Читать книгу Raamatuhoidja - Mihhail Jelizarov - Страница 3

Valerian Mihhailovitš Lagudovi võib ilma mingi kahtluseta liigitada Gromovi universumi kõige mõjukamate tegijate hulka.

Lagudov sündis Saraatovis õpetajate pojana ja oli pere ainus laps. Paistis väikesest peale silma võimeka lapsena. Neljakümne viiendal läks seitsmeteistaastase noorukina vabatahtlikuna sõtta, kuid rindele ei jõudnud – jäi aprillis kopsupõletikku, vedeles kuu aega hospidalis, aga mais oli sõda lõppenud. See sõtta hiljaks jäänud sõduri teema oli Lagudovi jaoks erakordselt valus.

Neljakümne seitsmendal astus Lagudov ülikooli filoloogiateaduskonda. Lõpetanud edukalt kõrgkooli, töötas ta kaksteist aastat provintsilehes ajakirjanikuna, aga kuuekümne viiendal aastal kutsuti ta kirjandusajakirja, kus asus juhtima kriitikaosakonda.

Lagudovi eelkäija jäi oma ametikohast ilma, kui magas maha lojaalsuse mõttes kahtlase romaani. Hruštšovi-aegne sula oli läbi saanud, kuid tsensuuri piirid olid küllaltki ähmased – mine võta kinni, kas tekst on uue ajastu vaimus või nõukogudevastane. Kokkuvõttes said nii ajakiri kui ka kirjastus tõsise peapesu. Seetõttu oli Lagudov tähelepanelik kõige suhtes, mis tema lauale jõudis. Heitnud Gromovi jutustusele põgusa pilgu, otsustas ta raamatu ühe õhtuga läbi lugeda ja rohkem sellega mitte tegelda. Mõttes oli ta juba valmis sepitsenud sooja retsensiooni – südametunnistus ei lubanud Lagudovil kritiseerida endist rindemeest, kes on kirjutanud kunstilisest vaatenurgast küll keskpärase, kuid see-eest poliitiliselt korrektse teksti õhutõrjeväelastest. Keskööks oli raamat läbi. Ise seda aimamata oli püüdlik Lagudov täitnud Pidevuse Tingimuse. Ta ei unustanud valvsust ja luges jutustuse läbi esimesest viimase reani, jätmata vahele ühtegi trööstitut maastikukirjeldust või poliitilist dialoogi. Sellega täitis Lagudov ka Hoolsuse Tingimuse.

Ta luges läbi Rõõmuraamatu ehk „Narva”. Eksabikaasa meenutuste kohaselt langes Lagudov marulise eufooria seisundisse, oli öö otsa üleval, rääkis, et on olemist igakülgselt analüüsinud ja jõudnud hiilgavate ideedeni, kuidas inimkonnale kasu tuua; varem olevat ta elu olnud sassis, kuid nüüd olla saabunud täielik selgus; seejuures ta naeris valjusti. Hommikuks olid emotsioonid vaibunud ja Lagudov teatas murelikule naisele kuivalt, et tema ideid on veel vara avalikkuse ette tuua. Tol päeval ei suutnud ta tööle minna, oli rusutud meeleolus, mõtteid kõikehaaravast harmooniast ta rohkem ei avaldanud.

Lagudovit tabanud eufooria sisulisel poolel ei olnud Gromovi raamatu süžeega mingeid mõttelisi ristumiskohti ning Lagudov ei osanud öiseid sündmusi raamatu lugemisega seostada. Kuid hinge jäi ikkagi mingi emotsionaalne arm, tänu millele kinnistus Lagudovi mällu kirjanik Gromovi nimi.

Kaheksateist aastat hiljem nägi Lagudov näruses jaamaputkas Gromovi jutustust. Tundes valulist igatsust kauge õnneöö järele, ostis Lagudov raamatu – see maksis pärast kõiki allahindlusi viis kopikat ja oli õhuke, paarsada lehekülge, täpselt paras eelseisvaks sõiduks.

Elektrirongis aitasid asjaolud Lagudovil jällegi täita kaks Tingimust. Temaga samas vagunis sõitsid joobnud, kaasreisijaid tülitavad noormehed. Mitte enam noor ja mitte eriti tugev Lagudov eelistas tursketest jõmmidest eemale hoida. Mehena oli tal häbi, et ei saa mühakaid korrale kutsuda, ning peitis nina raamatusse, teeseldes jäägitut lugemisse süvenemist.

Lagudovile sattus tookord pihku Mäluraamat – „Tasased rohumaad”, mispeale ta vajus mõneks ajaks une ja ärkveloleku vahelisse seisundisse. Raamat söötis Lagudovile ette eredaima fantoomi, olematu mälestuse. Lagudovit valdas selline põrmustav õrnustunne tolle kangastunud elu vastu, et ta pisarateni vaimustununa tardus helgest ja kõikehõlmavast heldimusest pisararohkesse vaimustusse.

Gromovi teise Raamatu läbilugemisega toimus Lagudovi saatuses järsk pööre. Ta tuli töölt ära, lahutas naisest ning kadus silmapiirilt. Kolme aasta pärast ilmus Lagudov uuesti välja ning tema ümber oli juba kujunenud võimas klann ehk, nagu nad ise ennast nimetasid, biblioteek. Just see termin laienes ajapikku kõikidele seda sorti organisatsioonidele.

Lagudovi biblioteeki pääsesid eeskätt inimesed, kelle peal ta proovis Mäluraamatut. Lagudov seostas imelist efekti algul iseteadvalt isikuomadustega. Ent katsed näitasid, et Tingimuste täitmise korral mõjus Raamat tõrkumatult kõigile. Lagudovi lähimaks aatekaaslaseks sai psühhiaater Artur Frizman – esimestel kuudel kahtles Lagudov oma vaimses tervises.

Lagudov ilmutas kaalutletud selektiivsust, valides oma lähikonda rahumeelsete vaesunud elukutsete esindajaid – õpetajaid, insenere, silmapaistmatuid kultuuritöötajaid – neid, keda saabunud muutused kohutasid ja moraalselt alla surusid. Ta arvas, et uue ajastu poolt alandatud intelligents osutub järeleandlikuks ja usaldusväärseks materjaliks, mis pole suuteline mässuks ega reetmiseks, eriti kui kustutab Raamatute kaudu (ja kaudselt ka Lagudovi kaudu) enda klassile omast igavest vaimsusejanu.

See oletus oli paljuski ekslik. Gromovi Raamatud muutsid isiksust täielikult. Lihtsalt ettevaatlikul Lagudovil enamasti vedas uute kaaslastega, pealegi sai ta kvalifitseeritud abi Frizmanilt, kes ei värvanud kaugeltki mitte igaüht.

Biblioteeki sattunud tundsid tavaliselt Lagudovi vastu sügavat austust ja ustavust, mis oli ka mõistetav – enamikule meeleheitesse langenud, vaesusest vaevatud inimestele andis Valerian Mihhailovitš tagasi lootuse, olemise mõtte ja ühise idee alla koondunud kollektiivi.

Esimesed kaks aastat koondas Lagudov enda ümber alandatud ja solvatud haritlasi, ent hiljem leidis, et biblioteek vajab ilmselgelt karmi jõudu. Siis aitas Frizman Lagudovi hädast välja. Sageli pöördusid dispanserisse abi järele inimesed, keda oli murdnud Afganistani sõda. Frizman töötles selliseid algul ise, seejärel andis Lagudovile üle. Üheksakümne esimesel aastal täienes biblioteek erusõjaväelastega, kes ei tahtnud murda ustavusvannet Nõukogude Liidule. Endised ohvitserid muutsid intelligendid tõsiseks võitlusstruktuuriks, kus olid raudne distsipliin, oma luure- ja julgeolekuteenistus. Biblioteek võis alati kuni sada võitlejat välja panna.

Loomulikult andis valikusüsteem ka tagasilööke. Sekka sattus muretuid lobamokki, kes Raamatutest tühja latrasid. Mitmel korral tärkasid vandenõuvõrsed. Vastuhakkajate saatus oli ühtviisi traagiline – nad kadusid jäljetult.

Tuli ette ka Raamatute vargusi. Lagudovi reetis realugeja, keegi Jakimov. Saanud varamust järjekorra alusel Mäluraamatu, tegi ta hoidjale külma ja põgenes teadmata suunas. Lagudovil oli Raamatuid küllaldasel hulgal ja biblioteek ei jäänud vaesemaks, kuid pretsedent oli iseenesest tülgastav ja pealegi õnnestus reeturil pakku minna.

Nii mõnigi lugeja astus kordaläinud kuritöö jälgedesse. Need suudeti kinni püüda. Lagudovi kõikuma löönud autoriteedi pärast ja tulevaste kurikaelte hirmutamiseks neljastati raamatuvargad kogu biblioteegi silme ees.

Jakimovi jälile satuti juhuslikult, kui jultunud vargusest oli möödunud umbes aasta. Selgus, et ta redutas Ufas. Viivitamatult saadeti sinna karistusdessant ülesandega varas hävitada ja Raamat tagasi tuua. Ent Lagudovi võitlejate imestus oli suur, kui selgus, et Jakimov ei raisanud Ufas niisama aega, vaid oli moodustanud oma biblioteegi.

Lagudovi väikesearvuline rühm tegi mehise otsuse mitte jääda abiväge ootama. Lakoonilises stiilis „tulen teie peale” teavitasid nad Jakimovit avalikult arveteklaarimisest. Lepiti kokku külmrelvades, valiti välja linnatagune inimtühi paik.

Tasub märkida, et ka Jakimovi biblioteegi lugejad tegutsesid põhimõttel „surm õilistab”. Tol ööl ei saanud võitu kumbki pool. Verisest taplusest kurnatud vastased tõmbusid tagasi.

Uut karistusekspeditsiooni Lagudov ette võtta ei tihanud. Varamut tuli kaitsta lähema vaenlase eest, mitte saata salku maa ja mere taha, hukutada lugejaid ambitsioonide rahuldamise nimel. Biblioteegi ümber tiirutas niigi arvukalt agressiivseid konkurente.

Lagudov arvas pikka aega, et teadmised Gromovist levivad tema biblioteeki reetnute arvelt. Ta uskus liialt enda väljavalitusse ega lasknud ligi mõtet, et peale tema oleks keegi veel suutnud iseseisvalt Raamatutesse tungida. Kõik need, kes rajasid vägevuse tema, Lagudovi avastusele, arvas Lagudov teise sordi inimeste, räpaste pikanäpumeeste hulka. Ning hiljem, kui erakordsuseideest tuli loobuda, soostus Lagudov südant kõvaks tehes suhtlema kui võrdne võrdsega ainult esmaste ehk naturaalsete raamatuhoidjatega – nendega, kes mõistatasid Raamatute saladuse ära oma peaga, ilma etteütlemiseta.

Gromovist infolekke kaudu osasaanute protsent oli juba küllaltki suur ja paljud uued klannid tekkisid jalgalasknud lugejate ümber, kusjuures vargus ei olnud kohustuslik – kaheksakümnendate lõpus oleks tahtmise korral saanud Mäluraamatut soetada veel ilma suurema vaevata. Põhirolli ei etendanud mitte ülejooksikud ega kuulujutud, vaid esimeste „apostlite” misjonitegevus. Nende nimed on ammu hõivanud postuumsed kohad selle halastamatu ja kinnise seltsingu panteonis. Mõned neist väärivad äramainimist.

Šeptšihhin, Pjotr Vladimirovitš. Ta töötas trükikojas ja ladus Mäluraamatut. Ajanud kaaned kogemata segi, viis ta koju mitte valmis vaadatud kriminulli, vaid Gromovi. Juhuse tahtel jäi ta koos Raamatuga pooleks ööks lifti kinni ning kui remondimehed ta vastu hommikut vabastasid, astus ta välja sootuks teise inimesena. Tundliku natuuriga Šeptšihhin taipas kohe, et asi ei ole mitte tema füsioloogias, vaid salapärases Raamatus. Saladusest vapustatuna võttis ta end töölt lahti ning hakkas mööda riiki ringi rändama, saades üheks kõige tulihingelisemaks Gromovi propageerijaks.

Šeptšihhin sai peagi surma, väga võimalik, et nendesamade neofüütide käe läbi, kellele ta oli kunagi Raamatust rääkinud. Nad tegid ta vagaseks, leides, et Šeptšihhini valgustuslik tegevus ohustab liialt Gromovi maailma hermeetilisust.

Doroševitš, Julian Olegovitš. Viibis ravi- ja tööprofülaktooriumis sundravil ja, et mitte kainest igavusest hulluks minna, luges. Selliste poolvanglate raamatukogudesse sattus igasugu rämpsu, vähegi väärt raamatud seal kaua ei püsinud. Kuid tänu RTP-le sai Doroševitš teada Gromovist ja Kannatuseraamatust „Hõbedane võrendik”. See raamat kinkis igale kannatajale sügavat tröösti ja eluga leppimise tahet. Räägiti, et ta aitab füüsilise valu korral, mõjudes kui üldanesteesia.

Kõigile muudele tunnetele peale mure, hirmu ja valu ei avaldavat Raamat märgatavat mõju, lihtsalt jahutas neid üldise ükskõiksuseni. Doroševitši hingelaad soodustas misjonitöö spetsiifilist valikulisust. Ta avas Raamatu üksnes inimestele, kes olid tema meelest kõige õnnetumad. Doroševitši elutee katkes selgusetuks jäänud asjaoludel, tema tapja pole teada, kindlasti oli see keegi, kes tunnistas tapmise patu oma kannatusest palju väiksemaks.

Võimalik, et ajalugu kujutleb „rändapostlite” hingesuurust ülepakutult ning tegelikult himustasid nad nagu kõik teised raamatuhoidjad isiklikku võimu, üritasid samuti raamatukogukondi luua, kuid ei tulnud missiooniga toime.

See kummaline omakasupüüdmatus oli mõneti vastuolus saladuse spetsiifikaga. Iga uus lugeja, keda sellesse pühendati, sai aru, et Rõõmu, Kannatust või Mälu kõigile ei jätku ning parem on Gromovist vaikida. Kollektiivselt oli Raamatuid kergem säilitada ja nende arvu kasvatada, seepärast need üksi rännanud avastajad otsa saidki. Biblioteek ise valis uued lugejad. Parema meelega värvati üksildasi, pereta ja sisemiselt katkisi inimesi; kandidaati vaeti pikalt: kas too on ikka vääriline imest osa saama, kas suudab seda hoida ja kaitsta ning, kui tarvis, oma elu ohverdada.

Ühesõnaga, konkurente oli Lagudovil enam kui küll. Varsti olid kõigist vähegi kaalukamatest avalikest raamatukogudest ühes Raamatutega müstilisel kombel kadunud ka Gromovi bibliograafiad. Isegi Leninkast oli keegi kogu informatsiooni kartoteegist pihta pannud. Arvutiseerimise järel ei sisestatud puuduva autori andmeid mõistagi kuskile ning Gromov oli formaalselt kadunud. Riiulid said samuti üksjagu räsida. Ilma kartoteegita võis üllitiste tegelikku hulka vaid oletada.

Gromovi kogujatel oli üheksakümnendate alguseks olemas tinglik nimekiri kuuest juba läbiproovitud Raamatust. Peale selle oli andmeid seitsmenda olemasolust, mida nimetati Tähenduseraamatuks. Arvati, et selle Raamatu leidmisega selgub Gromovi loomingu tegelik eesmärk. Seni ei saanud Tähenduse leidmisega keegi uhkustada ja mõned skeptikud väitsid, et sellist Raamatut pole lihtsalt olemas.

Teoste täiskogu oli kõigi raamatuhoidjate käsitluses justkui tohutu loits, mis pidi andma mingi globaalse tulemuse.

Lagudovi teoreetikud rääkisid „jumalikkuselaadsest seisundist”, mis pidavat kestma samasuguses ajalõigus nagu iga üksiku Raamatu toime. Millist kasu võiks sellest seisundist lõigata, ei teadnud keegi, oletades õigusega, et Jumala nahas olijale tulevad pähe inimülesed ideed. Realugejatele anti teada: kui Lagudov saab Jumalaks, kannab ta otsekohe hoolt ka oma kaasvõitlejate eest.

Käisid jutud maailmalõpust, raamatumürgistusest, mis ähvardavat lugejat tappa, aga ka sellest, et kõik korraga läbi loetud Raamatud äratavad surnud ellu. Kuid need olid pelgalt hüpoteesid.

Arvati, et teoste täielik kogu võis olla olemas Gromovil endal, ent selleks ajaks, kui Lagudov alustas otsinguid, oli Gromov ammu surnud ja tema korter läinud kõrvaliste isikute kätte, kes viskasid kohe esimesel nädalal vana risu minema.

Gromovi ainus tütar, Olga Dmitrijevna, elas koos perega Ukrainas. Lagudovi saadetud inimene külastas teda, esinedes ajakirjanikuna, ja sai oma kurvastuseks teada, et tütar oli kaks tema valduses olnud Raamatut kinkinud juhuslikule külastajale, kes oli end tutvustanud tema isa loomingut uuriva kirjandusteadlasena. Raamatute pealkirju ei mäletanud Olga Dmitrijevna samuti. Tundub, et need olid vist Mäluraamat ja Rõõmuraamat.

Lagudov uuris muidugi välja, kes oli temast ette jõudnud, kuid sellest oli vähe kasu. Lagudov ei hakanud konkurentidega relvakonflikti üles võtma. Lõppude lõpuks teda ju ei tüssatud, vastane osutus lihtsalt nobedamaks ja selles sai vaid ennast süüdistada. Lagudov tegi tuleviku osas omad järeldused ning kolmekordistas jõupingutusi.

Gromovil oli vend Veniamin, kellele ta samuti saatis oma Raamatuid. Selle vennaga Lagudovil vedas – lisaks juba olemas olevale Mäluraamatule ja Rõõmuraamatule ilmus välja küllaltki haruldane ja hinnaline Kannatuseraamat „Hõbedane võrendik”. Mõjudes nagu morfium, hoidis Raamat kõiki kannatajaid kindlalt biblioteegis kinni…

Aastaid kestnud süstemaatilised otsingud kandsid vilja. Kuuldavasti oli Lagudovi varamus olemas kaheksa Rõõmuraamatut, kolm Kannatuseraamatut ja vähemalt tosin Mäluraamatut – „Tasased rohumaad” ilmus viimasena ja oli teistest paremini säilinud: seda oli üle maailma olemas mitusada eksemplari. Mäluraamat oli kasulik strateegiliselt – sellega sai hõlpsasti värvata ja kinni hoida lugejaid, kes olid altid heldima.

Kaks Mäluraamatut ja korter Saratovi kesklinnas said vahetatud ohtliku Raevuraamatu „Töörohked teed” vastu, mis suudab isegi kõige pelglikuma südame viia sõjaka transi seisundisse.

Teisi Raamatuid tuli veel otsida. Lagudov pani suuri lootusi riigi kaugematele piirkondadele ja aasialikule lähivälismaale, kus Gromovi Raamatud võisid teoreetiliselt olla säilinud, samas kui Kesk-Venemaa, Ida-Ukraina ja Valgevene territooriumil olid kõik „pinnal” lebanud Raamatud üheksakümnendate aastate alguseks erinevate biblioteekide kogujate poolt ära nopitud.

Kui aga otsingute teele tekkisid takistused, läksid käiku kaugeltki mitte üllad meetodid. Järjest sagedamini praktiseeriti röövkallaletunge varamutele.

Umbes samal ajal aktiviseerusid nõndanimetatud ümberkirjutajad – lugejad, kes kopeerisid Raamatuid müügiks, isikliku rikastumise eesmärgil. Ümberkirjutajad väitsid, et koopia toime ei erine trükitud originaali omast.

Käsikiri sisaldas peaaegu alati mingeid vigu või sõnade ärajätmisi ning osutusid petukaubaks. Niisamuti ei mõjunud valguskoopiad, mis pidanuksid apsakaid justkui välistama. Arvati, et otsustavat tähendust omab polügraafia, ning mõned Raamatud anti salaja uuesti välja. Kordustrükkide kvaliteedi kohta tuli vasturääkivat teavet. Igatahes kinnistus igal pool mõte, et koopiat ei anna iial originaaliga võrreldagi.

Võltsingud provotseerisid hulgaliselt kokkupõrkeid, mille tulemusel lõpetas nii mõnigi libastunud biblioteek eksistentsi. Ümberkirjutajad olid lindpriid, neid hävitasid nii omad kui ka võõrad. Ent ühes asjas saavutasid nad edu – tekkis küllaltki palju falsifikaate.

Samasse aega jäävad ka esimesed vandalismijuhtumid. Müüdi ja vahetati algupärandeid, kus mõni lehekülg oli eemaldatud ning selle asemele kleebitud ükskõik milline sarnasest paberist. Selge see, et sandistatud Raamat ei toiminud. Kui varem piirduti tavaliselt Raamatu põgusa läbilappamisega, siis pärast selliseid intsidente hakati lehekülgi üle lugema, uurima lähemalt šrifti ja paberi kvaliteeti.

Biblioteekide vahel ei olnud kunagi erilist usaldust, keegi ei tahtnud konkurentide väge tugevdada. Vahetused või müügid olid üsna harvad ning mis tahes pettus vallandas verise konflikti.

Taplust peeti kõrvalises paigas ja korraldati suure pidulikkusega – biblioteekide esindajad kandsid teivaste otsa kinnitatud Raamatuid nagu kirikulippe. Algul olid need originaalid, mis hiljem asendati tihtilugu mulaažidega. Tulirelvad olid kategooriliselt keelatud. Jutt ei käinud mitte ainult omamoodi sõjameeste üllameelsusest. Lõike- ja torkehaavu oli alati lihtsam välisilma jaoks ühes tema surnukuuride, haiglate ja korrakaitsestruktuuridega maskeerida õnnetusjuhtumiks, lihtlabaseks olmetüliks. Kuulihaavad välistasid mingi muu tõlgenduse. Pealegi oli see relvaliik mürarohke.

Tavaliselt kasutati lahingus koduses majapidamises leiduvaid riistu – lihunikunuge, kirveid, haamreid, kange, hangusid, vikateid, koote. Üldiselt relvastusid võitlussalgad Jemeljan Pugatšovi talurahvaväe või tšehhi hussiitide stiilis ja nende inimeste väljanägemine viis paratamatult tagasi väljendi „surmavõitlus” juurde, sest vikati ja lihakirvega oli surm eriti tuntav…

Lagudovit aga ei näinud viimastel aastatel mitte keegi, välja arvatud kõige lähemad aatekaaslased. Räägiti, et Valerian Mihhailovitš on konkureerivate biblioteekide palgamõrtsukate kartuses peitu pugenud.