Читать книгу Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond - Mihhail Lotman - Страница 10

Esitatud küsimus kerkib ikka ja jälle üles, kusjuures tihtipeale on küsijateks semiootikud ise. Olukord võib tunduda absurdsena: inimesed, kes pretendeerivad sellele, et neid tõsiselt võetaks, tegelevad millegagi, mille kohta nad ise ei tea, mis see on. Kuid kellegi teise käest pole ka küsida. Kui 1960. aastatel küsiti Jelena Padutševalt, ühelt juhtivalt Tartu–Moskva koolkonda kuuluvalt keelesemiootikult, mis on semiootika, olevat ta vastanud veendunult: „Keegi ei tea” (Gasparov 2000: 329). Mõned muidugi teadsid juba siis ja teavad ka praegu: Moskva folklorist Jelena Novik meenutab, et ta vallandati kirjastusest Nauka, kus ta 1970. aastatel töötas, kui üritas seal avaldada töid semiootikast ehk „kodanluse uuest pseudoteadusest” (Novik s.a.).

Siiski ei ole semiootika olukord nii unikaalne, nagu see öeldu põhjal võib tunduda. Piisab, kui meenutame filosoofide või matemaatikute analoogilisi mõttekäike ja enesemääramise raskusi. Peatume siinkohal vaid matemaatikal, mida ammusest ajakst peetakse teaduste teaduseks, ehk nagu ütles Kant: „Igas loodusõpetuses on nii palju „tõelist” teadust, kui palju seal esineb matemaatikat.” Vaadates aga, kuidas matemaatikud ise oma tegevusala määratlevad, võib saada kollektsiooni, mis on korraga nii mahukas kui ka kurioosne.

Ühelt poolt kohtame ohtralt metafoorilisi konstruktsioone, mille koht on pigem luuleraamatus kui teaduslikus traktaadis, nt nagu Galileo Galilei väide „Matemaatika on keel, milles on kirjutatud Looduse raamat” – kõlab hästi, kuid mida sellega peale hakata? Matemaatika seosest kunstidega (ennekõike luule ja muusikaga) on kujunenud peaaegu klišee, nagu nt Albert Einsteinil: „Puhas matemaatika on omamoodi loogiliste mõtete poeesia.” Ning lõpetuseks Jules Henri Poincaré: „Matemaatika on kunst nimetada sama nimega erinevaid asju”, ehk kasutades retoorikatermineid, matemaatika on parafraseerimiskunst. Kunstile on lähedane mäng ning matemaatikat on nii mõnigi kord võrreldud mänguga, vrd David Hilberti ütlust „Matemaatika on mäng, mida mängitakse paberil mõttetute märkidega teatud lihtsate reeglite järgi”. Kõik need formuleeringud kõlavad küll luuleliselt, kuid on tehtud tõsimeeli.

Ent sagedased on ka iroonilised, et mitte öelda mõnitavad formuleeringud. Albert Einsteini sõnutsi on matemaatika „eneselollitamise kõige täiuslikum meetod”. Bertrand Russelli formuleering „Puhas matemaatika on selline aine, milles me kunagi ei tea, millest me räägime, ega tea, kas see, mida ütleme, vastab tõele” on sisult lähedane ülaltoodud Hilberti määratlusele, kuid märksa iroonilisem. On palju variatsioone teemal „Matemaatika on see, millega tegelevad matemaatikud” (esimesena sõnastas selle nii vist Carl Friedrich Gauss), nt akadeemik Andrei Markov on öelnud: „Matemaatika on see, millega tegelevad Gauss, Tšebõšev, Ljapunov, Steklov ja mina” (eelmise formuleeringuga võrreldes on selle loogiline struktuur teine: tautoloogia vältimiseks on matemaatikud üles loetud).

Ning lõpetuseks minu absoluutne lemmik: „Matemaatika on see, mida asjatundjad selle all mõistavad” (David Hilbert: „Die Mathematik ist das, was kompetente Leute darunter verstehen”). See määratlus on tõepoolest briljantne, aga samas täiesti mõttetu. Briljantne seetõttu, et matemaatika asemele võib siia panna ükskõik millise X-i ja ütlus on ikkagi tõene, nt „Semiootika on see, mida asjatundjad selle all mõistavad”, ja ongi kogu vaev. Aga miks mitte „Kuu on see, mida asjatundjad selle all mõistavad”. Või juust. Või postmodernism. Või diskursus. Või pohlad. Jne, jne. Peaasi et tegu oleks asjatundjatega.

Siia võib lisada veel üksnes, et ütlejateks on maailma kõigi aegade suurimateks matemaatikuteks peetud Poincaré ja Hilbert, oma ajas kõige keerulisemate matemaatiliste mudelite kasutajad füüsikas Galilei ja Einstein ning üks matemaatilisemaid filosoofe Russell. Kõige selle taustal ei peaks semiootikute erimeelsused tunduma enam nii üllatavad.

Ma jaotaksin arusaamad semiootikast kolme gruppi: semiootika kui eluviis (habitus), semiootika kui maailmavaade ning lõpuks semiootika kui teadus.

Distsipliini seotus eluviisiga ei ole muidugi semiootika spetsiifika. Üldiselt võib teadlased jaotada kahte rühma: ühed tegelevad oma ainega tööpäeval („Koju tööd kaasa ei võta”) ning väljaspool tööaega on täiesti „normaalsed” inimesed. Teised aga pühenduvad oma tööle 24/7 ning kogu nende elu on allutatud valitud tegevusalale. Ja siin pole kunstniku, teadlase või mis iganes pühendunud inimese vahel suurt erinevust. Talupoeg ja kaupmees käituvad, riietuvad ja mõtlevad erinevalt, erinevad on ka nende eluhoiakud ja see, kuidas teised seda hoiakut nimetavad ja hindavad (vrd talumehetarkus, kaubajuut jne), ent asi pole üksnes mentaalsuses. Isegi puhkusel olles jälgib talumees ilmateadet teistmoodi kui kaupmees (ühel „õigel” talumehel või kaupmehel ei saagi puhkust olla, aga haiglasse võivad nad ikka sattuda). Majandusteadlane näeb kultuurisündmusi teise nurga alt kui füüsik. Matemaatiku mõttemaailma on hästi avatud filmis „Piinatud geenius” („A Beautiful Mind” 2001) ning praegu pole oluline, et protagonist põeb vaimuhaigust. Filmis on näidatud, kuidas tegelane suudab näha korrapäratus liikumises geomeetrilisi seaduspärasusi, aga vaatenurka vahetades ka edu saavutamise algoritme.¹ „Õige” filosoof peab elama kui filosoof, nii nagu seda tegid Herakleitos, Sokrates, Diogenes, Nietzsche, Heidegger, Wittgenstein... Umberto Eco on öelnud, et lakkas tõsiselt suhtumast Derridasse, kui viimane istus taksosse ja ütles taksojuhile oma aadressi: kui ta ise ei usu omaenda filosoofiasse, siis miks peavad seda tegema teised.² Kultuurilugu teab hulganisti naljakaid lugusid „tõeliste” teadlaste veidrustest, kusjuures veidruste iseloom on otseselt seotud nende tegevusaladega. Semiootikast kui habitus’est tegi kord ettekande Igor Černov.³

Pühendunud semiootik tegeleb märkide märkamise, süstematiseerimise ja tõlgendamisega pidevalt. Nii linnamaastik kui ka loodus on tema jaoks täis märke, millest suurema osa tähendusi ta ei tea, kuid seda põnevam on neid tõlgendada. Maailm on tekst. Ent siin peab ta olema eriti ettevaatlik, et mitte kalduda müstitsismi (kui maailm on tekst, siis kes on selle teksti autor, mis on selle sõnum ja kellele on see suunatud?) või vastandlikku, kuid antud mõttes lähedasse panteismi (vrd eespool Galileo Galilei matemaatika määratlust). Vrd ka igasuguseid parareligioosseid nähtusi ja tegevusi, nagu vandenõuteooriad, ufoloogia jt – kõik need lähtuvad sellest, et meid ümbritsev maailm on täis märke, mida vaid adeptid oskavad tõlgendada ning nii mõnigi kord arendavad selle tarvis oma kodukootud semiootika – tõelise semiootikaga on sellisel kabalistikal vähe pistmist.

Kitsendame nüüd vaatenurka ja läheme habitus’est üle maailmavaatele. Märkidele fokuseeritud maailmavaade ei ole iseloomulik üksnes semiootikutele kui vastava distsipliini esindajatele, vaid ka paljudele kunstnikele, eriti kujutava kunsti esindajatele ja luuletajatele. Goethe lõpetab „Fausti” müstilise koori aariaga „Kõik mööduv on vaid võrdlus” (Alles Vergängliche / Ist nur ein Gleichnis). Viimase sõna tähenduse üle on palju diskuteeritud. On siin tegu võrdluse (kui jah, siis mis mõttes: kas lihtsalt kõrvutamise või troobiga?), allegooria, sümboli või märgiga? Sellest tekstist⁴ sai sümbolismi moto, kusjuures vene sümbolistidele – nende igavese naiselikkuse (Ewig-Weibliche) kultusega – oli see isegi tähtsam kui saksa sümbolistidele, prantsuse omadest rääkimata. Dmitri Merežkovski on tõlkinud selle monoloogiosa nõnda, et kõik mööduv on vaid sümbol. Vladimir Solovjov ja Aleksander Blok käsitlesid meid ümbritsevat maailma sümbolite kogumina ning kõikide sümbolite tähendus fokuseerub lõppkokkuvõttes igavesse naiselikkusesse, mis on samas ka Jumalaema ning Sophia, Jumala tarkus. Mihhail Gasparovi meelest on selline oht (ta nimetab seda hüpersemantiseerimiseks) iseloomulik ka semiootikale kui teadusdistsipliinile (ta võrdleb semiootikut Blokiga, kes otsis koos emaga igale teole teerajal salajast tähendust).

Siiski ei pruugi semiootiline maailmavaade tähendada pansemantismi, vaid üksnes lähenemist erinevatele valdkondadele ja situatsioonidele läbi semiootilise prisma, ning selles mõttes ei ole semiootika teiste teaduste seas mingi erand. Samamoodi võib täheldada füüsikalist maailmavaadet,⁵ ökoloogilist, politoloogilist jne. Üks minu tuttav Wall Streetil töötav majandusteadlane (PhD kuulsas Chicago majanduskoolis) väitis tõsimeeli, et ainus teaduslik vaade kultuurile ja ühiskonnale on majanduslik, ning oli siiralt üllatunud, kui ütlesin, et Bronisław Malinowski pakkus omal ajal kultuuriteooria teaduslikuks aluseks hoopis antropoloogia.

Semiootiline vaatenurk ei seisne mitte selles, et maailm koosneb vaid märkidest. Vastupidi, kui peale märkide poleks midagi, ei oleks semiootika teadus, vaid järjekordne „üleüldine kõiksuse teooria”. Semiootilisest vaatenurgast on kogu tunnetuslik tegevus (kusjuures mitte üksnes inimesel, vaid kõikidel elusolenditel) märgiline: kujundite tuvastamine, nende meeldejätmine, töötlemine, vahetamine jne on semiootilised protsessid. Ilma märkideta ei ole võimalik teadmine, mälu, kommunikatsioon jt tähtsamad tegevused ning protsessid, mis iseloomustavad elusloodust.

Tuleb rõhutada, et selline semiootiline maailmavaade (mida võiks nimetada isegi ideoloogiaks) ei iseloomusta kaugeltki kõiki semiootikuid. Semiootik võib tegeleda märkide uurimisega mingis kindlas valdkonnas, kuid mitte olla n-ö semiootikausku. Nt üks Tartu–Moskva koolkonna juhtfiguure Boriss Uspenski ütles kord siinkirjutajale, et tema meelest ei saa mõistet ‘semiootika’ kasutada absoluutses, vaid üksnes suhtelises tähenduses: mitte semiootika üldse, vaid keelesemiootika, kunstisemiootika, ajaloosemiootika, biosemiootika jne. Lihtsalt semiootika taandub tema meelest viljatuks skolastikaks. Peeter Toropi terminoloogiat kasutades eksisteerivad Uspenski jaoks ainult valdkonnasemiootikad, mitte aga üldsemiootika (vt allpool).

Ning lõpuks semiootika kui teadus. Siingi täheldame kirjut pilti. Triviaalsena näiv „semiootika on teadus märkidest” ei ole sugugi kõige levinum arusaam. Semiootika objektiks on nimetatud kommunikatsiooni (Umberto Eco, aga ka Juri Lotman oma varasemas loomingus), kultuuri (mitmed Tartu–Moskva koolkonna esindajad) ning koguni semiosfääri, nt Vjatšeslav V. Ivanov väidab resoluutselt: „Semiootika ülesanne on kirjeldada semiosfääri” (Ivanov 1998: 792).

Lisaks objektikesksetele lähenemisviisidele eksisteerib ka meetodikeskseid. Nii pakkus Isaak Revzin teises Kääriku suvekoolis (1966) arusaama, mille järgi semiootika on strukturaallingvistika meetodite kasutamine teistel humanitaaraladel. Siiski ei ole see puhtmetodoloogiakeskne käsitlus, kuna sisaldab varjatud ideologeemi: kõik semiootilised süsteemid on mingisugused keeled ning järelikult on semiootika objektiks ikkagi märgisüsteemid.

Ülaltoodud käsitlused lähtuvad sellest, et semiootika on uus teadusharu, uus liige teaduste perekonnas. Probleemiks on ainult, mis on selle objekt või meetodid. Seevastu üks moodsa semiootika taasrajajatest, Charles Sanders Peirce, defineeris semiootikat kui (uut) loogikat, mis peab asendama vana aristotelliku loogika. Tõepoolest, mitmedki Peirce’i ideed ennetavad matemaatilise loogika tulemusi, kuid sellegipoolest on moodsa loogika põhilised arengusuunad Peirce’iga võrreldes teised. Ent igal juhul ei näe Peirce semiootikas uut teadust, mis käsitleks sellele spetsiifilist valdkonda, vaid vana distsipliini radikaalset uuendamist, ning sellisena on semiootika teiste teaduste ning laiemalt teadmisvaldkondade alus (nii nagu enne oli olnud loogika). Peirce’i järglane Charles Morris täpsustab: semiootika on ühelt poolt teadus teiste teaduste hulgas, teisalt aga peab sellest saama metateaduse metodoloogia.

Taolised mõttekäigud ei olnud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul haruldased, leiame neid sotsioloogidelt (Émile Durkheim), keeleteadlastelt (Ferdinand de Saussure), psühholoogidelt (nii erinevad õpetlased nagu Sigmund Freud ja Lev Võgotski arendasid oma ad hoc semiootika: esimesel figureeris see sümboolse keele, teisel sisekõne nime all) jt. Märkides ja märkidevahelistes protsessides hakati nägema oma teadusharu vundamenti. Piisab, kui siinkohal nimetada Gottlob Freget, kes samuti nagu Peirce otsis teadusele ja ennekõike matemaatikale uut alust. Nii nagu Peirce, leidis temagi esiteks, et selleks aluseks peab olema loogika, ning teiseks, et aristotellik formaalloogika selleks enam ei kõlba. Ta konstrueeris enda oma, nimetades selle mõistekirjaks (Begriffsschrift), ning kasutas seda aritmeetika formaliseerimiseks. Ent peagi sai ta aru, et on olemas lihtsamad ja samas fundamentaalsemad asjad kui loogika seadused ja tehted: need on märgid. Kõik meie teadmised, k.a kõik matemaatika ja loogika sümbolid ja tehted, on märgid ja märkidevahelised seosed. Frege ei kasutanud sõna ‘semiootika’, kuid tema lühitraktaat „Sisust ja tähendusest” (1892, „Über Sinn und Bedeutung”⁶) lõi olulise suuna moodsas semiootikas.

Niisiis, semiootika pretendeerib sellele, et olla teaduslik distsipliin oma objekti ja metodoloogiaga, ent tahab olla ka instrumentaarium (organon) teiste teaduste ja metateaduste jaoks. Charles Morris püüdis need taotlused ühendada, tema meelest on semiootika ühtaegu üks empiirilistest teadustest (selle aine on asjad ja nende omadused märkide funktsioonis) ning ka uus organon, metateaduse metodoloogiline alus (Morris 1938).

Tundub siiski, et korrektsem ja viljakam on käsitleda semiootika ja teiste teadusharude vahekorda veidi teise nurga alt: et märgilisus on kõikide humanitaar- ja sotsiaalteadmiste aluseks, on semiootika nende teaduste seas kõige üldisem ja samas ka kõige algelisem distsipliin. Seega ei ole semiootika uus loogika või uus organon, mis pakub metodoloogilisi vahendeid kõikidele (humanitaar)teadustele, vaid selle roll humanitaarteaduste seas on analoogiline füüsika (aga mitte nt matemaatika) osaga loodusteadustes: keemilised reaktiivid või elusorganismid on küll ennekõike füüsilised kehad, kuid keemial ja bioloogial on oma objektid ja meetodid, mis ei ole taandatavad füüsikale.

Sünteetilise lähenemisviisi semiootikale on reas sõnavõttudes välja pakkunud Peeter Torop, kes eristab üld-, valdkonna-, materjali- ja kategooriasemiootikaid: „Semiootika [...] distsiplinaarsuse või interdistsiplinaarsuse määratlemise võimalused sõltuvad tasandist, mille me aluseks võtame: üldsemiootika (Peirce, Saussure, Morris), valdkonnasemiootikad (kultuuri-, bio-, sotsio- jne), materjalisemiootikad (kirjandus-, filmi- jne), kategooriasemiootikad (aja-, ruumi- jne)” (isiklik kirjavahetus, vrd ka Torop 2006, 2007 ja 2009).