Читать книгу Putinita - Mihhail Kasjanov - Страница 6

Nüüd on aeg süveneda tõsisesse poliitilisse vestlusse. Aga enne kui hakkasime meenutama armees veedetud aastaid, lubas Mihhail Mihhailovitš, et jutustab loo, mis selgitab, miks võinuks kogu tema elu minna teisiti, kui ta ei oleks noorena olnud kirglik suitsumees. Seepärast alustuseks pisut juhuse rollist tulevase peaministri isiklikus elus ja karjääris.

On tähelepanuväärne postulaat, et ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. See puudutab täiel määral igaühe isiklikku elulugu, olgu tegemist tuntud poliitiku või reakodanikuga. Nagu laulis Okudžava – mis oli, see oli, seda enam ei muuda.

Ja ometi tuleb mõnikord mõte, et lausa iga päev teed sa suuri ja väikesi otsuseid, iga kord tahtlikult või tahtmatult lõigates oma edasiselt elult ära terve müriaadi variante. Milliseid uusi tutvusi, võimalusi, äkilisi saatusepöördeid me väldime, keeldudes korra, kas väsimusest, edasilükkamatute asjatoimetuste tõttu või lihtsalt kehva tuju pärast, minemast sõpradele külla, võtmast osa konverentsist või seminarist, või mitte minnes tööle lihtlabase külmetuse tõttu! Mis oleks meiega juhtunud, kui me oleksime talitanud teisiti? Sellest on kirjutatud romaane ja tehtud filme.

See puudutab ka riigi uusimat ajalugu. Kui naftahinnad poleks 80ndate keskpaiku nii rängalt kukkunud, võib-olla elaksime me veel Nõukogude Liidus… Kui nad oleksid hakanud jälle tõusma paar aastat varem, kui see tegelikult juhtus, oleks enamik Venemaa kodanikke hoopis teisiti suhtunud 90ndate reformidesse…

Kui 1996. aastal poleks president Jeltsinil olnud vaja kiiresti leida arukat ametnikku-finantsisti, kellel oleks piisav läbirääkimiste kogemus lääne kolleegidega, et usaldada talle üks erakordselt delikaatne, sisuliselt salajane missioon (sellest hiljem), siis, mine tea, polekski ehk Mihhail Kasjanov saanud rahandusministriks, ja veel vähem peaministriks…

Kui samal aastal Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak poleks kubernerivalimistel kaotanud, vaid oleks valitud teist korda põhjapealinna meeriks, oleks Putin tõenäoliselt jäänud tööle Piiteri administratsiooni, aga Venemaa presidendiks pärast Jeltsinit oleks saanud keegi teine…

Ja kes teab, kuidas oleks kujunenud mõne tuntud poliitikategelase karjäär, kui tema kõrval poleks olnud seda naist, kellega ta oli sidunud oma saatuse.

Krestomaatilised näited isamaa ajaloost: kauges minevikus Aleksander II ja vürstinna Dolgorukaja, Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna, lähemas minevikus Mihhail Gorbatšov ja Raissa Maksimovna, Boriss Jeltsin ja Naina Jossifovna.

Selle kohta, millist rolli Vladimir Putini saatuses on mänginud ja mängib edaspidi tema naine Ljudmila, ei võta sõna mitte ükski ka kõige enesekindlam politoloog – Putini perekonnaelu on teema, mis on publiku eest absoluutselt varjatud.

Mihhail Kasjanov aga ei tee oma isiklikust elust saladust.

Tema naine Irina on sümpaatne, hea haridusega, näeb välja oma aastatest noorem. Seejuures ei ole temas seda omapärast koketsust, mida nende ridade autor on kohanud teiste kõrgelseisvate isikute naiste juures. Ühed ronivad lausa nahast välja, andes kogu oma välimuse ja käitumisega mõista, et vaadake, kui lihtne ja tagasihoidlik ma olen, täpselt nagu kõik. Teised vastupidi saadavad signaali: „Mina pole selline nagu kõik, mina olen eriliselt lihvitud, eriti peen.“

Irina Kasjanova hoiak on harukordselt loomulik ja väärikas. Ta ei tõmbu kõrvale oma mehe probleemidest, vahel võib ta naljatlevalt öelda: „Siis kui meie olime juba erus…“

Irina on samuti Solntsevost, sõjaväelase perekonnast, ta õppis Mihhailiga samas koolis, ainult aasta eespool. Tollal teadsid tulevased abikaasad teineteist ainult näguja nimepidi. Kuid möödusid aastad, ning appi tuli Tema Kõrgeausus Juhus ja Mihhaili tollane suitsetamisharjumus.

Me peatusime seal, et te läksite sõjaväkke, läbisite teenistuse. Mis sai edasi?

Tulin tagasi, läksin jälle MADIsse, asusin tööle insenerina NSVL Riiklikus Ehituse projekteerimisinstituudis, nime järgi PromtransTUIProjekt. Projekteerisin teid, käisin välitöödel, sahmerdasin teodoliidi ja mõõdulatiga nii suvekuumuses kui talvel põlvini lumes.

Ja kus on need teed, mida rajas tulevane valitsusjuht?

Üks tee on Kaluga oblastis, Malojaroslavetsist kuni Ferzikovo asulani, umbes kolmkümmend või nelikümmend kilomeetrit. Siis Saraatovi oblastis, Volski linna kandis. Üks tee on Armeenias ja kaks Gruusias.

Tegelikult pole neid palju, sest TUIs töötasin ma vaid kolm aastat. Lõpetasin MADI. Läksin tööle Vene NFSV Riiklikku Plaanikomiteesse, seal vajati minusugust noort perspektiivikat spetsialisti.

Mulle tundub, et ühed sünnivad särgis, kuid teised lipsuga. Aga öelge, kas on raske lihtsal inimesel saada ametnikuks?

Kerge. Ma ju kasvasin üles tavalise poisina. Elu mõte oli vabadus. Ent ma juba rääkisin, et isa surm muutis järsult mu elu – ma sain perekonnapeaks. See on juba teise formaadi elu.

Aga mingil hetkel sisenes mu saatusesse Paragrahv. Ja lõi platsi puhtaks.

Kõik elus hakkas olema välja mõõdetud minuti ja sajandikprotsendi täpsusega.

Selle elukooli nimi on Riiklik Plaanikomitee?

Just nimelt. Täpsemalt, mitte plaanikomitee kui niisugune, vaid täiesti konkreetne inimene – Nikolai Akimovitš Šaporenko. Nõukogude Liidu parim bürokraat.

Oligi selline aunimetus?

Vähemalt mina paremat ei kohanud. Just temal oligi vaja noort teedeehituse ja transpordispetsialisti välisriikidega koostöö alale.

Ja tema kui erakordselt punktuaalne inimene helistas kandidaadi otsingul läbi kõik vastava profiiliga TUId.

See tähendab, ei otsinud, nagu praegu kombeks, soojale kohale ustavat inimest tuttavate seast?

Ma ju räägin, et ta oli NSV Liidu parim bürokraat ja otsis parimat kandidaati professionaalsest seisukohast.

Minu ülemus projekteerimisinstituudis oli valmistanud endale ette vahetust ja ei tahtnud sugugi mind minema lasta. Aga bürokraadieetika ei lubanud tal öelda ära sellisele inimesele nagu Šaporenko: täita kõrgemalseisva juhi palvet, see on tõsine plusspunkt. Nii ta saatiski mu Plaanikomiteesse ennast näitama.

Nõukogude hierarhilises süsteemis oli see lausa mõeldamatu hüpe – projekteerimisinstituudist riiklikku plaanikomiteesse!

Pole nõus. Pigem oli see sissetöötatud sotsiaalsete liftide süsteem, mis võimaldas valida kvalifitseeritud kaadrit. Te arvate, et mind kohe niisama lihtsalt võetigi tööle? Oh ei. Parim bürokraat valis endale töötajat hulga kandidaatide seast kuus kuud. Kogu selle poolaasta käisin ma Šaporenko juures, ja tema vestles minuga, pöörates mind hoolikalt ja metoodiliselt pahupidi. Ja alles siis, kui see plaanikomitee ajas mind juba iiveldama (ma arvan, selleks ajaks olin ma juba ainus kandidaat), võeti mind tööle. Palgaga 170 rubla.

Pluss väliskomandeeringud.

Nendeni läks veel aega. Nüüd ma saan aru, mida minu jaoks tähendas Šaporenko kool. Kujutage endale ette ebamäärases eas meesterahvast, kes alati ja kõiges järgib reegleid. 1. mail pani ta selga heleda ülikonna, 1. septembril läks üle tumedale. Ja rohkem mitte mingeid värve. Ilma pintsakuta ei näinud teda ilmselt isegi lihane ema. Kaks korda päevas sulgus tema kabineti uks täpselt kümneks minutiks, kõik teadsid: ülemus sööb oma kaht kohustuslikku õuna.

Ta tegi alati kõik täpselt nii, nagu kirjutasid ette instruktsioonid. Aga osakonnas tegid kõik nii, nagu kirjutas ette Šaporenko.

Plaanikomitees oli kirjade registreerimise osakond. Aga Nikolai Akimovitš oli seadnud meie osakonnas sisse oma registri. Seal võeti arvesse absoluutselt kõik: millal dokument laekus, mille kohta see on, kellele suunati ja millal vastati. Ja iga töötaja oli kohustatud tõendama kogu töö dokumentidega: helistasin sinna ja sinna, kirjutasin sellele ja sellele, tegin seda ja seda. Kuupäev, allkiri. Kõik.

Kas te peate seda positiivseks jooneks?

Siis ei pidanud. Nüüd olen selles veendunud. Šaporenkot ei huvitanud, kas tuli mingi dokument ülaltpoolt või kiri alt. Ta töötas nende kõigiga ühtviisi innukalt (muide, tänapäeval on meie „aparatšikutel“ sellest omadusest tõsine puudus).

Tänane ametnik suurendab elanikkonna heaolu sildi all oma sissetulekuid. Ta muudab riigi elanikkonnalt raha väljapressimise instrumendiks.

Kuid Šaporenko motivatsioon oli teistsugune. Temal oli kõik suunatud sellele, et parandada aparaadi tööd. Teie võite muidugi selle üle naerda, aga olles juba õppinud ära absoluutse korra, kehtestasin ma midagi ligilähedast praktiliselt kõigis struktuurides, mida juhtisin. Ja mitu korda päästis selline dokumentide ohjamise süsteem mind suurtest ebameeldivustest.

Aga peamine on, et see tõhustab tugevasti tööd, hoiab aega kokku. Noh, nagu jalgpalluril aitab õige pallitöötlemise tehnika võita ajahetki. Muide, Nikolai Akimovitš, kes oli juba pensionil, käis mul Valges Majas külas, hiljem me helistasime korduvalt.

Te säilitasite temaga suhted hoolimata tema iseloomust ja tema fanaatilisest kalduvusest rividrillile?

Ma säilitasin austuse tema vastu. Kujutage ette, Šaporenko ei kiitnud mitte kunagi mitte kedagi. Aga nüüd korraga kõigest aasta pärast mu tööleasumist kiitis ta mind avalikult. See oli nii ootamatu, et kogu plaanikomitee tuli mind uudistama – kes see sihuke on, keda Šaporenko võttis esile tõsta?

Aga veel pool aastat hiljem juhtus juba päris uskumatu asi: Nikolai Akimovitš esitas mind ametikõrgenduseks – tegi ettepaneku edutada juhtivspetsialistiks. Ja veel aasta hiljem peaspetsialistiks. Oma mitmekümne aasta pikkuse karjääri jooksul polnud see inimene – „esimesest maist hele ülikond, septembrist tume“ – mitte kunagi mitte kedagi edutanud.

Aga mida tähendab „plaanikomitee peaspetsialist“?

See tähendab, et ma sattusin NLKP KK nomenklatuuri hulka, seega pidi otsuse minu määramise kohta kinnitama kõige kõrgem parteiline instants. Tollal oli peasekretäriks juba Gorbatšov, oli aasta 1985. Just oli toimunud pleenum kaadrite teemal, mis pani paika kursi juhtivate kaadrite noorenemisele. Ja lausa kohe pärast seda, mu meelest juunis, määrati mind peaspetsialistiks.

Riikliku Plaanikomitee esimees Maslennikov teatas kolleegiumil: viime ellu partei otsused, kinnitame vastutavale ametikohale meie noore kaastöötaja… Kas te kujutate ette, mida ma tundsin? Mina, lihtne noormees Moskva äärelinnast, õpetaja poeg, ilma protektsioonita, olin omaenese tööga saavutanud sellise määramise. Jõudsin lihtsalt mõeldamatusse kõrgusse! Ametinimetus – peaspetsialist – kõlas väga kaalukalt. Ja see oli minu esimene juhtiv ametikoht. Sellisel kohal plaanikomitees nooremaid kui viiekümneaastasi polnud – aga mina ei olnud veel kolmkümmendki. Ja ma olin kõige noorem peaspetsialist. Minu jaoks oli see sõnulväljendamatu vaimustuse hetk, tõeline suursündmus!

Vaadake, praegu ühiskonnas sotsiaalsed liftid sama hästi kui ei toimi. Läbi lüüa on täiesti võimatu, kõik ametikohad kuni presidendini välja lähevad ainult omadele, tuttavatele inimestele, kes reeglina on lootusetult hallid. See mõjub masendavalt.

Jätame eluproosa ja siirdume lüürika juurde. Kuidas te tutvusite oma tulevase naisega?

Juba töötades plaanikomitees, sõitsin vallalisena lõunasse, Sotši puhkama. See oli 1982. aasta suvel.

Noh, ja tagasi pöördusite juba naisemehena?

Asi oli nii. Kui me koos sõpradega lennuväljale tulime, et koju lennata, nägime tohutut järjekorda. Aga ma ei kannata trügimist ja rüsinat, sestap ütlen: „Lähme teeme suitsu, selle ajaga järjekord kaob.“ Kui tagasi jõuame, viiakse just lennuki pardale Inturisti gruppi ja meie jääme ilma kohtadeta. Tuli lennata teise reisiga. Kui ma poleks suitsetama läinud, siis poleks sattunud Irinaga ühte lennukisse, juhtumisi pinginaabriteks.

Ja kahe lennutunni jooksul mõistsite, et see on saatus?

Kui täpne olla, siis jõnksatus käis läbi. Seda enam, et me veetsime tookord koos märksa rohkem aega. Meid tõsteti järsku lennukist maha, teatades, et reis lükkub edasi. Kogu öö peeti meid lennuväljal kinni. Kohutav palavus, ümberringi sadu inimesi, vett pole, ja peamine – ka raha pole. Loomulikult, puhkuse ajal sai kõik ära raisatud. Aga sellest hoolimata veetsime me väga lõbusalt aega. Paljugi mis sotsialismi ajal toimus, aga inimesed olid head. Kellelgi sattus olema pudel veini, kellelgi tomateid, kellelgi puuvilja. Kõik tutvusid omavahel, Moskvasse lendas juba suur sõbralik seltskond. Keegi andis kellelegi laenu, vahetati telefoninumbreid.

Nii et jõudsite tagasi Moskvasse ja teil algas romaan?

„No seda küll mitte,“ sekkub vestlusse Irina. „Saabusime Moskvasse ja läksime laiali. Alles pool aastat hiljem, juba talvel, kui ma sõitsin kord õhtul instituudist koju, kohtusime jälle juhuslikult metroos. Seekord kutsus Mihhail mind kinno. Sellest saati ongi kõik, me ei lahku enam teineteisest.“

Aga millal pulmad pidasite?

Pooleteise aasta pärast, 1984 augustis. Pärast seda sündis Nataša.

Teil on kahe tütre vahel väga suur vahe – 20 aastat!

Jah, Natašal endal on juba kaks tütart, Sonja ja Maša. Aga meie noorim, Sašenka sai märtsis nelja-aastaseks. Tuleb välja, et tädi on oma õetütardest vaid paar aastat vanem.

Irina Borissovna, te olete vapper naine! Kuidas te söandasite veel selles vanuses teise lapse muretseda?

Vastus tuleb Mihhail Kasjanovilt: „Me tahtsime seda juba ammu, aga kuidagi ei suutnud otsusele jõuda. Leppisime kokku, et niipea kui lähen erru, võtame lõpuks iseennast käsile. Kui see juhtus, tekkis selline rõõmus vabaduse tunne, eelnauding, et hakkame elust mõnu tundma.“

„Lendasime kahekesi kolmeks päevaks Rooma,“ jutustab Irina. „Käisime jalgsi kogu linna läbi, muuseumid, paleed. Seal otsustasime juba lõplikult, et kui õnnestub, sünnitame veel ühe lapse.

Kuid eufooriat ei olnud kauaks: sügisel juhtus Beslan. Kogu meie perekond ei lahkunud televiisori eest, pisarad silmis, elasime seda draamat läbi.“

„See oli šokk, pärast seda lähenesin paljudele asjadele teistmoodi. Peagi oli otsus pöörduda tagasi poliitikasse küps. Aga noh, nüüd ma olen ajas jälle 20 aastat ette rutanud.“

Aga tollal, 80ndatel läks Mihhail Kasjanovil teenistuses kõik suurepäraselt, ta oli heas kirjas. Ilmselt astus NLKPsse.

Kuidas oli neil aastail võimalik ilma parteita teenistuses edasi jõuda? Astusin parteisse veel TUIProjekti ajal, plaanikomitees aga sain aegapidi osakonna parteiorganisatsiooni sekretäriks. Rakukeses oli oma viiskümmend inimest.

Kus te inglise keele nii hästi ära õppisite?

Kuna töö jaoks oli mulle inglise keel hädavajalik, aga ei koolis ega instituudis ma seda korralikult selgeks ei saanud, siis palusin juhtkonnalt luba minna õppima. Mind suunati NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi keelekursustele…

See oli tollal kuulus õppeasutus! Sinna olid kogunenud oivalised õppejõud, mitte halvemad kui MGIMOs või Injazis. Mind ennast aitas MRÜ sisseastumiseksamiteks järele nende kursuste pedagoog.

Kolm aastat käisin loengutes. Seejuures töö kõrvalt.

Pakun, et teil hakkas puudu jääma mitte ainult keelealasest, vaid ka finants-majanduslikust haridusest.

Siis ma pöördusin taas juhtkonna poole, et mind saadetaks veel teistele kursustele – Kõrgemad majanduskursused NSVL riikliku plaanikomitee juures. Samuti kolm aastat mitu korda nädalas käisin koolis.

Abielu, tütre sünd, uued õpingud, esimene oma korter, esimesed edusammud karjääri alal, esimesed välismaareisid, esimesed head palgad, lõpuks, esimene oma auto – kõik see juhtus teie elus 80ndate keskel ja lõpus, Gorbatšovi perestroika ja glasnost’i epohhil. Hiilgava nõukogude karjääri hävitas 1991. aasta august?

Jah. Seetõttu on 19. august mul pisiasjadeni meeles. Kavatsesin sel päeval minna autoteenindusse – oli aeg teha mu Nivale järjekordne tehnoülevaatus. Küllap te mäletate, missugune peavalu see tol ajal oli. Juba varem olin ennast töölt vabaks küsinud, tõusin enne kukke ja koitu. Et mitte äratada naist ja last, ei keeranud lahti ei raadiot ega televiisorit. Istun vaikselt köögis, joon kohvi. Korraga helistab ema: „Mis asja, televiisorit ei vaatagi? Kohe lülita sisse!“ Lülitan sisse – seal loevad sünge häälega diktorid ette GKTšP käskusid. Ma vaatasin seda kõike, mõtlesin järele ja otsustasin, et autoteenindus jääb täna ära. Panin ülikonna selga, sidusin lipsu ette ja sõitsin plaanikomiteesse tööle. Sõitsin kodust välja, aga maanteel liiguvad Moskva keskuse poole tankid ja soomustransportöörid. Vajutan raadio käima: kõik raadiojaamad on vait. Ainult Ehho Moskvõ töötas, ja seegi löödi aeg-ajalt eetrist välja.

Paljud kuulasid veel Vabadust, seda tol ajal juba enam ei summutatud. Mul olid naine ja poeg parajasti välismaal, olid juba puhkuselt tagasi pöördumas, aga siin järsku – GKTšP. Naine ostis väikse raadiovastuvõtja ja käis igal pool sellega, surus seda vastu kõrva. Kuulis Vabaduse raadiost, mis teda kodus ootab. Ka Moskva tänaval kohtasin selliseid „raadioamatööre“.

Aga palun vabandust, ma katkestasin teid. Niisiis, sõidate plaanikomiteesse …

… Aga seal loomulikult keegi ei tööta. Kõik tegelesid ainult sellega, et jälgisid, kuidas sündmused arenevad, arutasid, millal ja millega see kõik lõpeb. Esialgu ei suutnud õieti keegi millelegi pihta saada – televiisorist tuli ju muudkui „Luikede järv“. Aga aegamööda saime me teada, et Venemaa juhtkond Jeltsiniga eesotsas keeldub GKTšP-le allumast, on kuulutanud selle seadusevastaseks.

Ka kaks plaanikomiteed lõid lahku. Meie oma, Venemaa oma, allus Jeltsinile, tema oli meie vabariigi president. Paljude minu töökaaslaste sümpaatia kuulus talle. Aga meie kolleegid liidu plaanikomiteest vastupidi sümpatiseerisid rohkem GKTšPd.

Ma ei hakka valetama: kuni selle ajani ei olnud ma demokraatliku liikumise aktivist, demonstratiivselt NLKPst välja ei astunud, Valge Maja juures barrikaade ei ehitanud. Aga neil päevil ma juba enam ei võinud istuda käed rüpes – hakkasin faksiga, kuhu vähegi võimalik, laiali saatma Jeltsini korralduste koopiaid.

Kolmandal päeval kõik lõppes: sõjavägi pöördus kasarmutesse tagasi, putš kukkus läbi, NLKP võim varises lõplikult.

Mulle avaldas see kolossaalset muljet: ma polnud arvanud, et inimesed, kes pole nõus, et neile püütakse midagi peale sundida, võivad tulla tänavatele ja nii järsult muuta ajaloo käiku. Sisuliselt, ühiskondlik arvamus muutis ühiskonnakorraldust riigis. See vapustas mind hingepõhjani. Nagu enamik kodanikke, olin ma kindel, et Nõukogude Liit on kõigutamatu, et mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda teda hävitada. Mina kui juba kõrgel ametiastmel asuv eeskujulik bürokraat mõtlesin, et plaanikomitee, see leninlik organ, jääb elama alati ja kõigil aegadel. Aga nüüd vajus kõik kokku kolme päevaga!

Nojah, aga kuidas kujunes teie karjäär pärast seda, kui NSVL lakkas olemast, Venemaal aga hakati ellu viima Gaidari reforme?

Venemaa valitsuse uues struktuuris mingit plaanikomiteed muidugi polnud. Koos mõnede selle töötajatega viidi mind üle majandusministeeriumi koosseisu, kus ma töötasin Andrei Netšajevi alluvuses. 1993. aastal, kui uueks rahandusministriks nimetati Boriss Fjodorov, loodi rahandusministeeriumis väliskrediitide ja välisvõla osakond. Otsiti inimest selle osakonna juhataja kohale, kusjuures hädavajalik oli hea võõrkeeleoskus. Osutusin olema nimekirjas kümne kandidaadi seas. Fjodorov kutsus mind vestlusele esimesena, rääkisime tund aega. Pärast seda ta ei hakanudki ülejäänutega vestlema, vaid otsustas võtta minu.

Aasta pärast olin ma juba rahandusministeeriumi kolleegiumi liige, aga 1995. aastal määrati mind ministri asetäitjaks.

Rahandusministeeriumis olite kõige tähtsama ülesande lahendamise tulipunktis – kust võtta raha, et finantseerida eelarvet. Tol ajal sai seda probleemi lahendada ainult kas krediitide või võlgade väljamaksete edasilükkamise abil. Püüdke lihtsalt, jämedates joontes kirjeldada häda ulatust.

1993. aastal, kui ma olin alles rahandusministeeriumisse tulnud, oli endisel Nõukogude Liidul võlgu – mille võttis enda kanda Venemaa – juba rohkem kui 100 miljardit dollarit. Aastamaksed moodustasid umbes 15 miljardit dollarit.

See tähendab, et kõik, mis riigikassasse laekus, oli vaja kohe ära anda…

Muidugi mitte, seda ei saanud teha. Aga võlad samal ajal kuhjusid. Läheb aasta mööda ja 15 miljardit jääb maksmata, möödub teine, ja maksmata jääb teist sama palju. Oli vaja võlad restruktureerida: eri summad, eri tähtajad, erinevad kustutamistingimused sadade Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud kohustuste alusel. Need oli vaja kõik kokku panna, arvutada välja nende kogumaht, võttes arvesse korduvalt maksmata protsendid, ja seejärel saavutada kreeditoridelt nõusolek lükata nende võlgade tähtajad mitte homsele või ülehomsele, vaid 20–25 aastale. Pealegi soovitavalt koos osa võla mahakandmisega. Need olid võlad eri riikidele, kui me räägime Pariisi klubist, või pankadele, kui me räägime Londoni klubist. Koondanud võlad riikidele ühte plokki ja võlad pankadele teise, hakkasime kummagi klubiga juba nagu ühe kreeditoriga läbi rääkima ajatamise tingimuste üle. Algul (1993.–1995. aastal) nõustusid kreeditorid restruktureerima ainult ühe aasta makseid. Nii et iga uue aasta alguses kukkus Venemaa jälle viivisesse. Sel ajal elas maa pideva default’i olukorras, kreeditoride käsutuses oli alati finants-majanduslik hoob, millega survet avaldada.

Aga 1996. aastal me saavutasime juba niinimetatud kompleksse restruktureerimise – kõik Pariisi klubi võlad kõigi aastate eest olid koondatud ühte ja restruktureeritud 17 aasta peale.

Samuti sai talitatud ka võlgadega Londoni klubile. 1996. aastal enam faktiliselt polnud tähtaja ületanud Nõukogude Liidu võlgasid. Sellega oli ka lõpetatud koormav, krooniline default.

Alles pärast seda, 1996. aasta sügisel avanes Venemaal võimalus väljuda rahvusvahelistele kapitaliturgudele, viies oma väärtpabereid turule. See tähendab, sai võimalikuks laenata raha mitte mingisuguselt ühelt poliitiliselt kreeditorilt, mitte mõnelt üksikult riigilt, vaid turult, täiesti erinevatelt investoritelt. Me pidasime tollal läbirääkimisi eri maades, eri investoritega, korraldasime Venemaa presentatsioone, veensime kreeditore, et ootuspärane on maa progressiivne areng. Tulemusena lasti novembris välja Venemaa euroobligatsioonid, esimest korda pärast 1913. aastat naasis meie riik rahvusvahelisele kapitaliturule. Venemaad tunnustati taas kui vastutusvõimelist, maksujõulist maad.