Читать книгу Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond - Mihhail Lotman - Страница 12

Kõikidel eelnimetatud lähenemisviisidel märgile on üks tähtis ühisjoon: märki püütakse kirjeldada märgivälisest vaatenurgast. Alljärgnevas püüan pakkuda semiootilise vaate märkidele.

Kõigepealt tahan fikseerida järgmised seisukohad:

a) märk tähendab midagi;

b) märk kuulub alati mingisse märgisüsteemi;

c) ükskõik mis asi (või asjaolu, situatsioon jne) võib esineda märgi funktsioonis, seega mingisugust ‘märk-olemise’ tunnust ei ole olemas ega saagi olla;

d) ükski asi ei ole märk ja ükski märk pole asi.

Kui mingi asi esineb märgi funktsioonis, lakkab ta olemast tema ise, ning kui mingi märk esineb asja funktsioonis, lakkab ta olemast märk. Toome näiteid. Eestis pannakse mõnikord (viimasel ajal suhteliselt harva, ent 1960.–1990. aastatel oli see tavaline praktika), kui mõnes toitlustusasutuses saab tööaeg otsa ning uusi kliente ei oodata, ukse vahele tool, mis muutub märgiks ja lakkab olemast istumiseks mõeldud mööbliese. Kui kasutada liiklusmärki abivahendina kakluses, pole see enam märk, vaid asi (st pole vahet, kas tegemist on peateemärgiga või „telliskiviga”, tähtis on, kui käepärane see kakluses esemena on).