Читать книгу Putinita - Mihhail Kasjanov - Страница 2

Elu toob meile ajuti täiesti ootamatuid süžeepöördeid ja üllatusi – ja selles seisnebki tema võlu. Kui 80. aastate lõpus, ajal, mil meile kõigile säärase vankumatu monoliidina tundunud Nõukogude Liit ei olnud veel lagunenud, oleks keegi mulle öelnud, et kümne aasta pärast saan ma sõltumatu demokraatliku Venemaa peaministriks, siis oleksin ma selle peale lihtsalt naernud nagu lõbusa nalja peale.

Kui 2004. aasta alguses, ajal, mil ma astusin Venemaa tähtsuselt teisele ametipostile, oleks keegi mulle rääkinud, et mingi kolme aasta pärast üritab OMON Moskva keskel mind jõudu kasutades kinni pidada ja ainult minu sõprade ning kolleegide ennastsalgavus päästab mind vägivallast, oleks ma samamoodi südamest naernud.

Seepärast, mida ka ei ennustataks mulle täna, ei naera ma selle peale, vaid ütlen: „Kõike võib juhtuda.”

Iga inimese elulugu on enamal või vähemal määral seotud suure Ajalooga. Minul on elus kõvasti vedanud: ma pole mitte ainult olnud paljude tähtsate sündmuste tunnistaja meie riigi sügavaima muutumise unikaalsel perioodil, vaid olen neist kõige otsesemalt osa võtnud. Räägitakse, et kui Mao Zedongilt küsiti, milline oli XVIII sajandi Suure Prantsuse Revolutsiooni ajalooline roll, vastas ta: „On veel liiga vara selle üle otsustada…” Seda enam on liiga vara teha lõplikku kokkuvõtet sellest Venemaa ajaloo tormilisest, murrangulisest epohhist, mis – tahaks uskuda – ei ole veel lõppenud. Kuid see ei tähenda sugugi seda, et täna on liiga vara vaadata tagasi lähiminevikule, püüda seda mõista ja seletada.

„Kõike võib juhtuda” mitte ainult meist igaühega eraldi, vaid ka meie maaga, kus me oleme sündinud ja elame, kus hakkavad elama meie lapsed. On selline käibefraas: „Ajalugu kirjutatakse meie silme all.” See fraas iseloomustab vist kõige paremini tänapäeva Venemaad: meie tegudest täna sõltub paljuski, milline on meie ühiskonna edasine arengutee XXI sajandil. See on otsustav küsimus: kas meil õnnestub ületada praegune põhiseadusevastane, antidemokraatlik tagasilibisemine minevikku; kas läheb viimaks korda suunata riik kindlalt inimkonna tsivilisatsiooni arengu peateele, mis on lahutamatult seotud vabaduse ja demokraatia väärtustega?

Ma tahaksin väga, et vastus sellele küsimusele oleks jaatav. Just seepärast otsustasingi ma jagada oma mõtisklusi meie ajast. Ja teha seda dialoogis Jevgeni Kisseljoviga, kellesse ma suhtun suure lugupidamisega – nagu professionaalsesse ajakirjanikku ja mehisesse inimesse, kes ei karda nimetada asju nende õigete nimedega ega ujuda vastuvoolu.

Mihhail Kasjanov