Читать книгу Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond - Mihhail Lotman - Страница 11

Üks peamisi raskusi semiootika kui teaduse defineerimisel on selle objekti määratlemine. Põhilisi lähenemisi on kaks:

a) semiootika objektiks on märgid (ja märgisüsteemid),

b) semiootika objektiks on märkide kasutamine.

Siinkohal tuleb võimalike arusaamatuste vältimiseks teha selgitav märkus. Võiks arvata, et tegu on pseudoliigitamisega, kuna semioosi kolmas dimensioon (see, mida Peirce nimetas tavaliselt spekulatiivseks retoorikaks, Morris aga pragmaatikaks) tegelebki märkide kasutusega. Probleem on aga sügavam: mis on primaarne, kas märgid, mida ühel või teisel moel võib kasutada, või on märgid ise funktsioon mingisugusest kasutusviisist? Probleemi täpsustades ja kitsendades võib selle formuleerida nõnda: kas suhtlemine on märkide potentsiaali realiseerimine ja vastavalt kommunikatsiooniteooria on osa semiootikast, või vastupidi, märgid tekivad suhtlemises ning semiootika on osa kommunikatsiooniteooriast.

Viimast seisukohta on teiste hulgas esindanud ka sellised semiootika suurkujud nagu Roman Jakobson ja Umberto Eco, samuti Juri Lotman oma esimestes töödes märgisüsteemide alal. Märgid tekivad kommunikeerumise vajadusest ning vastavalt sellele vajadusele tekivad erinevad märgisüsteemid (žestide keel, piktograafiline keel, loomulik keel, teaduse keeled jt). Probleemi käsitlemisel on mõttekas loobuda ajaloolisest argumentatsioonist. Piisab, kui märkida, et ka tänapäeval tekivad uued märgisüsteemid vastavalt vajadusele.

Ehkki kommunikatsioon on üks olulisemaid märkide kasutamise valdkondi, ei ole see sugugi ainus ja võib-olla isegi mitte primaarne. Vähema tähtsusega pole kodifitseeriv funktsioon: märkidega – ja vaid nendega – salvestatakse kõik teadmised ümbritsevast maailmast. Või (enese-) väljendamise funktsioon: mõtteid, tundeid, emotsioone saab väljendada ainult märkide abil (antud juhul on veel vara eristada intentsionaalseid ja mitteintentsionaalseid väljendusviise või märke ja sümptomeid jms). Või kreatiivne funktsioon: ainult märkide abil saab luua võimalikke maailmu.

Seega tuleb vähemalt semiootika seisukohalt lähtuda märkide primaarsusest ning sellest, et kommunikatsioon on üks mitmest märkide kasutamisvaldkonnast.

Säilib aga põhiprobleem: mis on märk? Klassikaline definitsioon nõuab asja või fenomeni määratlemisel selle soo ja liigi osutamist – nagu Vikipeediast loeme: „Mõiste defineeritakse lähima soo ja liigierisuse kaudu”, ehk kasutades skolastikute formuleeringut Aristotelese põhimõttest: „Definitio fit per genus proximum et differentiam specificam.” Märgi puhul aga on ületamatuks probleemiks, et ei ole mingit üldisemat mõistet, mida võiks pidada märgi sooks, mille ühe liigi esindaja ta on. Seega pole märkidel ka mingisuguseid objekte, mõisteid või fenomene, mida võiks pidada sama soo teisteks esindajateks. Veel üks oluline asjaolu: kõik definitsioonid kasutavad märke (verbaalseid või muid); nagu sedastab üks Peirce’i lemmikütlusi skolastikutelt: „Omne symbolum de symbolo.” Kui aga defineeritav on märk ise, mida tuleb defineerida (teiste) märkide kaudu, loob see lisaprobleeme.

Märgi määratlemisele on kaks põhilist lähenemisviisi: püüda seletada märki mingisuguste üldisemate mõistete ja kategooriate kaudu, ning teiseks, püüda läheneda märgile kui spetsiifilisele asjale.

Esimeses suunas töötas väsimatult Peirce: märki võib defineerida, kasutades uusi – tema enda pakutud – kategooriaid, samad kategooriad on ka märgitüpoloogia aluseks. Peirce pühendas märkide eri aspektide kirjeldamisele üle tuhande lehekülje, millest suur osa on vanade formuleeringute täpsustamine ja ümbersõnastamine. Et mitte nendesse ära uppuda, kasutame tema viimasemaid ja selgemaid määratlusi, mis sisalduvad tema 1903.–1908. aasta loengutes ja kirjades, millest tähtsaimaks peetakse kirju leedi Welbyle. Mõtiskledes aastakümneid kõige põhimiste kategooriate üle, leiab ta, et neid on kolm, nimetades neid lihtsalt ‘esimeseks’, ‘teiseks’ ja ‘kolmandaks’. Nendest tuletab ta ‘Esmasuse’, ‘Teisesuse’ ja ‘Kolmasuse’ (esimene, teine ja kolmas on Peirce’il enamasti väikese algustähega, Esmasus, Teisesus ja Kolmasus enamasti suurega, tähistades nende suuremat tähtsust; samal ajal ei ole Peirce siin järjekindel). Toome ära vastavate mõistete definitsioonid (nagu juba märgitud, leidub Peirce’il iga mõiste kohta kümneid määratlusi); kõigepealt esimene, teine ja kolmas:

Esimene on positiivne kvalitatiivne võimalus, iseeneses mitte midagi enamat. Teine on eksisteeriv asi ilma mingi muu olemise viisita peale eksisteerimise, kuid on määratletud selle esimese poolt. Kolmas olemise viis, mis koosneb Teisesustest, mida see määratleb, seaduse või mõiste olemise viis. (CP 1, 536–537⁷)

Siinkohal tuleb märkida, et ‘asja’ all ei mõista Peirce vaid materiaalset eset, see võib olla ükskõik mis olev. Materiaalse ja vaimse maailma piiride kaotamine on Peirce’i filosoofia oluline osa. Nüüd võib asuda Esmasust jne määrat- lema:

Andes olevale kõige laiema võimaliku tähenduse, mis haarab nii ideid kui ka asju [...], määratlen ma Esmasuse, Teisesuse ja Kolmasuse nii:

Esmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on positiivselt ja viitamata millelegi muule.

Teisesus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on teise suhtes, kuid arvestamata ükskõik millist kolmandat.

Kolmasus on sellise asja olemise viis, mis on niisugune, nagu ta on, suhestades omavahel teist ja kolmandat. (CP 8, 328)

Ja lõpuks märk; toome siin ära kaks umbes samal ajal kirja pandud formuleeringut:

Oma ehtsal kujul on Kolmasus triaadiline suhe märgi, selle objekti ja tõlgendava mõistuse vahel; olles ise märk, on see käsitletav märgina olemise viisi moodustajana. (CP 8, 331–332)

Märk ehk Esitis on Esimene, mis on niisuguses tõelises triaadilises suhtes ühe Teisega, mida nimetatakse selle Objektiks, et see on võimeline määratlema mõne Kolmanda, mida nimetatakse selle Tõlgendajaks, et omandada selle Objektiga sama triaadiline suhe, milles ta ise on sellesama Objektiga. (CP 2, 274)

Kahjuks on kõikides nendes arutlustes üks fundamentaalne puudus: absoluutse alguse jaoks, mis ei vaja enda kõrvale mitte midagi või kedagi muud, mis on eksistents iseeneses, ei leia Peirce paremat nimetust kui ‘esimene’, samal ajal ei saa ükskõik milline järgarv olla isoleeritud teistest. Teisisõnu, kui ei ole teist, ei ole ka esimest: ei saa tulla esimeseks võistlusel, kus pole teisi võistlejaid, kohtunikke ega publikut.

On tähelepanuväärne, et isegi Peirce’i olulisemad järgijad (nimetame siinkohal Morrist, Jakobsoni ja Sebeoki) ei kasuta oma reaalsetes uuringutes tema kategooriaid ega neile rajatud loogikat. Nagu kirjutas Émile Benveniste: „Peirce kehtestas trihhotoomilise märkide jaotuse ikoonilisteks, indeksaalseteks ja sümboolseteks märkideks. See trihhotoomia ongi peaaegu kõik, mis on tänaseks jäänud ülikeerulistest loogikalistest konstruktsioonidest” (Benveniste 1969: 1). Ehkki ükski Peirce’i jünger ei nõustuks kindlasti Benveniste’i ränga diagnoosiga, pole seda kerge ümber lükata, kuna kõik Peirce’i süsteemi edasiarenduse katsete tulemused on jäänud vägagi tagasihoidlikeks.

Teine suund (märgi tuletamine asjade omadustest) võib omakorda jaotuda mitmeks. Tähtsamaid on jällegi kaks. Esimene iseloomustab mitmeid konkreetseid semiootilisi stuudiume, eriti aga neid, mida Peeter Torop nimetab ad hoc semiootikaks. Märk on asi. Esiteks on asju, mis on spetsiaalselt loodud märkidena (sellised on liiklusmärgid, aga ka tähestikumärgid, erinevad sümbolid teaduses, kunstis jne); teiseks on asjad, mis on küll loodud mingiks muuks otstarbeks, aga mida mingil põhjusel on märkidena kasutatud. Kuid igal juhul on märkide puhul tegemist asjadega. Eraldi tuleb mainida fenomenoloogiaga seotud autorite märkide käsitlust, kuid seda peab tegema ettevaatlikult, sest viimasel ajal on tekkinud mood esitada fenomenoloogia pähe suhteliselt suvalisi mõttekäike.⁸ Pealegi pole „päris” fenomenoloogias välja kujunenud ühist märgikäsitlust. Peatume põgusalt mõne tähtsama autori seisukohal.

Fenomenoloogia rajaja Edmund Husserl, kelle jaoks olid tõe ja tähenduse probleemid alati tähelepanu keskpunktis, keskendub märgi probleemile alles „Loogiliste uurimuste” 2. köites. On tähelepanuväärne, et Husserl kasutab märki tähenduse fenomenoloogilises analüüsis, kuid märgi enda analüüs ei ole tal rangelt võttes fenomenoloogiline. Ma liigitaksin selle pigem ad hoc semiootika valdkonda. Husserl eristab kaht märgitüüpi. Ühed on märgid-väljendid, teised aga märgid-tunnused ehk jäljed. Esimese jaoks kasutab ta terminit ‘Zeichen’, teise jaoks ‘Ausdruck’ (viimast tõlgitakse tavaliselt tunnusena, kuid Husserli jaoks on siin tähtis konnotatsioon pressimisega, tembeldamisega). Husserli kõige omapärasem otsus on see, et ainult esimesed väljendavad tähendust, tunnused-jäljed aga tähendust ei oma (lähtudes „Loogiliste uurimuste” kontekstist, on selle lahenduse loogika arusaadav, kuna Husserlil on vaja siduda tähendus intentsionaalsusega; sellegipoolest on tähenduseta märgid küllaltki kummaline mõiste). Edasi jaotab Husserl tähenduse kaheks liigiks, kusjuures teeb seda üsna sarnaselt Fregega. Kumb kumba mõjutas, ei ole päris selge (vrd Haddock 2000). Husserl küll viitab Fregele, kuid kasutab põhimõtteliselt teist terminoloogiat ning sõnad Sinn ja Bedeutung esinevad tal sünonüümidena.

Võrreldes Husserliga pühendab Heidegger märgile märksa vähem tähelepanu („Olemine ja aeg”, § 17) ning tema käsitlus on sootuks teine. Heideggeril näeme esimest märgi range fenomenoloogilise analüüsi katset ning ta puhastab märgi kõigest kõrvalisest, k.a tähendusest. Siin on varjatud vastasseis Husserliga: viimase jaoks oli puhas olemine ühtlasi puhas tähendus (tõde). Heidegger aga püüab olemise vabastada ka tähendusest. Husserl eristab kahte märgitüüpi, Heidegger kasutab (viitamata) seda eristust, kuid jätab kasutusse – teise nime all – üksnes Husserli tunnused-jäljed (st märgid, millel ei ole tähendust). Kui välja jätta kogu ornamentaalne sõnavaht,⁹ jäävad märki määratlema kaks sõna: (abi)vahend ja osutus. Osutamine on Heideggeril märgi ontoloogiline alus. On iseloomulik, et mustermärgina käsitleb Heidegger „hiljuti autodele paigaldatud punast pöördenoolt, mille seisund näiteks ristmikul osutab sellele, mis suuna auto võtab”. Seega on peirce’ilikus terminoloogias tegu indeksaalse märgiga, mis on tõepoolest puhas osutus, kuid kaugeltki mitte ainus märgitüüp.¹⁰ Seoses Heideggeri märgikäsitlusega tuleb veel välja tuua huvitav eripära: tema jaoks on primaarne märgieelne seisund selline, kus märk pole eristatav oma osutusest. (Harjumuspärasem, kuid semiootika seisukohalt sama vigane on seisukoht, et algselt ei eristunud märk esitisest.)

Maurice Merleau-Pontyle on märgid olulisemad kui Heideggerile ja isegi Husserlile. Sellegipoolest ei püüagi ta välja arendada oma algupärast märgiteooriat, vaid lähtub Husserlist ja Saussure’ist ning kasutab märke teiste fenomenide uurimiseks. Isegi tema raamatus „Märgid” („Signes” 1960) ei leidu originaalset või lihtsalt sidusat märgiteooriat. Sellegipoolest on tema teosed tähtsad nii loomuliku keele kui ka kunstisemiootika seisukohalt.

Nagu Merleau-Ponty, püüab ka Paul Ricœur sünteesida fenomenoloogiat ja semiootikat. Merleau-Ponty lisab sellesse konteksti veel marksistliku filosoofia, Ricœur aga viimase asemel hermeneutika ja psühhoanalüüsi. Arvatavasti on Ricœur see, kes esitab kõige korrektsema märgi fenomenoloogilise analüüsi. Tema jaoks loovad märgi olemuse lõhe (mõra) ja jälg (st ka Ricœuril on õige märk husserlilik Ausdruck). Ehkki Ricœur loobub märgi määramisel intentsionaalsuse põhimõttest, võib näha teatud järjepidevust Husserli ja Heideggeriga, kuid erinevalt viimastest ei jäta Ricœur märki tähenduseta: jälg tähistab jälje jätjat. Kaugeleulatuvad järeldused hermeneutika, psühhoanalüüsi ja metafooriteooria jaoks jätame siinkohal käsitlemata.

On huvitav ja õpetlik võrrelda fenomenoloogide märgikäsitlust peirce’ilikuga, ning seda iseäranis Husserli ja arvatavasti ka Heideggeri puhul, kes ei olnud Peirce’i ideedega tuttavad, nii nagu ei leia me Peirce’ilt otseseid jälgi Husserli teoste tundmisest (vrd siiski Spiegelberg 1956). Peirce’i fenomenoloogia tuleneb Kantist ja Hegelist, ja selles mõttes on tal Husserliga samad lätted. Kui Peirce’i ja Husserli ideed erinevad teineteisest oluliselt, siis nende meetodis leiame küll ühisjooni, võiks isegi öelda, et Peirce viib läbi Husserliga võrreldes radikaalsema fenomenoloogilise reduktsiooni.

Nähes, et sellised lähenemisviisid, mis kas tuletavad märke asjade omadustest või vastupidi taandavad märke asjadele, ei kanna vilja, muutis Charles Morris – kes oli mitte üksnes 1930.–1960. aastatel üks väheseid Peirce’i järgijaid ja kandis väsimatult hoolt selle eest, et Peirce’i ideed ei jääks unustusse – probleemiasetust: ei tule küsida, mis on märk, vaid millal on märk, ning protsessi, mille käigus miski funktsioneerib märgina, nimetas ta ‘semioosiks’. Tegelikult lähtub Morris Peirce’i märgikäsitlusest, kuid mitte triaadilisest, vaid sellest, mis arvatavasti just nimelt tänu Morrisele sai kõige populaarsemaks: „Märk või esitis on midagi, mis esindab kellelegi midagi mingis suhtes või ulatuses” (CP 2, 228). Selles definitsioonis määratleb Peirce ühe asja, mis on tundmatu, kolme asja kaudu, mis on samuti tundmatud. Morris lähtub samast loogikast ja isegi liidab siia lisatundmatu (konteksti), kuid siin on oluline vahe: Morris ei defineeri märki, vaid toob esile tingimused, millal märgist saab märk¹¹ (Morris 1938: 8, vrd ka Morris 1971).