaatsiateaduskonna õhtusesse osakonda. Päeval töötas apteegis.

Saanud kaheksakümne kolmandal aastal teise diplomi, asus Mohhova tööle vanadekodusse.

Talle meeldis ravimeid valmistada, laboris oli jahe ja vaikne. Mohhova nautis pulbrite ja katseklaaside keskel salakesi oma varjatud võimu väetite hoolealuste üle, teadvustades, et pelgast tema soovist piisab muutmaks ravim surmatoovaks mürgiks, kusjuures ilma mürgitaja vahelevõtmise võimaluseta. Mohhova oli olnud hoolas üliõpilane ja orienteerus hästi oma ameti peensustes.

Mõnikord segas Mohhova naljaviluks lamatistevastase salvi sisse mõnda kõrvetavat sodi ja kujutles siis, kuidas üks või teine vanamoor end voodis kratsib, püüdes artriitse käekesega ulatuda tulitava sügeluse allikani, või jõllitab und oodates tundide kaupa musta lage, olles manustanud poolenisti kofeiinist koosnenud „rahustavat” pulbrit.

Sedasi lõbutsedes möödus veel mitu aastat. Mehele Mohhova ei saanud, kusjuures süüdistas selles oma ema, kellega ta koos elas. Kas etteheidetest või siis sisemisest ängist, igatahes heitis ema hinge. Ilma tema pensionita raha elamiseks enam ei jätkunud ning Mohhova võttis lisaks pool meditsiiniõe kohta vanadekodu naisteosakonnas.

Seal oli algul tõsiselt raske. Palatites lõi ninna vänge hais – liikumisvõimetud mutid lasid voodisse. Tubli sadakonna patsiendi pidev igapäevane kasimine ei tulnud kõne allagi ning mõned sanitarid eelistasid aknaid lahti hoida, et tagada värske õhu juurdevoolu. Algul eided külmetusid ja surid, kuid need, kes ellu jäid, hoopis karastusid, ja külm kimbutas rohkem personali.

Võideldes haisu algpõhjusega, hoidsid sanitarid eriti räpakaid poolnäljas. Ainus, millest vanamoore ilma ei jäetud, oli vaimutoit. Nad võisid alati saada ajalehti, ajakirju Zdorovje, Rabotnitsa või raamatukogus olevaid raamatuid.

Mohhova kohanes uue tööga kiiresti, kusjuures raskete lõhnade probleemi kõrvaldas ta oma kolleegidest palju humaansemalt. Õpitud amet näitas kätte väljapääsu. Mohhova valmistas kõhukinnisti, mida sanitarid lisasid muttidele söögi sisse, misjärel isegi kõige agaramad kakijad hakkasid sipsutama kitsepabulaid, kusjuures mitte sagedamini kui kord nädalas.

Otsustavaks tähiseks Mohhova elus kujunes päev, mil kaheksakümneaastase Polina Vassiljevna Gorni kätte sattus üliharuldane Jõuraamat, ilmaliku pealkirjaga „Proletaarne”.

Gorn oli paari aasta eest jäänud dementseks. Ta rääkis vähe, olles kõnelemisoskuse minetanud, ent mälu säilitas lugemisvõime. Ta ei saanud enam sõnadest aru, kuid suutis neid veel graafilistest märkidest kokku panna. Mõte ei olnud talle enam vajalik. Unetuse tõttu luges Gorn Jõuraamatu ühe jutiga läbi, täites kaks Tingimust, ja tõusis üles nagu Laatsarus. Raamat andis talle mõneks ajaks tagasi krapsakuse ja osakese mõistusest.

Mohhova läks kära peale vaatama ja nägi jaburat stseeni.

Ühtesoodu roojases öösärgis lamanud Gorn traavis tippival kapakul koikude vahel, haarates pihku kõike, mis kätte sattus. Jäädes järsku keset palatit seisma, hüüdis Gorn pingutusega, nagu löönuks tummast kõrist korgi välja: „Ilja Ehrenburg!” – ja puhkes sunnitult naerma. Seejärel tulid sõnad robinal, sadasid nagu raheterad plekkkatusele: „Ammugi! Tuli välja! Sõjaline, sõjaline! Naiste! Toores! Naiste! Mis parata, unustasin!” Ta püüdis ette jäävaid esemeid nimetada, kuid mälu tõrkus kuuletumast ja Gorn kirjeldas valjusti nende omadusi. Krabanud naabri pea alt padja, urises ta: „Kabi? Tugi? Pehme, mõnukas! Unepudi!” Või siis, lükanud õmblustarvikute karbi kummuli, hüüdis: „Kaabu, näpumüts! Siis ei torka! Süste!”

Teised eided hakkasid ärkama ning Mohhova kavatses Gorni kinni siduda ja talle rahustit süstida.

Gorn nägi Mohhova käes hägust süstalt ning ta silmis süttis viha. Mohhovale kallale minna ta ei söandanud, eelistas taganemistaktikat. Gorn kargas nagu kits üle öökappide ja koikude. Mohhova, kes oli temast pool sajandit noorem, lihtsalt ei jõudnud järele, tundis oma aegluse pärast häbi ja valas viha ärkavate muttide peale, kes tõusid nagu jonnipunnid üksteise järel voodites püsti ja jälgisid klaperjahti. Mohhova jagas paremale ja vasemale laksuvaid kõrvakiile, teades, et vaeste vanainimeste skleroos ei anna tõde välja.

Süstlaga relvastatud Mohhova ajas väledat Gorni tükk aega taga, lootes reipust külmutava ravimi rutemini sisse susata. Lõpuks õnnestus Mohhoval Gorn nurka ajada ja öökapile pikali lükata. Gorn tagus raevukalt vastu, visates sussid jalast, küünistades nagu loom kõigi nelja jäsemega. Kähin, mille ta kuuldavale tõi, oli peaaegu mõtestatud: „Määrid ära! Prostituut! Nakatad! Lits! Kui vana sa oled?!” – ning merevaigukollaste pahkade sarnased küüned, pigem küünised, käristasid Mohhova meedikukitlit.

Pärast öist süsti lamas Gorn kaks päeva liikumatult, toibus väheke ja sirutas kolmandal õhtul käe taas raamatu järele. Mohhova ei seganud teda, astus vaid aeg-ajalt palatist läbi ja kuulis katkendlikku pominat – Gorn luges monotoonselt raamatut.

Kesköö paiku hakkas palatist taas mürglit kostma. Lugu kordus selle erinevusega, et Gorn oli veel rohkem jõudu kogunud ega jooksnud enam eest ära, vaid asus frontaalrünnakule.

Vähe aja pärast lamas Gorn rihmadega kinni tõmmatult voodis ja vehkis sõgedalt peaga, millel paisus punetav vorp.

Mohhova sai samuti korralikult tuuseldada, mitte vähem kui Lermontovi Mtsõri võitluses lumeleopardiga: kaelal, näol, kätel veritsesid sügavad kriimustused. Mohhova hoolitses püüdlikult oma välimuse eest ja haavad viisid ta marru.

Mohhova hüppas voodi juurde ja virutas hooga Gornile vastu lõugu. Ta tundis rusikaga, kuidas hambaprotees puruks raksatas.

Vanamutt lükkas paistes keelega kaks kildu välja ja ütles järsku täiesti selgelt: „Lizka, ära löö!”

Mohhova tõstis juba käe järgmiseks löögiks… Eit hakkas rapsima ja lisas otsustavalt, hakkides lauseid mörisevateks sõnadeks: „Kuulan. Sõna. Loe. Raamatut. Temas. On. Jõud.”

Gorn rääkis Mohhovale kõik, mida ta oli Raamatu kohta taibanud. Mohhova ei jäänud kohe Gorni sõnu uskuma, kuid pühkis tal vere ära ja pani laubale külma kompressi. Kogu järgmise päeva juurdles Mohhova millegi üle ning pakkus ennast siis väljaspool järjekorda öövalvesse. Sanitaril, kes pidi Mohhoval abiks olema, lasi ta koju minna.

Mohhova ei kavatsenud Raamatut ise lugeda, lootes, et seda teeb veel kord Gorn, keda ta kavatses jälgida. Paraku andis obadus Gorni tervisele tunda: kui Jõu mõju lakkas, ei naasnud Gorn isegi senisesse loidu meelesõgeduse seisundisse, vaid ainult magas ja oigas tasakesi.

Võtnud istet Gorni lähedal, et jälgida tema reaktsiooni, hakkas Mohhova ette lugema. See osutus oodatust raskemaks, hääl jäi aegamööda kähedaks, tähelepanu hajus. Kuid meditsiinikooli ja instituudi lõpetanud Mohhova võis end millest tahes läbi närida.

Keskööks oli Mohhova Raamatust jagu saanud. Palatis valitses vaikus. Mohhova vaatas Polina Gorni poole ja võpatas ootamatusest. Vanamoor istus juba voodil, mustade okste moodi jalad rippu.

„Lizka!” kraaksatas Gorn, kusjuures täiesti rahumeelselt, ning kukkus jõu üleküllusest palatis ringi tormama.

Järsku hakkasid ka teised mutid üles tõusma. Üle Mohhova selja jooksis külm judin. Raamat ei olnud veel hakanud temale mõjuma. Mitte endasse, vaid väljapoole suunatud häälega ettelugemine oli toimet aeglustanud.

Lipsanud koridori, keeras Mohhova palati lukku ja pani ukse ette tooli, et jälgida toimuvat läbi ukseraami klaasitud osa.

See, mis ta pilgule avanes, oli ühteaegu hirmus ja naljakas. Eided tegid kätega erakordselt jõulisi, hoogsaid liigutusi, justkui kallistaksid ennast, viskasid jalgu ette nagu mausoleumi valvavad sõdurid. Nägudel vaheldusid seejuures kõige jaburamad grimassid. Mõnikord purskasid mutid välja mingeid sõnu: „Soolestik”, „Tervis”, „Teened töörindel” – või lihtsalt lagistasid naerda.

Nagu ka Gorn esimesel ööl nimetasid nad neid ümbritsevaid esemeid.

„Plaaits, plits!” karjus lokkispäine mutt, vahtides pastapliiatsit. „Kirju teha!”

„Lampunn!” röökis teine, põrnitsedes lakke.

Kolmas skandeeris: „Teenukuke! Sooja veega!”

Neljas, kahmanud pihku äratuskella, kähistas keskendunult: „Hon! Hon! Telehon! Ei mäleta!” Ja urises vihast: „Ajake!”

Põrkudes üksteisega kokku, üritasid eided tutvust teha: „Mis nimi? Anna Kondratjevna! Ei mäleta, mida tahtsin! Kui vana? Aga minu nimi on Tarassenko! Aga perekonnanimi?! Krupnikova. Ühesõnaga, ilus kleit oli! Ja sõime hästi! Mida teie sõite? Te olete Alimova? Galina! Alimola? Ma ju ütlesin, lesin, lasin! Nimi on Galina? Dalila. Kui vana te olete? Kuus ja kaks rubla. Ei, kolm rubla!”

Nähes vastu ukseklaasi litsutud Mohhova nägu, pistis äratuskellaga moor tigedalt urisema: „Peegel!”

Hirm lasi Mohhovast lahti. Ta tundis Jõudu. Sellest hetkest alates mõtles Mohhova juba selle peale, kuidas Raamatu avanenud omadust ära kasutada. Enesestki mõista ei kavatsenud ta kirjutada mingit sensatsioonilist artiklit meditsiiniajakirja.

Tema mõtisklusi katkestas raske hoop vastu ust. Vanamutid koondusid elavaks taraaniks, kavatsedes vabadusse murda.

Mohhova ei kartnud neile vastu astuda. Ta teadis juba, et marru läinud naisi saab vaigistada ja allutada. Gorn oli selle tõestuseks. Mohhova pani aegsasti valmis nuia – jupi kõrgepingekaablit tinaraske juhtmetäidisega.

Hoop raputas ust. Linoleumil kriiksusid voodirattad. Mohhova taipas taktikalise plaani mõtet, kui uksepealne klaas välja lendas ja üks mutt jäi aknaavasse kõlkuma. Koiku reformpõhi täitis hiilgavalt batuudi funktsiooni ja lennutas naise kaks meetrit üles. Raami sisse jäid klaasitükid ja vanamoor lendas kõhuli neile otsa. Ent vihaselt määgides üritas ta siiski ronida. Veri valgus aeglaselt uksele, joonistades otsekui tagurpidi Himaalaja, ning paistis, nagu ajaks vanamutt punaseid juuri.

Teine dessant oli edukam. Kõigepealt vehkis purunenud aknakeses põrandahari, lüües kilde maha. Kriiksatas põhjavõrk, uus mutt lendas avausse ja hakkas mööda ust alla koridori ronima.

Mohhova ei lasknud tal välja roomata, vaid lõi nuiaga oimetuks. Siis tegi ise ukse lahti ja kargas mitu meetrit tahapoole.

Eided veeresid kobaras palatist välja ja piirasid Mohhova sisse. Gorn jäi seisma ukse juurde, näidates, et tema madinas ei osale.

Vanamutid märatsesid ja ulgusid, kuid ei julgenud rünnata. Igaüht, kes hüppeks valmistudes hambad irevile ajas, ootas raske nuiahoop. Lõpuks võttis Reznikova-nimeline eit enesele juhirolli.

Astunud ettepoole, tõrjus ta löögi põrandaharjaga. Tõstis käe, nõudes vaikust. Mohhova ei kiirustanud ja lasi tal rääkida. Kostis midagi kõnelaadset: „Siin esiteks, kõigepealt! Tuleb teha! Samamoodi nagu teil, tookord! Täna ma tegin, nagu öeldakse, unustasin! Ma tegin täna väga pahasti!”

Vanamutid hakkasid selle jampsi peale heakskiitvalt sumisema, ainult Polina Gorn küsis pilkavalt: „Reznikova, oled sa abielus?”

„Viiendat aastat!” kähvas too vastu, siis keeras end Mohhova poole, tõstis harja löögiks.

Raske kaabel vihises läbi õhu ning Reznikova suust purskas seinale tumepunast sodi. Mohhova tõstis uuesti käe ning eided kobisid pahura viginaga palatisse.

Taltsutamine piirdus väheste ohvritega: Reznikoval oli lõualuu murtud, ukseaknasse kinni jäänud vanamutil olid kõhus sügavad lõikehaavad. Nad kanti voodisse ja Mohhova andis haavatutele esmaabi.

Varsti Raamatu mõju ammendus ning otsekui üleskeeratavad nukud, kellel vedru maha käinud, kukkusid mutid sinna, kus seisid.

Mohhova tassis kehad palatisse ja tõstis koikudesse, pesi ukse verest puhtaks ja pühkis klaasikillud kokku.

Teine kollektiivne lugemine möödus juba ilma Mohhova-vastase agressiooni puhanguteta. Vanamoorid allusid talle täielikult ning paljuski oli see Gorni teene, kes mõjutas saatusekaaslasi nii veenmise kui ka nuiaga, mille Mohhova oli talle usaldanud, andes kohaliku võimu tema kätte.

Varasemat jutukust Polina Gorn tagasi ei saanud, tema mõistus muutus ratsionaalseks ja mõtted lakoonilisteks.

Gorni soovitusel korraldas Mohhova nädal otsa erinevates palatites ettelugemisi. Gorn ja kümmekond taltsutatud eite viibisid lugemiste juures, et võimalikke mässukoldeid maha suruda.

Malev kasvas Mohhova iga valvekorraga. Raamat mõjus väetitele organismidele kosutavalt. Tavalises seisundis ei omanud eided loomulikult sajandikkugi sellest jõust, mida andis neile Raamat, kuid mõistus püsis suhteliselt selgena.

Raamatu imelise efekti kandsid nad osaliselt üle Mohhovale. Nad olid vanad, üksildased, oma laste poolt hüljatud ning nende südametes hingitses kulutamata jäänud ematunne. Kuid mitte kimedalt käskiv, vaid ohverdav.

Gorn adus eitedes neid meeleolusid. Juba järgmisel ööl kuulutati Mohhova „tütrekeseks”, vanamutid nimetati „mammadeks”. Gorn mõtles lapsendamise rituaali hoolega läbi. See polnud Mohhova seisukohast kuigi meeldiv ega hügieeniline, kuid Gorn veenis teda kuuletuma.

Iga mutt määris oma tupeeritist Mohhovale näkku, justkui sümboliseerides sellega, et Mohhova tuli ilmale tema üsast, ning tõotas kaitsta „tütrekest” viimse hingetõmbeni.

Rituaali tegi läbi kuuskümmend eite. Kakskümmend proselüüti hoidsid neil silma peal, marutsedes ja mörisedes, neid vaigistasid sellal järelevaatajad, tagudes võmmudega peakoludesse mõtet, et suurim õnn, mis neile võib osaks saada, on peatne „mammaks” pühitsemine.

Samal ööl ütles Gorn Mohhovale: „Personal! Ära koristada!” – ja tõmbas käeservaga kõri alt, imiteerides lihunikunoa sähmakat.

Oli aeg hakata otsustavalt tegutsema. Keegi käis direktorile öise lärmi, klaasiklirina ja sinikate kohta kitumas. Ilmselgelt toimusid need vahejuhtumid Mohhova valve ajal ning teda ähvardasid väga tõsised ebameeldivused. Operatsiooni läbiviimiseks olid Mohhoval ustav Gorn ja ühtekokku ligi kaheksakümnepealine eidemalev.

Mohhova andis direktor Avanessovile teada, et kavatseb nädalavahetusel korraldada naisteosakonnas meelelahutusliku lugemisõhtu, mis tema meelest oli eakatele patsientidele vajalik. Avanessov polnud vastu.

Kell üksteist päeval läks vanadekodu naispool liikvele. Koridorid kaikusid veeretatavate koikude lakkamatust kriginast. Mutid, kes kõndida suutsid, vedasid lamavaid sõbratare kogunemispaika.

Mohhova oli juba omandanud artikuleeritud kiirkõne kogemuse ning sai hakkama rekordiliselt lühikese ajaga. Ülemiselt meestekorruselt käisid mitmel korral vaatamas uudishimulikud medõed. Neile öeldi, et kõik on ülemustega kokku lepitud. Nii või teisiti, Mohhova võitis kolm tundi ning kui valveõde helistas direktorile koju ja kandis ette Mohhova korraldatud tramburaist, oli juba hilja.

Avanessov jõudis kohale viimaste lehekülgede ajaks. Ta käskis napisõnaliselt patsiendid palatitesse viia. Mohhova üksnes tõstis häält. Avanessov kordas käsku – ning jälle tulutult. Ta ähvardas Mohhovat toimuva korralageduse eest vallandamisega. Tema kisa peale jooksid kokku õed ja sanitarid. Haarates voodiotstest kinni, hakkasid nad mutte palatitesse lohistama. Nähes, et Mohhova tema sõnadele ei reageeri, hakkas direktor tema poole tulema. Ning siis hüüdis Mohhova: „Lõpp!” ja lõi Raamatu kinni.

Samal hetkel tõmbas vanamoor Stepanida Fetissova oma naabri Irina Šostaki veenist tilguti välja ja heitis selle improviseeritud silmuse Avanessovile kaela ümber. Jäänud ravimi juurdevoolust ilma, langes Šostak koomasse, millest tuli välja minuti pärast, kui Raamat mõjuma hakkas.

Mässajaid polnud võimalik peatada. Puhkes taplus ning tilgutiga surnuks kägistatud Avanessov oli esimene ohver.

Mohhova armee sai lahinguristsed elukohajärgselt. Neil avanes võimalus maksta veriselt kätte neljale meditsiiniõele, viiele sanitarile, kolmele kokale, kahele nõudepesijale-toidujagajale, majandusala juhatajale, valvurile, kes oli kohakaasluse alusel ühtlasi ka elektrik ja santehnik, ning kõigile meesteosakonna patsientidele, keda oli kokku poolesaja ümber.

Vanamutid jagati varakult kümneliikmelisteks salkadeks. Iga salga eesotsas seisis kümnikumamma, keda omakorda juhtisid Mohhova või Gorni käsud.

Kaks salka saadeti kiiremas korras õue valvama väravat ja aeda – keegi ei tohtinud minema lipsata.

Blokeeriti pääsud direktori kabinetti ja vastuvõtutuppa, et välistada helistamisvõimalused. Vahimajakesest, kus valvur Tšižov oli viimased aastad veetnud viinapudeli seltsis, rekvireeriti puulõhkumiskirves, puusepakirves, väike sepavasar, pika vardaga kruvikeeraja, kang, kühvellabidas ja lumelabidas.

Eided tungisid kööki. Seal leidus pool tosinat nuga ja lihakirves, millega tehti otsemaid kahele kokale ja nõudepesijatele halastamatult ots peale. Kolmas kokk, Ankudinova-nimeline turske naine, suutis võimsate kätega hoope jagades ukseni murda ja kuhugi korruse peale pakku minna. Esialgu teda ei jälitatud.

Terariistad jagati kõige tugevamatele eitedele, kes olid varasemas elus harjunud kariloomi ja – linde veristama. Sepavasara sai proletaarset päritolu turrakas isend, endine montaažitööline.

Surmasalgad pudenesid korrustele laiali. Ilmaaegu lootsid medõed pääseda, pannes end palatitesse luku taha. Vasar lõi ukse puruks ning mutid ronisid trügides ja urisedes august sisse. Nad paiskasid naisi maha ja, omamata külmrelvi, rebisid kätega, puresid valehammastega või, tõmmanud lööke pehmendava kummiotsiku ära, peksid puukeppidega näkku, rindu, kõhtu.

Kolmel sanitaril õnnestus katusele ronida ja luuk enda järel sulgeda. Nad üritasid tuletõrjeredelit mööda alla tulla. Vanamutid, olles valmis põgenemise takistamiseks kas või ise hukkuma, hüppasid lähimatest akendest välja, haarates kinni põgenike kitlitest. Lisaraskusest kaasa kistud sanitarid libisesid kiunudes redelilt ja lendasid alla, murdes luud-kondid.

Meesteosakonnas jooksis kümmekond patjadega vanamutti ühe koiku juurest teise juurde ja lämmatasid halvatud ätte. Need, kes kõndida suutsid, aeti Gorni käsul kokku ja lükiti nugade otsa. Vanamehed läksid kuulekalt nagu lambad, tegemata mingeidki pääsemiskatseid.

Põgeneda õnnestus ainult ühel – sõjaveteranist erupolkovnikul Nikolai Kaledinil. Vaatamata vanusele oli ta säilitanud mõtlemisvõime ja võitlusvaimu.

Kaledin, kokk Ankudinova, sanitarid Bassova ja Šubina, majandusala juhataja Protassov avaldasid väärilist vastupanu. Nad suutsid murda tuletõrjekapi juurde, kust hankisid kaks kangi ja pootshaagi.

Jevpati Kolovrati väärilise mehisusega murdis väike rühm eitede väest mitu korda läbi, kuid minna polnud kuhugi. Esimesena langes Šubina, seejärel sai surma majandusala juhataja. Kokk Ankudinova, sanitar Bassova ja polkovnik suruti vastu seina ning hoiti kargulöökidega paigal, kuni jõudsid jaole kirveste ja nugadega relvastatud mutid.

Koikudele laoti laipu, et tugevdada löögi võimsust. Laipadega koormatud voodid põrutasid nagu rammivad veokid. Polkovnik, Ankudinova ja Bassova litsuti seina sisse. Maha kukkunud Kaledinile tehti kohe lõpp peale, kuid vapra koka ja sanitari käskis Mohhova ellu jätta.

Naised polnud enam noored, paistsid silma erakordse tugevuse ja võitlusliku südikuse poolest – nõnda teatas Mohhovale Gorn ning tema soovitaski Ankudinova ja Bassova üle meelitada.

Vanadekodu vallutati lõppkokkuvõttes vähem kui tunniga. Mohhova armee kaotas tapetutena kõigest kuus „mammat”. Kümmekond sai haavata, kuid mitte tõsiselt.

Esmaspäeval tuli tööle uus vahetus – arst, vanemõde, sanitarid. Need võeti juba lihtsalt vangi, hirmutati ära ja orjastati. Uusi ohvreid polnud vaja, vanamutid tunnetasid niigi oma jõudu.

Paradoksaalne, kuid vanadekodu verisest hõivamisest ei saanud keegi teada. Hoone asus linnaservas. Vanadel käis külalisi haruharva. Viimane inspektsioon oli toimunud kuu aega enne tapatalguid ja enne järgmist aastat ei olnud komisjoni oodata. Pealegi algasid segased ajad, võimudel polnud mahti vanuritega jahmerdada.

Mohhova tutvus tähelepanelikult vanadekodu iga tapetud töötaja personaaltoimikuga. Personal juhtus koosnema inimestest, kel polnud peresid.

Eakas direktor Avanessov oli elanud üksinda. Tema korterisse pandi elama vanamoor, kes nimetas end Avanessovi õeks. Võimalike külastajate ja revisjonide tarbeks olid olemas taltsutatud naisarst ja vanemõde. Nõupidamistel sotsosakonnas käis Mohhova ise, esitades võltsitud kirja Avanessovi pitsatiga.

Sanitarid osutusid tänuväärseks materjaliks, need naised olid paarikümne aasta eest saabunud kolkaküladest ja omaste poolt ammuilma maha kantud. Nende elu ei läinud ladusasti, nad tegid rasket tööd, meest polnud leidnud, virelesid ühiselamutes. Sinna saatis Mohhova vastavad kirjad, et see ja see sai lõpuks elamispinna.

Valvur Tšižov, kaks üksikut medõde ja nõudepesijad elasid ajutiselt vanadekodu territooriumil hoovimajas, nii et nendega ei tekkinud üldse probleeme. Surnutele arvestati veel hulga aastaid palka ning lasti hiljem tagantjärele lahti.

Majandusala juhataja Protassovi nimel klopsiti kokku dokument, mille järgi värvati ta tööle kuhugi Uuralitesse.Tapetud kokad kupatati fiktiivpaberitega kuskile karukolkasse. Ühe medõe elukaaslasele saadeti tema nimel võltsitud kiri, mille järgi ta olla koos armukesega Kaug-Itta kolinud.Teisel, lahutatud medõel oli vaid kaks sugulast – ema ja poeg. Nendega ajas asjad joonde enesetapjast eit, kes mürgitas vingugaasiga nii oma ohvrid kui iseenda.

Jäid veel arvukad surnud vanamehed ja nendega seotud matmismured. Vanamutid ei oleks isegi Raamatust jõudu saades suutnud nii paljusid laipu maha matta. Mohhova lihtsalt leppis kokku ekskavaatorijuhiga, selgitades, et on vaja kaevata vundamendiauk uue pesuköögi tarbeks.

Ekskavaator kaevas augu üheainsa päevaga ning laibad kuhjati sinna. Omakseid vanameestel polnud ja kui mõni olekski äkki välja ilmunud, siis selleks puhuks oli olemas vastav surmakanne.

Hõivatud vanadekodust sai Mohhova tsitadell – tsiviilsest vaatenurgast sisuliselt ligipääsmatu, kolmemeetrise tara ja tugeva väravaga. Pääslas istus kogu aeg unetu valvurimutt, piki aeda patrullis relvastatud salk.

Armeed iseloomustasid raudne distsipliin ja kuulekus. Mohhoval oli, mida vastu panna nii Lagudovi haritlaste koondisele kui ka Šulga lumpenile – kollektiivse emaduse printsiip osutus tugevaks ideoloogiliseks platvormiks.

Endine marksismi-leninismi kateedri dotsent Polina Vassiljevna Gorn teadis nii mõndagi, muu hulgas ka seda, et ilma peajooneta ei suuda ükski organisatsioon kaua kesta. „Luba neile igavest elu. Ja eks pärast ole näha,” andis Gorn Mohhovale nõu.

Mohhova rivistas oma maleva õuele üles ning rääkis Raamatutest ja Suurest Sihist. Tema jutust tuli välja, et igaüks, kes lõpuni Mohhova kõrval seisab, saab tasuks igaviku. Kuuldes seda kahtlasevõitu rõõmukuulutust, panid eided platsi juubeldustest rõkkama. Nad olid saanud Suure Unistuse.