Читать книгу Musta pori näkku - Mihkel Raud - Страница 2

Isegi mõnesajaleheküljeline rockibiograafia ei sünni välise abita. Ma tänan Juhan Ulfsakit, kes esimese inimesena arvas, et ma oleksin ehk võimeline millekski enamaks kui populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökimine.

Arbo Tammiksaart, kes ühel imelisel päeval küsis, miks käbi kännust nii kuradi kaugele kukkus ja miks ma isa kombel raamatuid ei kirjuta, vaid populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röögin.

Tuuli Roosmad, kes mulle iga päev helistas ja uuris, kas ma olen juba kirjutama hakanud või kavatsen elu lõpuni populaarsel talendikonkursil mitte milleski süüdi olevate laste peale röökida.

Oma toonast abikaasat Pärlet, kes mu egomaniakaalseid mäejutlusi ning obsessiiv-kompulsiivset käitumist kõik need rasked kuud pidi taluma, minu kuue kilomeetri pikkused laused kolme kilomeetri pikkusteks lühendas ja mõiste “putsi läinud abordi resultaat” asemel midagi pehmemat, näiteks “türaimeja” kasutada soovitas.

Ja loomulikult oma kallist poega Kaarel Eno Rauda, kelle peale ma iga sõna arvutisse tagudes mõtlesin. Armastava isana loodan kogu südamest, et ta millegi nii jõledaga, nagu selles raamatus kirjeldatud sündmused, iial kokku ei pea puutuma. Lojaalse sõbrana soovitan ma tal aga põleda täpselt nii suure leegiga kui ta ise vajalikuks peab. Mina ei kahetse tagantjärele küll midagi. Peaaegu mitte midagi.