Читать книгу Putinita - Mihhail Kasjanov - Страница 7

Millisest hetkest algas rahandusministri asetäitja Mihhail Kasjanovi tõus võimu kõige kõrgemasse tippu? 90ndate vene poliitika seaduste kohaselt tuli selleks, et teha peadpööritavat karjääri, jääda silma Jeltsinile.

Boriss Nikolajevitš kohtles inimesi erinevalt. Mõne vastu tundis ta isalikku kiindumust, naguValentin Jumaševi või Boriss Nemtsovi vastu. Mõnda, nagu AnatoliTšubaisi, hindas ta harvaesineva ande (et mitte öelda julguse) tõttu vaielda, vastu väita, ümber veenda. Kõik, kes on töötanud koos Jeltsiniga, on ühel nõul selles, et ta hindas kõrgelt haritud professionaale, võttis neid oma lähikonda, liigutas ametiredelil ülespoole.

Kuid ta oli ka võimeline laskma ennast õnge võtta araktšejevlikul „ilma meelitusteta ustavusel“, kui keegi „sõdurile omase otsekohesusega“ presidendile rääkis: „Teie olete tõeliselt suur inimene!“

Mõne puhul pidas Jeltsin meeles tänuväärset tegu, osutatud teenet. Nii oli Aleksei Kazannikuga, kes loovutas talle, kui Jeltsin oli ebasoosingus, NSVL Ülemnõukogu saadiku koha. Selle eest pälvis Kazannik palju aastaid hiljem, juba teisel epohhil, Vene Föderatsiooni peaprokuröri ameti, tõsi küll, mitte kauaks. Vähe on neid, kes teaks, et ka Mihhail Kasjanov on ükskord, tükk aega enne oma tõusu, Jeltsinit tublisti aidanud ühes erakordselt konfidentsiaalses ja õige tähtsas asjas. Nii tähtsas, et vaevalt võis Jeltsin seda hiljem unustada. Sellest loost räägib Kasjanov esimest korda.

Millal te tutvusite Jeltsiniga?

See oli 1996. aasta algul – presidendivalimiste aastal, ajal, kui raha omandab valimisi määrava jõu. Sel ajal olin ma juba rahandusministri asetäitja ja vastutav kõigis küsimustes, mis olid seotud Venemaa välisvõlgade reguleerimisega ja väliskrediitide hankimisega.

Algas presidendi valimiskampaania, aga poliitiline ja finantssituatsioon riigis oli kriitiline. Paistis, et tagasipöördumine minevikku on paratamatus.

Kommunistid olid sel ajal edu haripunktis. Riigiduuma valimistel 1995. aasta detsembris said nad kõige rohkem saadikukohti, „kontrollpaketist“ jäi väga vähe puudu. Zjuganov tundis ennast juba sama hästi kui presidendina. Jaanuaris 1996 olin ma rahvusvahelisel majandusfoorumil Davosis ja nägin, kuidas VFKP liidri ümber juba hakkasid tiirlema silmapaistvamad lääne poliitikud ja ärimehed. Paljud tajusid, et kommunistide naasmine võimule on vältimatu.

Situatsiooni muutis keerulisemaks see, et naftahinnad olid ajaloolise miinimumi kandis. Praegustest mitmemiljardilistest naftaekspordi tuludest riigikassasse polnud märkigi.

Aina kriitilisemaks muutus olukord eelarveliste asutustega, sõjaväelastega, õppuritega, pensionäridega. Kuude kaupa ei makstud inimestele palka, pensioni, abirahasid, stipendiume. Ilma kõikide nende võlgade kustutamiseta ei olnud Jeltsinil vähimatki lootust tagasivalimiseks. Seepärast lubas ta, et maiks on kõik võlad kustutatud, see tähendab, kuu enne valimisi.

Aga kust võtta raha? Jeltsin pöördus isiklikult abipalvega kahe lääne liidri poole, kellega tal olid kujunenud kõige usalduslikumad suhted – need olid Prantsusmaa president Jacques Chirac ja SLV kantsler Helmut Kohl. Ta helistas neile ja palus võimaldada Venemaale kiiresti plaaniväliseid laenusid ja krediite, et lahendada teravaimad sotsiaalsed probleemid ja hoida ära kommunistide taastulek võimule.

Nad nõustusid abistama. Teisisõnu, poliitiline otsus oli vastu võetud. Edasiste läbirääkimiste pidamine tehti ülesandeks kahele inimesele.

Jeltsini isikliku esindajana saadeti Bonni ja Pariisi üks Boriss Jeltsini kõige lähedasemaid ja usaldusväärsemaid inimesi – presidendi asjadevalitsuse ülem Pavel Borodin. Minule anti ülesanne kooskõlastada kõik rahanduslikud detailid.

Kõigepealt kutsus mind enda juurde Pal Palõtš Borodin, aga seejärel oli lühike kohtumine presidendiga. Ta ei olnud minuga varem kunagi kohtunud. Boriss Nikolajevitš rääkis oma telefonikõnedest Kohli ja Chiraciga. Mulle öeldi, et minu missioon on täiesti salajane. Sellest ei olnud tõepoolest midagi teada ei meil ega läänes.

Isegi minu tollane otsene ülemus, rahandusminister Vladimir Panskov ei teadnud sellest midagi. Talle anti lihtsalt teada, et Kasjanov sõitis presidendi administratsiooni ülesandel komandeeringusse. Ta küsis: „Kuhu?“ Vastus oli: „Ära küsi.“ Ja kõik. Punkt. Selline oli nende läbirääkimiste salastatuse tase.

Kes oli teie vastaspool?

Prantsusmaa ja Saksamaa rahandusministrite asetäitjad. Ministrid on seal poliitilised figuurid, kes vahetuvad koos valitsuse vahetumisega, nende asetäitjad aga on professionaalsed finantsistid, ühtlasi esinesid nad kui nende riikide liidrite usaldusisikud.

Millal läbirääkimised algasid?

Märtsis. Praktiliselt samal hetkel, kui algas tõeliselt ka kampaania, et valida Jeltsin tagasi teiseks ametiajaks. Boriss Nikolajevitš tajus lõpuks kogu olukorra katastroofilisust – tema reiting kaks protsenti ja probleeme üle pea. Ja president, kujundlikult väljendudes, kääris käised üles ning asus asja kallale.

Milline roll oli läbirääkimistel Pavel Borodinil?

Spetsialiseeritud läbirääkimistel ta otseselt ei osalenud. Borodin esines poliitilistel kohtumistel Jeltsini nimel. Ta kohtus nii Kohli kui Chiraciga, selgitas olukorda Venemaal, esitles mind neile kui läbirääkijat kõigis rahanduslikes küsimustes, aga nemad omakorda esitlesid oma läbirääkijaid. Me istusime maha ja hakkasime tööle.

Huvitav on, et need olid samad inimesed, kellega ma alles äsja olin pidanud läbirääkimisi meie võlgade restruktureerimise teemal, olin toonud neile argumente, et noor Venemaa ei suuda maksta Nõukogude võlgu, et meil on vaja pikendust…

Sõna otseses mõttes alles eile te keelitasite neid edasi lükkama, pikendama maksetähtaegu, aga täna järsku tulete ja palute veel raha?

See’p see on. Neile oli selline pööre ootamatu, aga keelduda nad ei saanud, sest oli olemas nende riikide liidrite poliitiline tahe. Seda oli raske teha veel ka sellepärast, et tegemist polnud vanade Nõukogude krediitide maksete edasilükkamisega, vaid tuli eraldada käesolevast eelarvest „värsket“, uut raha.

Milles seisnes siis asja keerukus, kui te juba algusest peale teadsite, et nad vaatamata kõigele annavad selle raha?

Probleem oli, et leppida kokku vastuvõetavad rahanduslikud parameetrid. Poliitikud ju sellega ei tegele. Aga finantsistid võivad siduda laenud ja krediidid sääraste tingimustega, et laenajal on kitsas käes.

Selgitage palun.

Noh, ütleme, protsentide määr. Poliitikud ju sellest ei rääkinud. Isegi täpset summat ei nimetatud. Kokku oli lepitud ainult niipalju, et see on 3–5 miljardit dollarit.

Oojaa, kommunistide võidu ohtu hinnati kõrgelt!

Täpseid numbreid ma ei või enam öelda, minu arust andis Saksamaa kolm ja pool miljardit ja poolteist miljardit Prantsusmaa. Täpselt ei mäleta, ikkagi kolmteist aastat on mööda läinud.

Teiste sõnadega, Chirac ütles: „Annan raha“, Kohl ütles: „Annan raha“, aga hiljem nende volitatud finantsistid täpsustasid: „Hästi, raha me anname, aga vähem, kui te küsite, ja väga kõrge protsendiga ning kustutamise tingimused on väga karmid.“

Umbes nii. Probleeme oli nii summaga, protsendimääraga, kustutamisperioodiga kui ka teiste tingimustega.

Näiteks: millal hakkame kustutama võlga ennast? Alates homsest päevast? Või saame kaks aastat pikendust ja seni maksame ainult protsente?

Olid rasked läbirääkimised?

Väga. Tähtaeg oli rangelt piiratud – poolteist kuud –, aga töömaht tohutu. Töötada tuli mul seejuures täielikus üksinduses. Kõik läbirääkimised inglise keeles ja kõik dokumendid samuti. Mõnikord tuli öö jooksul tõlkida sadakond lehekülge ingliskeelset teksti. Tõsi küll, see oli professionaalne tekst, standardsed väljendid, neid tuli lihtsalt teada, nii et suurelt osalt mehaaniline töö, aga ikkagi… Selle pooleteise kuu jooksul, mis läbirääkimised kestsid, ei lubatud mul isegi kordagi pöörduda tagasi Moskvasse.

Siis on selge, et mingeid tõlke ei saanud olla.

Päris lõpus ma siiski saavutasin, et mulle anti abilisteks üks rahandusministeeriumi töötaja ja üks jurist Välismajanduspangast, et kogu lepingute tekst värske pilguga üle vaadata. Me töötasime kolmekesi viimasel ööl Pariisis ja viimasel ööl Saksamaal, Frankfurdis, kontrollisime kõik veel kord üle.

Noh, ja millega see kõik lõppes?

Lepingud kirjutati alla, raha saabus meie arvetele 1. maiks, nagu Boriss Jeltsin oligi rahvale lubanud. Ja kohe algas võlgade tasumine kodanikele.

Mihhail Mihhailovitš, tuleb välja, et me mõlemad sepistasime Jeltsini võitu 1996. aastal. Mina võitlesin inforindel, teie hankisite raha. Ohverdasime demokraatia nimel demokraatlikud protseduurid. Ja lõppes kõik sellega, et ajakirjandusvabadusest ja sõltumatutest massiteabevahenditest, eelkõige televisioonist, on järel vaid saba ja sarved. Kogu see salajane finantsdiplomaatia, erakorralistekrediitide vormistamine, mis võimaldas Boriss Jeltsinil ja tema valitsusel täita seni täitmatud kohustused riigi kodanike ees, oli ka üks samm selleni, et võimud hakkasid edaspidi kasutama mis tahes trikke, manipuleerima ühiskondliku teadvusega, peatumata millegi ees. Mida te selle peale ütlete?

Te puudutasite väga delikaatset ja tundlikku teemat. Ka mina mõtisklen aeg-ajalt selle üle. Muidugi, me kõik töötasime tollal Jeltsini võidu nimel, see on tõsi. Kuid mina leian sellele kui mitte just õigustuse, siis vähemalt selgituse. Meenutagem, millises arengupunktis oli meie riik. Öelgem otse – olukord oli ebakindel. 1995. aasta detsembris olid Riigiduuma valimised, kommunistid moodustasid kõige suurema fraktsiooni. Zjuganovi reiting oli kõrge. 1996. aasta presidendivalimistele läksid kommunistid laia naeratusega suul, nagu võimas jõud. Kõigil oli tunne, et kommunistlik revanš ja nõukogude korra tagasitulek on täiesti reaalsed asjad.

Ka mulle tundus tollal, et kommunistliku partei naasmine võimule – see on kõik, lõpp. Et see on halb maale, ajakirjandusele, minu telekanali saatusele, mulle isiklikult. Kõigi lootuste krahh. Alles me hakkasime elama normaalset elu, kui järsku on „nemad“ tagasi. Kuid kas äkki polnud meie tunded ekslikud? Võib-olla ei olekski kõik olnud nii hirmus?

Kui heita pilk teiste endiste sotsialistlike riikide uusimale ajaloole, on silmanähtav, et vasakpoolsete tagasitulek võimule tõepoolest ei olegi nii hirmus. Kõik Ida-Euroopa riigid, kusjuures mõni ka mitu korda, on sellest läbi käinud: Ungari, Slovakkia, Tšehhi, Poola. Ja neil oleks justkui kõik korras. Kuid seda sellepärast, et nemad tegid ära peamise – kindlustasid vabade valimiste institutsiooni. Ja nüüd on kodanikel alati instrument võimu vahetuseks, kui nad on sellega rahulolematud. See on just see, mida me täna tahame saavutada meie riigis.

Ja Ida-Euroopas naasid kommunistid võimule juba kui sotsiaaldemokraadid, mitte ainult sotsiaalse õigluse loosungitega, vaid ka eesmärgiga kõrvaldada KGB, see teisitimõtlejate mahasurumise ja isikuvabaduste piiramise masin. Aga meie kommunistid olid otseselt need, kes lõid VTšK-KGB, ja nad janunesid revanši, kättemaksu.

Muidugi, tollal, 1996. aastal, tahtsime me ühiste jõupingutustega valimiste tulemust natuke korrigeerida. Selle tagajärjel juhib praegu Venemaad grupp inimesi, kes on usurpeerinud võimu ilma mingite kitsenduste ja „natukeseta“. Ma ei ütle, et see juhtus momentaanselt, kuid alates 2003. aastast, ja eriti pärast Beslani tragöödiat, hakkasid riigis kiiresti toimuma muutused, ja nimelt sellised, nagu omal ajal tahtis juurutada GKTšP. Ja president Putinist on saanud praktiliselt GKTšP liider.

1996. aastal aga uskusin ma absoluutse siirusega, et ma toimin õigesti. Ma tegin oma tööd täiesti teadlikult. Mulle, nagu ka teile, näis, et kommunistide tagasitulek – see on kohutav.

Tollal oli GKTšPst möödunud kõigest viis aastat. See on täpselt sama palju, kui praegu on möödas Beslanist. Mälestused sellest, kuidas me elasime kommunistide ajal, olid täiesti värsked. Tundus, et see kõik oli olnud alles äsja, ja mitte kuidagi ei tahtnud tagasi sinna, nõukogude möödanikku. Ma arvan, et meid õigustab see, et me olime siirad ja meie liikumapanevaks jõuks oli kodanikukohus. Kui mulle hakatakse tagantjärele ette heitma, et vaadake, miste 1996. aastal… Siis ma vastan: „No kuulge, ajakirjanduse klassikalisi norme ei saa kohaldada maal, kus sisuliselt on veel käimas kodusõda.“

Täiesti nõus. 1993. aastal me juba olime kodusõja lävel. Seepärast oli 1996. aastal niivõrd tähtis säilitada demokraatlik Venemaa.

1996. aastal püüdsid meie äriliidrid, keda siis veel ei nimetatud oligarhideks – sealhulgas Hodorkovski, Smolenski, Gussinski, Fridman koos Aveniga, Potanin, Vinogradov ja teised –, leida kommunistidega ühist keelt, leppida kokku mingid eraomandi garantiid juhuks, kui Zjuganov peaks võitma. Mitte milleski nad kokku ei leppinud. VFKP oli kindel, et võit on tal juba taskus, ja valmistus kehtestama oma reegleid. Kuid mõnikord ma mõtlen, et riik oli juba liiga tugevasti integreerunud ümbritsevasse maailma ja muutused, mis olid leidnud aset pärast 1991. aastat, olid läinud nii kaugele, et ajalugu tagasi pöörata oleks olnud juba võimatu.

Vaat sellega ma ei nõustu, riigi oleks võinud ümber pöörata väga kiiresti. Vaadake, kuidas Putin on kahe aastaga demokraatliku süsteemi sõna otseses mõttes maasse tampinud.

Ma pean silmas eelkõige majanduslikku pööret…

Ja ka majanduslik pööre oli võimalik. Praegu muidugi on keerulisem, aga siis oleks võinud seda teha tõepoolest vaid mõne kuuga.

Aga siis oleks tulnud pöörata juba mingi Põhja-Korea mudeli järgi.

Võimalik, et mingite turu elementidega või nende imitatsiooniga. On üsna tõenäoline, et just seda kommunistid tahtsidki teha. Praeguste „pilvedes hõljuvate“ kommunistide liidrite ja endiste kommunistide vahel on tohutu vahemaa. Me unustame, et tollal olid nad täiesti teised – nad ihkasid kättemaksu ja revanši, neist kiirgas ohtu.

Nüüd on kommunistid võimuhoonesse konstrueeritud, neil lubatakse nimetada ennast „opositsiooniks“.

See on väga mugav positsioon. Neil on partei, mis ei tekita Kremlile erilist tüli. Neil on parlamendis oma fraktsioon. Nad istuvad duuma komiteedes ja komisjonides, neil on asespiikrid, neil on sponsorid, neil on partei varad. Nad kasutavad kõiki neidsamu hüvesid mida võim. Ja peamine – mitte millegi eest ei vastuta. Olen kindel, et nad mõtlevad õudusega – jumala pärast, et vaid võimule ei sattuks.

Ja on veel üks väga tähtis asi, millest tahaks rääkida. Mida me ka poleks 1996. aastal Jeltsini võidu heaks teinud, need valimised võitis ta ise. Mitte mingid massiteabevahendid poleks teda aidanud, kui ta ise poleks käivitunud, poleks tormanud tõeliselt võitlusse, poleks rahmeldanud mööda maad oma haige südamega. Teda valimiseelsetel väljasõitudel saatnud noored NTV korrespondendid, ise väsimusest kokku vajumas, aina imestasid: „No kus vanamees alles paneb! Ja kust ta võtab selle jõu, et valimiseelsetel miitingutel palavuse käes tantsu lüüa!?“

Jeltsin mängis Zjuganovi üle, sest mingi tõelisele poliitikule omase metsloomavaistuga tundis ta ära, mida tuleb teha, et praktiliselt iga päev oleksid peamised uudised temast. Tõelised uudised, mitte näpust välja imetud. Ja kuigi NTV ajakirjanike sümpaatia oli Jeltsini poolel, ei vaikinud me kunagi maha teiste kandidaatide valimiskampaaniaid.Enamgi veel, meie saadetes esinesid nii Zjuganov kui Lebed, nii Javlinski kui isegi Gorbatšov, keda Jeltsin vihkas. Ja ainult pressi tähelepanu Gorbatšovi vastu tekitas Kremlis avalikku rahulolematust. See, kuidas me tollal valgustasime presidendivalimisi, on täna lihtsalt mõeldamatu. Nii et mina 1996. aastat ei häbene.

Mul ei ole sellele midagi lisada.