Читать книгу Putinita - Mihhail Kasjanov - Страница 8

Kuidas saaks unustada finantskrahhi, mis tabas meid kõiki 1998. aasta suve lõpus? Veel ainult pisut enne seda näis, et miski ei kuuluta ette häda. Ükskõik mida ka praegu ei räägitaks „karmidest üheksakümnendatest“, tegelikult oli 1997. aasta esimene majanduskasvu aasta pärast pikka rasket stagnatsiooni, mis oli alanud juba 80ndail, NSVL ajal. Nii Venemaal kui kogu maailmas nähti, et valulised turumajanduslikud reformid hakkavad viimaks sisse tooma, rubla tugevnes, inflatsioon kahanes, investeeriti tööstusse, elu hakkas tasapisi muutuma paremaks.

Muide, kas tõesti „miski ei kuulutanud ette häda“? Tegelikult spetsialistid mõistsid, et juba 1997. aasta lõpus hakkasid finants-majanduslikul horisondil kogunema pilved. Nende ridade autor, olemata professionaalne finantsist, sai asjaoludest tingituna enne paljusid teisi aru, et asjad on halvasti.

Kogu kriisieelse 1997. aasta valmistus NTV kompanii selleks, mida on kombeks tähistada ingliskeelse lühendiga IPO – oma aktsiate esmaseks avalikuks pakkumiseks USA börsil. Tänapäeval on see üsna rutiinne operatsioon, kümned Vene kompaniid on niiviisi paigutanud oma väärtpabereid, aga tollal tundus see peaaegu teostamatu julgustükina, mida söandasid ette võtta vähesed.

Niisiis, NTV kompanii oli läbinud praktiliselt kõik selle protseduuri arvukad ettevalmistavad etapid, mida näevad ette karmid Ameerika seadused, ja saanud USA Väärtpaberi- ja Börsikomisjoni ametliku nõusoleku.

Kuid kahjuks lendas kogu see töö tuulde. IPOst tuli loobuda, kuna 1998. aasta suveks oli kõigile potentsiaalsetele investoritele selge, et kohe-kohe puhkeb Venemaal kriis, ja mitte keegi neist ei olnud valmis käima välja raha Vene telekompanii aktsiate ostuks, kui paljutõotav see ka poleks olnud.

Ette rutates ütlen, et enamik neist ebameeldivustest, mis tabasid hiljem NTVd, on suurel määral 1998. aasta kriisi tagajärg. Telekompanii jäi ilma kümnetest, kui mitte sadadest miljonitest dollaritest, mis ta kõigi prognooside kohaselt aktsiate müügi tulemusena oleks kogunud. Vastavalt sellele ei õnnestunud toime tulla enam krediitidega, mis olid võetud, arvestades neid sissetulekuid.

Aga pärast augustikuu default’i varises kokku ka telereklaami turg ja NTV ei saanud veel kümneid miljoneid dollareid planeeritud tulu. Hakkas kogunema hiiglaslik võlgnevus kreeditoride ees, kelle hulgas kõige võimsamaks osutus Gazprom.

Algul oli kõik viisakas ja väärikas: gaasimonopoli peakorteris suhtuti NTV probleemidesse kaastundlikult. Algasid läbirääkimised selle üle, kuidas restruktureerida võlgu.

Aga hiljem, kui presidendiks saiVladimir Putin, peatati Kremli käsul läbirääkimised.

Gazpromile anti käsk nõuda, et võlad viivitamatult kustutataks, sellest keeldumise korral aga NTV senistelt omanikelt ära võtta.

Nüüd on selge, et asi polnud rahas, mille võlgnes gaasimonopolile telekanali asutaja Vladimir Gussinski – mõne aasta pärast maksab Gazprom kümneid kordi suurema summa Roman Abramovitšile ettevõtte Sibneft eest.

Kui aga puhkeb 2008. aasta kriis, aitab võim lojaalsetel ärimeestel, nagu Oleg Deripaska, rabelda välja tunduvalt suurematest võlgadest, mis ulatuvad isegi miljarditesse dollaritesse.

Aga tollal, NTV juhtumi puhul, võimud lihtsalt sülitasid küsimuse ühiskondliku tahu peale. Hävib NTV või mitte; et miljonid televaatajad kaotavad oma armastatud kanali, ja kuidas see peegeldub ühiskonna atmosfääris. Kreml juhindus tollal ainult ühest: Venemaal ei tohi enam olla suuri eratelekanaleid, NTV kompanii pidi minema riigi kontrolli alla.

Milliste põhjendustega, milliste vahendite ja meetoditega võtta Vladimir Gussinskilt NTV ja teised ettevõtted, oli tehniline küsimus. Kui poleks olnud võlga, oleks see välja mõeldud, nagu läks kaks aastat hiljem Jukosega.

Olgu öeldud, selle juhtumi tagajärjed lõid hiljem valusalt ka Mihhail Kasjanovi pihta: ta tundis omal nahal, mida tähendab olla opositsioonipoliitik, kui riigis puudub sõltumatu eratelevisioon.

Kuid 1998. aastal võttis Mihhail Kasjanov, ikka rahandusministri asetäitja, oma õlgadele lõviosa kriisi tagajärgede likvideerimise tööst.

Mis õieti 1998. aastal juhtus? Kas see oli kunstlikult tekitatud kriis või rumalate vigade tagajärg? Selle kohta on diametraalselt vastandlikke versioone.

1997. aasta oli Venemaa majandusele esimene hea aasta. Esimest korda SKT kasvas, olgugi et vähem kui protsent, aga ikkagi kasvas. Inflatsioon oli ainult 11 protsenti.

Hakkas kujunema keskklass: pangatöötajad, mänedžerid, mõnede tööstusharude kõrgepalgalised töölised. Kasutusele tulid mobiiltelefonid, piiparid – esimesed märgid kasvavast heaolust. Tormiliselt hakkas arenema teenindussfäär, tekkisid esimesed euroopalikul tasemel poed, restoranid, kohvikud. Tavalistel inimestel sai võimalikuks sõita puhkama välismaale.

1997. aasta septembris sõitsime me koos Anatoli Tšubaisiga, kes oli tollal peaministri esimene asetäitja ja rahandusminister, Rahvusvahelise Valuutafondi iga-aastasele kohtumisele Hongkongi. Seal kuulsime, et kõige järgi otsustades puhkeb Aasias lähemal ajal laiaulatuslik finantskriis.

Ja siis hakkasid kõik rehkendama, et mis saab edasi, milliseid riike see puudutab, kelle majandus võib osutuda kõige haavatavamaks.

Ilmnes, et see on ümberkujundusjärgus Vene majandus oma esimeste turuelementidega, tohutu eelarvedefitsiidiga ja hiiglaslike kohustustega, mis suuremalt osalt olid Nõukogude Liidu pärand. Noor riik ei suutnud ots otsaga kokku tulla – kardinaalselt vähendada kulutusi ega, mis peamine, koguda makse. Äärmiselt vajalikku fiskaalsfääri reformi ei suudetud kuidagi läbi viia alatasa tekkivate poliitiliste takistuste tõttu, mille initsiaatoriks olid oligarhilised struktuurid. Ent probleemid krooniliselt tasakaalustamata eelarvega lahendati laenudega siseturul ja välismaal.

Sealhulgas kurikuulsate Lühiajaliste Valitsuse Võlakirjadega (GKO)?

Jah, riik harrastas erilise vaimustusega laenamist siseturult nendesamade GKOde abil. Kuni olukord turul oli normaalne, õnnestus varem välja antud obligatsioonid erilise vaevata kustutada, emiteerides uusi. Samal ajal laienes Aasias finantskriisi laine, probleemid tekkisid juba Malaisias, Tais, Indoneesias, seejärel ka Koreas. Kõik sealsed turud lihtsalt veeresid kolinal mäest alla.

Varsti hakkas ka meil olukord pingeliseks muutuma. Naftahind kukkus 15–16 dollarile barreli eest. Aasia järel varisesid kokku meie turud, nii fondi- kui finantsturud, GKO tulukus kasvas kuni 40 protsendini. Välisinvestorid põgenesid Venemaalt. Nad ei mõistnud, milline poliitika võetakse rubla kursi suhtes, ja järeldasid, et valitsuse fiskaalmeetmete programm on täielikult läbi kukkunud. Tuleb tunnistada, et valitsuse maksutulud olid 1997. aastal tõesti väiksemad kui 10 protsenti SKTst.

Kas see on palju või vähe, kui palju õieti peaks olema?

Võrdluseks ütlen, et 2003. aastal moodustasid föderaalvalitsuse tulud 20 protsenti SKTst. Seega tulud tasemel 10 protsenti SKTst 1997. aastal oli tõepoolest läbikukkumine. Ma juba rääkisin, et tulude puudujääki kompenseeriti laenamisega. Ent kreeditorid hakkasid Venemaa riiklike finantside usaldusväärsuses kahtlema. Ilmnesid esimesed raskused uute GKOde väljalaskmise ja vanade kustutamisega. Üldkokkuvõttes, valitsusel tekkis katastroofiline rahapuudus.

Mäletan lõputuid nõupidamisi Tšubaisi juures. Tema küsib: „Kes suudab leida raha?“ Otsekohe pakutakse välja kõikvõimalikke leidlikke skeeme: midagi pantida, edasi müüa, käivitada uued pandioksjonite skeemid, sealhulgas privatiseerida Rosneft. Kõik hakkavad selle üle arutama. Loomulikult lehkasid need skeemid mõnikord üpris kahtlaselt. Ükskord ma ei kannatanud välja ja ütlesin: „Kuulge, kui nii hädasti on vaja raha – öelge mulle, kui palju, ja ma püüan organiseerida selle normaalsete turumeetoditega. Nädala pärast on olemas miljard või kaks, aga pole vaja midagi panti panna ega allahindlusega maha müüa…“

Kas te tõesti oleksite suutnud tollal leida sellisel hulgal laenuvahendeid?

Selleks ajaks oli mul juba teatav autoriteet rahvusvahelisel turul, kus kõik teavad kõigist kõike. Seal jälgitakse inimest pikalt ja hoolikalt ning hinnatakse, kas maksab selle inimesega tegemist teha, kas ta täidab oma lubadused ka esmapilgul kõige tühisemates pisiasjades. Venemaa käitumine ülemaailmsel kapitaliturul alates 1996. aastast ei andnud mingit põhjust kahelda meie riigi krediidikõlblikkuses ega Venemaa ja endise Nõukogude Liidu välisvõla küsimustega tegeleva tiimi professionaalsuses.

Kokkuvõttes, raha ei ole, aga duuma keeldub maksuseadusi ja 1998. aasta eelarvet vastu võtmast. Ilma selleta aga Rahvusvaheline Valuutafond järjekordset osa krediidist, 640 miljonit dollarit ei väljasta. Nõiaring, kõik ripub õhus. Võimukoridorides valitseb täielik pessimism.

Algas diskussioon, milline poliitika valida vahetuskursi osas. Kõige tähtsam oli säilitada paindlikkus. Aga selle asemel kuulutas Keskpank novembris välja karmi valuutakoridori – 6 rubla dollari eest, pluss-miinus 15 protsenti. Kusjuures see koridor kehtestati kogu 1998. ja isegi 1999. aastaks. Keskpanga juht Sergei Dubinin tegi seda muidugi selleks, et turgu rahustada, sealhulgas stabiliseerida olukorda sisevõlgadega. Kuid hiljem selgus, et ta muutus selle otsuse pantvangiks. Tollal aga rõhusid nii Sergei Dubinin kui Jevgeni Jassin (sel ajal portfellita minister majandusküsimustes) sellele, et hoida kehtestatud kurssi mis tahes vahendite abil.

Te räägite nii, nagu oleks maal juba valitsenud kriis. Aga see on ju alles 1997. aasta lõpp, mitte 1998. aasta august.

Jah, aga tegelikult oli see juba kriisi algus. Seekord päästis olukorra president Boriss Jeltsin. Õigemini, külmutas ajutiselt. President määras Mihhail Zadornovi, kes oli duumas üks peamisi maksuseaduste paketi ja uue eelarve kriitikuid, rahandusministriks. Sellega lepitas ta Jabloko omad, kuivõrd Zadornov ei olnud mitte ainult eelarvekomitee juht, vaid ka Jabloko fraktsiooni esimehe asetäitja. Seejärel, detsembri alguses esines president duumas, et päästa noorreformaatorid ja säilitada nende võetud kurss. See oli esimene president Jeltsini ilmumine parlamenti pärast 1993. aasta sündmusi. Ta astus kindlalt välja valitsuse toetuseks ja suutis avaldada muljet ning parlamenti veenda. Saadikud hääletasid 1998. aasta eelarve poolt.

Eelarve on muidugi tähtis, aga raha ju ei olnud ega tulnud.

Peaasi on, et tekkis võimalus hankida raha. Ma sõitsin otsekohe Euroopasse, moodustasin seal pankade konsortsiumi ja juba detsembri keskel saime me krediidi 250 miljonile dollarile. Läks veel kolm nädalat ja 1998. aasta jaanuari alguses tuli kokku Rahvusvahelise Valuutafondi nõukogu ning kiitis heaks Venemaale krediidiosa väljamaksmise, see oli 640 miljonit dollarit. Kokkuvõttes, elu riigis jätkus.

Veebruaris teatas rahandusminister Mihhail Zadornov pressikohtumisel, et kriis on ületatud ja et rublat devalveerimine ei ähvarda. Aga tegelikult oli situatsioon 1998. aasta alguses erakordselt pingeline.

Aga siis läheb ka poliitiline olukord tuliseks: järsku saadetakse Tšernomõrdini valitsus erru…

Neid poliitilisi sündmusi mäletan ma väga hästi. Just sellel momendil tulime me turule järjekordse euroobligatsiooni väljalaskega Saksa markades ja investoreid tuli veenda, et Venemaal läheb kõik normaalselt. Ülima vaevaga, aga see õnnestus, riiki tuli rohkem kui miljard Saksa marka ja see kindlustas veel mingiks perioodiks hädavajalike riiklike kulutuste finantseerimise, samal ajal kui maksude laekumine kuu kuu järel aina kahanes…

Ja siis veel esitab Jeltsin ootamatult duumale peaministrikandidaadiks Sergei Kirijenko. Duuma lükkab ta kaks korda kategooriliselt tagasi, riik on täieulatusliku sisepoliitilise kriisi äärel.

Sel momendil olen mina juba delegatsiooni juhina Milanos, meil käib uue euroobligatsiooni presentatsioon, sedakorda Itaalia liirides. Aga Venemaal on poliitiline kriis, peaminister ei saa Duuma heakskiitu! Lõppude lõpuks meil siiski õnnestus itaallasi ja teisi investoreid veenda, obligatsioonid said maha müüdud, raha laekus riigikassa arvele, eelarve finantseerimine oli jälle mingiks ajaks tagatud. Mäletan, et keegi investoritest märkis seejuures, kas siis naljaga või tõsimeeli, et Venemaa on säherdune eriline maa, mis võib kriisi tingimustes tulla turule väärtpaberitega, omamata isegi kinnitatud valitsust.

Lõpuks Kirijenko valitsus kinnitati. Kas siis muutus kriisiga võitlemine kergemaks?

Mitte sugugi. Naftahind oli juba kukkunud 12 dollarile, rubla aga seisis paigal. Sel ajal tekkisid mul üha suuremad kahtlused kehtestatud valuuta- ja finantspoliitika adekvaatsuse suhtes. Kommenteerides maikuus rahandusministeeriumi kolleegiumis ettekannet makromajandusliku situatsiooni kohta, ütlesin ma: „Kuulge, tuleb välja, et meil on vaja rubla kiiresti devalveerida.“ Kõik kargasid mulle kallale: „Mis asja!? Mis juttu sa ajad sellises ebakindlas situatsioonis?!“ See oli esimene kord, kui me Oleg Vjuginiga, rahandusministri teise asetäitjaga, tegime ettepaneku töötada kiiresti välja kriisiprogramm ning rõhutasime, et see on vältimatu. Muu hulgas oleks see võimaldanud saada IMFilt suures koguses finantsabi ja võita aega, et viia ellu tõsised reformid eelarvesfääris.

Vaatamata kõigele ei lakanud Keskpanga juht Sergei Dubinin ja tema asetäitjad, toetudes oma andmetele (mida nad kellelegi ei näidanud), kõiki veenmast, et spekulatiivne rünnak rublale on lõppenud ja rahvusvaluuta kurss on absoluutselt vastav majanduslikule reaalsusele.

Tegelikult oli meie rahvusvaluuta kurss nendes tingimustes ülehinnatud. Hiljem sai selgeks, et juba aasta alguses oleks tulnud see poliitika üle vaadata ja hakata kurssi alandama. Aga tollal ei huvitunud suurt keegi keerulistest makromajanduslikest protsessidest. Rõhuv enamik valitsusest suutis mõelda vaid kategooriates „raha on – raha pole“.

Te ei saanudki teada, miks lasti lendu kallihinnalist aega?

Nagu ma tunduvalt hiljem taipasin, oli Dubininil, kes kogu olukorra keerukusest väga hästi aru sai, pöörane hirm Jeltsini reaktsiooni ees. See oli ju tema, kes oli kuulutanud välja karmi valuutakoridori ja presidendile lubanud rublat hoida. Dubinin arvas, et kui ta räägib presidendile tõtt, teeb too ta maatasa ja vallandab paugupealt, nagu kunagi juhtus Geraštšenkoga, pärast „musta teisipäeva“. Seepärast oli ta vait ega teadnud, mida ette võtta, kuigi tema otsene professionaalne ja põhiseaduslik kohus oli hoolitseda rahvusvaluuta tervise eest. See on peamine, mille eest Keskpank vastutab.

Kas sel ajal oleks saanud veel midagi teha?

Ilmselt. Aga oleks tulnud võtta tarvitusele kiired ja otsustavad abinõud. Seda ei tehtud.

Ja siis, et mitte saada patuoinaks, lasi Anatoli Tšubais end üle viia Venemaa Ühendatud Energiasüsteemidesse?

Minule tundus, et Anatoli Borissovitš lihtsalt väsis ja seepärast läks riigimonopoli.

Aga kuidas pidas ennast üleval uus valitsus?

Valitsus moodustati alles mai keskel. Teiseks asepeaministriks Tšubaisi asemel sai Viktor Hristenko, minu kolleeg rahandusministeeriumist, kes oli vastutanud keskvõimu ja regioonide eelarvesuhete eest. Aga rahandusministeerium jäi tema alluvusest välja. Mihhail Zadornov sai suurema vabaduse ja rohkem vastutust.

Kuid peagi saabus esimene kord, kui rahandusministeerium ei suutnud GKOd turule viia. Aprilli andmed näitasid maksude tõsist alalaekumist. Kukkus läbi ka Rosnefti oksjon. Sellest oli loodetud riigikassasse saada vähemalt 2 miljardit dollarit. Siseturg hakkas robinal langema. Enam sama hästi kui ei olnud neid, kes oleks soovinud osta GKOsid. Nende intress hüppas üle 50 protsendi. Keskpanga valuutareserv kukkus 15 miljardile dollarile. Häda. Jälle raha pole.

Kriisisituatsioonis on ülitähtis, et finants- ja valuutainstitutsioonid, s.t rahandusministeerium ja Keskpank, vahetaksid informatsiooni, koordineeriksid oma tegevust, töötaksid täpselt ja kooskõlastatult. Meil aga oli Keskpanga juhtkonna ja uue rahandusministri Zadornovi vahel täielik vaen, absoluutne mittetunnustamine. Zadornov ei anna Dubininile eelarveandmeid – kuidas on laekunud maksud, milline on defitsiit, jooksvate kulutuste tase jne. Dubinin ei anna Zadornovile infot selle kohta, mis toimub maksubilansiga, rahvusvaluutaga. Aga peaminister Kirijenko, kes valitsusseaduse kohaselt oleks pidanud kindlustama nende koordinatsiooni ning raha- ja laenupoliitika ühtsuse, praktiliselt taandas ennast selle probleemi lahendamisest.

Ja nii me siis istume Kirijenko kabinetis: Dubinin, Zadornov ja mina. Keskpanga juht ja minister teineteisele mitte milleski järele ei anna, on valmis üksteisele rusikatega kallale kargama, vaevu hoiavad end vaos. Aga peaminister ei suuda nendega mitte midagi ette võtta. Istume niiviisi tund, kaks, ja läheme laiali. Järgmine päev seesama. Ülejärgmine päev samuti.

Et sellises olukorras töötada välja süsteemne kriisiohjamisprogramm, polnud loomulikult juttugi. Veelgi enam, polnud kedagi, kes koordineeriks ministeeriumide ja ametkondade sellesuunalist tööd, kedagi, kes juhiks läbirääkimisi IMFiga. Hristenko polnud kunagi varem sellega tegelnud, tal puudus vastav kogemus. Kirijenkoga sama lugu.

Järjekordselt kinnitab Dubinin turgudele, et rubla kursi hoidmise poliitika jääb samaks. Tähendab, mõistlik on jälle laenata raha piiri tagant. Uuesti annavad Zadornov ja Kirijenko mulle korralduse hankida kiiresti raha. Lendan kähku koos oma kolleegi Oleg Buklemiševiga New Yorki ja Londonisse kohtuma investoritega. (Oleg töötas tollal rahandusministeeriumis rahvusvaheliste finantsturgude osakonna ülemana, valmistas ette materjale Vene majanduslikust ja finantsolukorrast.) Pärast kolme päeva pingelisi läbirääkimisi õnnestub meil juuni alguses paigutada välisturule võlakirjalaen summale 1,25 miljardit dollarit. Pöördume tagasi koju. Õiendame jooksvad võlad, finantseerime eelarve defitsiiti: maksame välja kõik pensionid, palgad, sõjaväelaste teenistusrahad ja nii edasi. Kuid see on ainult mai ja pool juunit. Töö kriisiprogrammiga pole aga veel alanudki. IMF lükkas edasi järgmise krediidiosa väljamakse, seda muide ka selle tõttu, et meetmeid võitluses maksuvõlgnikega ei viida täide. Arusaadav, et nädala pärast on riik jälle rahata.