Читать книгу Raamatuhoidja - Mihhail Jelizarov - Страница 4

Nikolai Jurjevitš Šulga sündis viiekümnendal aastal. Kasvas pelgliku ja häbeliku poisina, koolis õppis hästi, kuid paistis silma otsustusvõimetuse poolest. Külmetushaiguse tagajärjel tekkis Šulgal näolihaste tõmblus. Talle tehti mitu ebaõnnestunud operatsiooni, mis jätsid sügavad armid. Šulga häbenes kangesti oma puuet, mida süvendasid rohmakad prillid. Sõpru tal sisuliselt polnud. Kuuekümne kuuendal aastal asus Šulga õppima pedagoogilisse instituuti, kus jättis kolmandal kursusel õppimise katki ja lasi ennast värvata Kaug-Põhja komsomoli löökehitusele, kus, nagu ta ütles, „inimesi hinnatakse töösangarlikkuse, mitte välimuse järgi”.

Paar aastat rassis Šulga haritlase natuuri vägistades mustatöölisena naftaluures, töö osutus raskeks ja ebahuvitavaks, tema üle naerdi endiselt, sest kaugeltki mitte sangarliku välimusega Šulga seletas närvitõmbluse ja armide teket nurjunud karujahiga.

Seitsmekümne teisel aastal õnnestus Šulgal end kaubelda karusloomaküttide salka. Brigaadi koosseisu kuulusid veel kaks kütti ja rajaleidja kohalike elanike hulgast. Tuisk ajas nad jahionni ja mattis kuuks ajaks lume alla. Sajanditepikkune taigakogemus hoiatas kollektiivvangistuse ohtude eest. Rajaleidja luges loitsu, et kinniolekust meeleheitele viidud inimesed üksteist maha ei laseks.

Manasõnadega nõidumine ei päästnud, jäädes alla millelegi palju vägevamale. Asi lõppes katastroofiga. Eelmine asukas oli peale soolaliha ja haavlite jätnud maha ka kümmekond raamatut läbisegi ajalehtedega – tulehakatuseks. Šulga hakkas igavusest Gromovit lugema. Talle sattus pihku Raevuraamat „Töörohked teed”. Kirjandusest ei taibanud ta suurt midagi, teksti kurvameelsus vastas tema temperamendile. Nii täitis Šulga kaks vajalikku tingimust – Hoolsus ja Pidevus.

Pärast Raamatu läbilugemist pääses onnis valla surm. Püüdes kuriteo jälgi peita, tükeldas Šulga laibad ja viis taigasse. Säilmed leidis otsimisrühm. Tapetute isikud suudeti tuvastada. Šulga astus kohtu ette. Süüd ta ei eitanud, kahetses tehtut siiralt. Seletas oma koletislikku tegu „sooblikihvtimürgitusega”. Et hinnalist karusnahka mitte rikkuda, kasutasid kütid loomakeste surmamiseks mürki. Šulga väitis, et mürk oli miskitmoodi tema toidu sisse sattunud.

Šulga rääkis, kuidas ta oli küünla valgel lugenud, siis aga tundnud äkitselt „seisundi muutumist”, nagu oleks üle keha jooksnud kuum judin.

Tõenäoliselt lendas Šulga aadressil solvav sõna. Näiteks öeldi: „Puhu tuli surnuks, närvihaige, ära raiska küünlaid pahna peale.” Sunnitud vangistusest tigedaks aetud inimesed ei vaevu sõnu valima ja ruumikitsikus annab toorutsemiseks piisavalt ajendeid.

Šulga koges ebainimliku agressiooni tulva, haaras kirve ning lõi rajaleidja ja kütid maha. Mõne tunni pärast viha lahtus, toimepandu jõudis teadvusesse.

Šulgale tehti vastavad analüüsid, mingeid mürgi jälgi organismist ei leitud. Arvestades tema kahetsust, abi juurdlusele ja kuriteo psühhogeenset klaustrofoobset tegurit, asendati kõrgeim karistusmäär viieteistkümne aastaga range režiimiga koloonias.

Rängast paragrahvist polnud Šulgal laagris abi. Allilma kasuistikast eemal seisnud inimesena mainis ta pärimise peale lihtsameelselt, et õppis „kaks aastat pedas”. Vibalik, kiitsakas, prillide ja tõmbleva põsega Šulga, kes sai juba eeluurimisisolaatoris hüüdnimeks Õppealajuss, oli ideaalne mõnituste objekt. Armetust välimusest lööduna määras ta ise oma staatuse laagris – kuhugi hirmunud tšušoki ja snõrri, igavese päevniku vahele.

Meeleheide ja hirm painasid Šulgat. Ta ei saanud oma elus midagi parandada. Rindel olnuks pelguritest sangarite sekka tõusmine reaalne, kui sooritada kangelastegu. Ent Šulga ei teadnud sellist vägitükki või kas või tegu, mis oleks tema positsiooni allilmas muutnud, ja ilmselt polnud seesugust tegu olemaski.

Šulga käis läbi põhiliselt samasuguste õnnetutega nagu tema ise, tšušokkide või tõrjututega. Barakikaaslased, tavalised töörügajad ehk mužikid, suhtlesid Šulgaga sügava vastumeelsusega, mõistes, et too triivib hierarhias allapoole, ning püüdes vältida kokkupuuteid inimesega, kellele vaata et kohe-kohe kingitakse liigse abituse pärast „auguga taldrik”, see tähendab degradeeritakse allalastuks.

Laagri kastisüsteemi mittetundev Šulga neelas lootuses karistusaja lühendamisele või mingitele hinnaalandustele administratsiooni ettepaneku alla ja astus seadusrikkumiste profülaktika sektsiooni. Ning sai tagantjärele aru, et oli siirdunud ”kitsede” kategooriasse – niiviisi kutsuti urkasid, kes olid nõus koloonia administratsiooniga koostööd tegema.

Šulga sattus „aktiivi”. Seisis, lint käisel, žiluhha ja promka ehk koloonia elu- ja töötsooni vahelises kontrollpunktis. Võttes arvesse ehkki mittetäielikku, kuid siiski humanitaaralast haridust ja tervislikku seisundit – tõmblustõbe –, viidi Šulga üle tööle raamatukokku. Seal oli kergem.

Ta istus kuuendat aastat. Vabal ajal neelas Šulga raamatuid, kusjuures kõiki järjest, et anda ajule mingitki tegevust. Hirm andis järele ning hinge- või öörahu hetkedel mõtiskles ta tihtilugu selle üle, mis oli temast, arglikust ja üldse mitte kurjast inimesest, mõrtsuka teinud. Meenutused juhtisid ikka ja jälle tolle tules hävinud porihallide kaantega raamatu juurde.

Vangilaagri raamatukogust leidis Šulga Gromovi jutustuse „Lenda, õnn!” See oli hoopis teine raamat, mitte see, mida ta lugenud oli, kuid ta mäletas autori nime. Pühapäeva õhtul luges Šulga talle omase põhjalikkusega Võimuraamatu läbi. Mingil hetkel adus ta temaga toimunud hingelist transformatsiooni, tema mõistus täitus ühtäkki enda tähtsuse pulseeriva tajumusega. See uus tunne meeldis Šulgale väga ja, mis peamine, ta mõistis selle allikat ja põhjusi.

Šulga pani tähele: tänu Raamatule suudab ta ümberolijaid mõjutada, oma tahet dikteerida. Loomulikult ei muutunud mitte maailm tema ümber, vaid Raamatu läbi lugenud inimene: salapärane jõud muutis tema miimikat, pilku, kehahoiakut, mõjutas oponenti žestide, hääle, sõnadega. Võib öelda, et Raamat aitas Šulgal värvata neid hingi, kes kuulusid tema suhtlusringi: kitsi, tšušokke, tõrjutuid, paraskineid, snõrre, kukkesid – allilma puutumatuid.

Selle aja peale oli uus põlvkond noori bandiite laagris vana vargaeliidi aegamööda kõrvale tõrjunud. Need ei pidanud enam au sees senist kirjutamata seadust, mis keelas ükskõik keda põhjuseta alandada. Üldrežiimiga laagrites tärganud seadusetuse kool levis ka seni suhteliselt rahulikesse range režiimiga kolooniatesse. Madalamate kastide elu läks nüüd palju kibedamaks. Hakati alla laskma niisama lõbu pärast, igavusest. Ettekäändeks võis olla mis iganes – nägus näolapp, kõhnus, ülemäärane intelligentsus.

Kord leidis laagris aset erakordne intsident. Alla lastud Timur Kovrov puutus ära noore lootustandva autoriteedi – Kovrov kargas talle peale ja kukkus lakkuma. Platnoi klohmis ”kuke” poolsurnuks, kuid minetas senise austuse igaveseks, ja veelgi enam, ärasolgitu ise siirdus tõrjutute ridadesse ja leiti varsti pooduna. Kovrov seevastu praavis hospidalis ning kuuldavasti kärbiti tal kui sandil karistusaega.

Vaevalt pani keegi seda tähele, et kaks päeva enne kummalist atentaati pidas Šulga Kovroviga jutu maha ja õssitas teda tegudele. See Kovrov lasti alla lihtsa tillikaga – lasti tal kui uustulnukal laagrikinos kuke toolile istuda. Ning ammugi ei mäletanud enam keegi, et toosama autoriteet oli avalikult Šulga kallal ilkunud, lubades „prillidega sokule tagumise värava kaudu aru pähe panna”.

Niiviisi leiutas Šulga oma viisi, kuidas kaitsta end kriminaalse maailma eest, kasutades selleks allaheitlikke, rüvedaid, ärapiinatud olevusi, kellel olid eraldi alandavalt auklikud toidunõud, eraldiasuv koht, kelle osaks oli suu lahti teha ja asend sisse võtta.

Kuu ajaga puututi ära mitu lugupeetud inimest, kõik need, kes olid kunagi Šulgale tuska teinud. Tuleb märkida, et kuke-kamikaze poolt räpastatud platnoid ei elanud pärast seda kaua, lõikasid endal veenid läbi või tõmbasid end oksa, sest muidu oleksid ennistised ohvrid vägistanud neid rafineeritud julmusega…

Šulga luges regulaarselt Raamatut, mis kinkis talle iga päev kunstlikku, kuid seetõttu mitte põrmugi vähem mõjusat karismat. Isegi paadunud retsid lõid Šulga ees vedelaks, saamata aru, mis nendega toimub.

Kuuldus sellest, et keegi ässitab allalastuid kaasvangide vastu, jõudis lõpuks pahhaani enda kõrvu – eks paariate hulgas oli keelekandjaid. Pahhaan ei jõudnud ära imestada, kuidas hakkas toodik äkki sihukest vaimuväge kiirgama. Tundis ninaga, et Šulga teeb mingil mõistusevastasel kombel sohki, ja jõudis pärast pikka juurdlemist õige järelduseni. Öösel varastati Šulgalt Raamat ära. Selle saladust pahhaan lahti ei muukinud, kuid salapärase lumma lätte suhtes oli tal sisuliselt õigus.

Hommikul avastas Šulga, et Raamat on kadunud. Baraki šestjorka tõi sõna, et vanemad kutsuvad Õppealajussi vestlema. Šulga aimas, millega vestlus lõpeb, kuid korduvalt läbielatud võimutunne oli vorminud ta erakordseks isiksuseks.

Klattimine leidis aset metsaraiealal. Oli veebruarikuu ja läks vara pimedaks. Pahhaan ei oodanud vastuhakku. Tal olid kaasas vaid üks võitleja lähikondlaste hulgast ja uugu, kes oli oma elu maha mänginud ja torpeedoks hakanud, tema pidi siis ülbeks läinud Õppealajussi kõrvaldama. Kuigi pahhaan arvas, et selleni asi ei lähe. Ta kavatses teha Šulgale ettepaneku end oksa tõmmata, et uugu ei peaks pattu hingele võtma. Juba oli sobiva oksa külge ka silmus seotud.

Šulga oli nii norgus moega, et kellelgi ei tulnud pähe teda relvade mõttes läbi kombata. Kuid ilmaaegu. Tal oli vattjope varrukasse peidetud kaalukas jupp terastoru, mis oli raskuse mõttes liiva täis topitud.

Pahhaan täheldas rahuldustundega: Õppealajuss ei kiirga enam enesekindlust, ning sai taas kord kinnitust, et tegemist on petisega, kes tüssab mingi erilise hüpnoosi abil.

Kuulnud surmaotsust, küsis Šulga vaid, kus Raamat praegu asub, lubades avaldada tema fantastilise saladuse. Põnevile aetud pahhaan tõi Raamatu lagedale.

Šulga võttis kiirustamata peotäie lund, ootas, kuni see veeks sulas, ning äigas käisega nii, et toru libises talle pihku ja külmus silmapilk märja kämbla külge. Esimese hoobi lajatas ta torpeedo pähe. Vargad haarasid noad välja, kuid purustav relv näitas oma paremust. Šulga sai ise ka korralikult vatti. Tal jätkus jõudu vaid Raamat üles võtta, misjärel kaotas teadvuse.

Taplusel oli salajane tunnistaja – süüdimõistetu Saveli Vorontsov. Ta oli juba ammu Šulga maagilise mõju all ning, haistes, et miskit on teoksil, otsustas talle järgneda, ja õigesti tegi. Vorontsovi abi kulus verest tühjaks jooksvale raamatuhoidjale hädasti ära. Kangutanud torujupi Šulga käest välja, sokutas Vorontsov selle tapetud torpeedole pihku ja andis häiresignaali.

Instseneerituna paistis pilt välja hoopis teistmoodi: end purupaljaks mänginud uugu tahtis vargaeliidiga arveid õiendada, Šulga üritas sekkuda ja sai haavata.

Ülemused ei jäänud seda luiskelugu uskuma, kuid võtsid selle alusversiooniks, seda enam, et tunnistajaid oli vaid kaks – Vorontsov ja haavatud Šulga – ning nood raiusid üht ja sama juttu. Šulga veetis kuu aega haiglakoikus ja naasis seejärel laagrisse.

Teise tapmiskatse suutis Šulga tõrjuda preventiivsete meetmetega. Öist kallaletungi Õppealajussile ette valmistanud varast tabas päeval teotus piider Volkovi poolt, kes hukkus kohapeal noa läbi, kuid päästis oma peremehe.

Platnoid pidasid mõistlikuks Šulga rahule jätta. Teda austada nad ei saanud, kuid puutuda inimest, kelle üheainsa sõna peale võidi autoriteetne varas häbisse saata, olnuks samuti kergemeelsus.

Sestpeale oli Šulga elu allutatud üheülbalisele päevakavale: hommikul luges ta Raamatut ja päeva ülejäänud osa valitses alandatuid. Administratsioon pidas vajalikuks tekkinud olukorda mitte sekkuda. Sotsiaalse vastukaalu rolli täites hoidis Šulga laagris ülemustele vajalikku rahu ja korda ning selle eest osutati talle varjatult abi. Seni, kuni Šulga laagris asus, püüdsid platnoid mitte lasta seadusetusel maad võtta ning kõik kastid võisid suhteliselt rahumeelselt koos eksisteerida.

Šulga lähimateks mõttekaaslasteks tulevases biblioteegis said kunagi alla lastud Timur Kovrov, tšušokid Saveli Vorontsov, Gennadi Frolov ja Juri Ljašenko. Nad pääsesid vabadusse mõni aasta enne Šulgat. Ise sai ta vabaks kaheksakümne kuuendal, istudes talle mõistetud viieteistkümnest aastast ära neliteist.

Šulga otsis oma laagrikaaslased üles. Nende seltsis asus ta kohe aktiivselt koguma Raamatuid, kui saatus ise oli teda juba raamatuhoidjaks määranud. Algul ei pühendanud ta saladusse kedagi, rääkis vihjamisi ja kaude. Isegi ustavale Kovrovile ei avaldanud Šulga pikka aega kogu tõde. Kui said leitud esimesed Mäluraamatud ja Rõõmuraamatud, viibis Šulga alati lugemise juures, rõhudes sellele, et Raamatute efekt on saavutatav tema kohalolekuga.

Šulga ümbritses end harjumuspärase inimmaterjaliga, hankides seda ühiskonna põhjakihtidest, urgastest ja prügimägedelt. Endised paraskinid, kitsed, vaflöörid muutusid Šulga käe all ohtlikuks jõuks. Laagrialandused tekitasid neis vaid ühtehoidmise tunnet, leppimatut viha ühiskonna vastu ja ainsat suurt soovi kätte maksta – ükskõik kellele, kõigile korraga. Just kontingendis seisnes Šulga biblioteegi põhimõtteline erinevus teistest taolistest moodustistest.

Võrreldes kas või Lagudoviga, kes panustas intelligentsile, toetus Šulga ärapõlatutele. Lisaks alla lastud kriminaalidele värvati nekruteid ka pettunud sektantide, kodutute, pudelikorjajate, end põhja joonud lumpeni, töövõimeliste invaliidide seast. On teada, et biblioteeki sattus terve artellitäis kurttummi puuseppi – mituteist osavalt kirvest käsitsevat mehepurikat. Üheksakümnendate aastate alguseks kerkis lugejate arv üle saja viiekümne.

Klanni rahastamiseks tegelesid „tsivilistid” oskuslikult tavapärase kerjamise, pisiröövide, väljapressimistega. „Jalavägi” – asjasse pühendatud otsijad – hankisid Raamatuid.

Šulga pani sotsiaalse seltskonna valikuga täppi. Sootsiumi sügav väärarvamus eeldas tõrjututes vaimunõrkust, ebausaldusväärsust, argust. Vastupidi, juba tõrjutus ise piirnes väljavalitusega. Šulga inimesed, kes puutusid päevast päeva kokku Saladusega, olid omal moel sama vaimsed ja intelligentsed kui kas või needsamad Lagudovi insenerid. Gromovi Raamatud avasid neile pääsu teise universumisse – salapärasesse, hirmutavasse, tulvil mõistatusi ja närvekõditavat müstikat; seal käis samuti võitlus, oli palju ohtlikke vastaseid, kehtisid elu- ja sõjakoodeks ning leidus kohta suuremeelsusele ja vaprusele. Kõik otsustati ausas, silm silma vastu võitluses nagu ennemuistsel ajal. Seal sai hing autasu, võrreldamatult vägevama kui viinatulu – lootuse ja usu tollesse senitundmatusse, mida kingivad tulevikus leitavad, veel lugemata Raamatud.

Ei, muidugi ei läinud kõik tõrgeteta. Kaheksakümne üheksandal elas biblioteek üle lõhenemise. Selle algatasid Frolov ja Ljašenko. Nad omastasid salaja Võimuraamatud, mis leiti ühel arvukatest otsimisretkedest. Frolov ja Ljašenko juhtisid tookord ekspeditsiooni ning, saanud Raamatud enda valdusse, hakkasid himustama isiklikku liidrirolli.

Šulga sai aru: mis tahes karm sekkumine olukorda teeb asja ainult hullemaks. Lõhenemine oli möödapääsmatu ja et see ei lõppeks verise finaaliga, otsustas Šulga seda ise juhtida. Korraldati üldkoosolek, kus kuulutati välja veel kahe biblioteegi asutamine.

Lahkumine toimus rahumeelselt. Kuuldavasti viis Frolov nelikümmend inimest Sverdlovskisse. Kolmkümmend järgnesid Ljašenkole Sotši. Šulga ei jätnud uusi raamatuhoidjaid tühjade pihkudega, eraldas mõlemale stardikapitali – kummalegi kolm Mäluraamatut ja kolm Rõõmuraamatut, et uued biblioteegid võiksid takistamatult uusi lugejaid värvata.

Vanast laagriaegsest kaardiväest jäid Šulga juurde Kovrov ja Vorontsov. Klann kuivas poole peale kokku, kuid Šulga ainuvalitsemist ei ähvardanud lähemal ajal miski, Kovrov ja Vorontsov olid usaldusväärsed, neile poleks liidrikohale asumine mõttessegi tulnud. Šulga biblioteegi omanduses oli kuus Mäluraamatut, üheksa Rõõmuraamatut, neli Kannatuseraamatut, üks Raevuraamat ja üks Võimuraamat.