Читать книгу Musta pori näkku - Mihkel Raud - Страница 6

“Ära võta südamesse, võta suhu.” Hendrik sai aru, et oli mulle liiga teinud.

Ilmselt poleks ta nii tuliselt pidanud reageerima, ma olin ju ikkagi kõigest kolmeteistkümneaastane. Kuigi enda meelest olin ma seda juba. Ma teadsin Hendrik Salleri (täispika perekonnanime Sal-Saller võttis ta kasutusele hiljem) kõige tähtsamaid saladusi. Ja tema minu omi. Eelmisel päeval olin ma ühe tema oma lolli peaga suuremas seltskonnas välja lobisenud. Ja siis ta vihastas. Hendriku äkkviha oli legendaarne. Ma olin siiani mossis.

“Miks suhu?” ei saanud ma Hendriku jutust aru.

Ta puhkes naerma. Justkui signaliseerides, et pole ma midagi juba kolmeteistkümneaastane.

“Selline ütlemine on – ära võta südamesse, võta suhu.”

Ta patsutas mind lepitust pakkuvalt õlale ja me keerasime Kaarli kiriku juurest üle Tõnismäe Kosmose kino poole. Sealt pidi tramm meid Kadriorgu sõidutama. Tšehhid olid oma rändtivoliga taas Tallinna jõudnud ja väsinud atraktsioonide ülespanemisel kasutati kohalikku tööjõudu, kelleks olime sel aastal mina ja Hendrik. “Plekk” oli korralik ja lisaks saime me testsõite tasuta teha.

“Kohal,” hüppas Hendrik avatud trammiuksest välja.

Me läksime üle tee ja olime paari minutiga objektil. Kusagilt Tšehhoslovakkia väikelinnast igal suvel Tallinna kolinud lõbustuspark oli ülelinnaline sensatsioon. Inimesed olid tervete perekondade kaupa valmis tunde piletisabas piinlema, et “Kellukeste teel” – nii nimetati kogu tivoli kõige kõvemat atraktsiooni – kaks minutit füüsikaseadusi rikkudes pea alaspidi puust vankrikestes ringiratast kihutada. Varasematel aastatel olin ma siin käinud oma bioloogilise isaga. Nüüd jõlkusin ma mereäärsel üüratul asfaltplatsil oma vaimse isa seltskonnas.

Öö läbi kestnud orgiast punetavate silmadega tavotistes tunkedes slovakk viipas meid lähemale. Diil oli imelihtne: meie aitame tal karussellid üles panna, tema annab meile kummalegi viis rubla päevas. Pluss tasuta sõidud. Kõlas nagu aus kaup. Ja oligi. Ainult et kõiki neid nõmedate nimedega “sürpriisrattakesi” ja “autorevüüsid” kokku monteerides õnnestus meil nende mehhaanikaga lähemalt tutvuda. Ja pärast seda võisid tšehhid ja slovakid tasuta sõidud endale persse pista. Vabatahtlikult me neisse lendavatesse kirstudesse ei roninud.

Saatus ja üüratute hülgevuntsidega slovakk olid meid täna “Kellukeste teed” püstitama määranud. Eluohtliku kiirendusega sõidukärusid peaaegu külili paiskav kaldtee koosnes demonteeritavatest osadest, mis kinnitusid üksteise külge suurte poltidega. Paraku oli kriitiline kogus hiigelkruvisid aastate jooksul kaduma läinud. See pisiasi ei paistnud minu ega Hendriku mõningaseks üllatuseks töödejuhatajat väga häirivat. Ta sidus “Kellukeste tee” kõige kõrgema tipu osad nööriga kokku ja pilgutas meile kelmikalt silma.

“See kukub ju kokku,” üritas Hendrik eesti keeles protesteerida.

Vunts naeratas kõigest aru saades, tõmbas käisega üle leemendava otsaesise ja avas valju plupsuga õllepudeli.

“Obed,” kuulutas ta välja kahetunnise lõunapausi.

***

Hendrik Saller oli elav legend. Mis sest, et lihtsurelikest ta vähemalt väliste tunnuste põhjal suurt ei erinenudki. Ta oli minust kõigest kolm aastat vanem, kuigi sellises eas on need aastad vähemalt seitsmekümne kahe kuu pikkused. Hendrik oli tapvalt andekas. Linna peal sosistati, et ta on sellest ka ise suurepäraselt teadlik. Eerik Niiles Kross oli kuulnud, et Hendrik käib mööda Nõmmet ringi – seal ta suurema osa ajast pesitses – ja räägib, kui jube kõva mees ta on. Minu pinginaabrile Allan Kalvele oli kurtnud mingi lähisugulane, kes Salleriga ühes klassis käis, et mees on nii ülbe, et ei ütle teregi.

Minu ellu sisenes ta esimest korda kõige vähemtõenäolisemast kohast, elutoa nurgas tolmuvast televiisorist, mida ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees kord kuus parandamas käis. Hendriku ansambel Generaator M esines Eesti Televisiooni saates “Kaks takti ette”. Üldiselt oli see tuntud kui talumatult igav lauljate konkurss, mille esimese preemia võitis reeglina see, kes kõige püüdlikumalt Gennadi Tanieli “Laulu verelilledest” lõpuni lohistas. Ent ühel hooajal otsustati lauljate asemel ansamblid võistlustulle saata ning sellest sai siinse kultuurielu keskseid sündmusi.

Generaator M oli selleks ajaks juba kohaliku undergroundi olulisim tegija. Nende kontserdid olid alati paksult rahvast täis. Erinevalt Propellerist, kellel oli pungiga sama palju pistmist kui tomatil tuumapommiga, küttis Genekas ausat ja puhast kraami. Osalemine Eesti ainsa telekanali ainsas muusikasaates tõi Hendriku suurele kaardile.

Saatejuht Aarne Saluveer juhatas bände sisse ja välja. Kui pensionäride ansambel Tungal lõpetas, hakkas ta noorusliku entusiasmiga järgmist tutvustama: “Nüüd tulevad lavale eelmistest kakskümmend aastat nooremad mehed Tallinna 10. keskkooli ansamblist Generaator M, kellel pole Boney M-iga midagi ühist peale M-i. Kõlab uus laine. Uus laine on toonud vahepeal niivõrd tühjaks, mõttetuks ning loiuks jäänud rock- muusikasse taas värsket verd. Ta on vähenõudlik, ei ole vaja kalleid võimendussüsteeme, süntesaatoreid. Vajalik on vaid nooruslik särts, mõttetihe tekst, paar kitarri ning trummid. Kõlab ansambli ühislooming “Käed”.”

Kui Genekas üleriikliku televisioonieetri enda kätte sai, kuulus võim Eesti NSV-s kaks ja pool minutit rahvale. Da-da- da-da-da-da-da-da, tümistas bassimees Kits (kodanikunimega Anti Rüüt) tagurpidi “Peter Gunni” riffi, trummar Sven Jannes ehk Hiinakas kolkis soolo- ja põrandatrummi ning Hendrik paiskas tervet põlvkonda defineerinud lauluread kõikidesse kodudesse üle kannatustest räsitud maa:

Teeneka nõukogude helilooja Isaak Dunajevski kuulus fraas “meil laulud aitavad elada, võita” omandas sel epohhilooval hetkel uue tähenduse. Ma ei teadnud, kuidas on lood võitmisega. Aga elada aitas ETV ekraanil harkisjalu punast elektrikitarri saagiv ja müstilistest kätest laulev ikoon päris kindlasti. Selle mehega tahtsin ma kohtuda.

Justkui tellitult selgus mõned nädalad peale Generaator M-i teledebüüti, et minu koolivend ja hea sõber Valdek Kangert tunneb Hendrikut. Veelgi enam. “Ma olen tema parim sõber,” uhkustas Valdek ükskõiksust pingsalt simuleerides, nagu oleks Hendrik Salleri parimaks sõbraks olemine midagi igapäevast või iseenesestmõistetavat.

Sõbraks saadi tol ajal enamasti geograafilistel põhjustel. Hendriku kodu oli tibukollases kahekordses kortermajas Männiku bussipeatuse kõrval. Valdek elas sealt diagonaalis üle tee paiknevas barakkide rajoonis. Ja kui järjekordne buss number 5 tagumist silda kolistades peatusest väljus ja läbipaistmatu tolmupilve üles keerutas, seisis Valdek selle hingematvas keerises ja vaatas, kuidas Hendrik bussipaviljoni seinale nõjatudes Priimat suitsetas.

Valdek oli karsklane. Ei mingit suitsu ega alkoholi. Tema isa oli suhtelises sinasõpruses mõlemaga ja seda kiivamalt ta jälgis, et poiss üle kopsuaukude hüppaks. Valdek suutis kogu keskkooliaja kiusatusele ja sõprade provokatsioonidele vastu seista. Kõhuli lendas ta alles hiljem Leningradis merekoolis õppides. Ja mida distsiplineeritumalt oli ta varajases nooruses karsket rida hoidnud, seda rämedamaks kujunes sööstlaskumine ülikoolipäevil.

Ma ei tundnud Valdekut ära, kui ta kord õhinal seletas, kuidas ta koos mingi Dimaga suvalise Piiteri paneelmaja paraadna põrandale laotatud sinelil mingit Svetat kordamööda nikkus. Mida sivem inimene talle elu jooksul ärajoomiseks ettenähtud alkoholikogust hävitama asub, seda parem. Valdeku kombel tinapanemist kuhugi abstraktsesse tulevikku veeretades lõpetab mees paneelmaja trepikojas purupurjus vene litsi rautades.

Valdek tutvustas mind Hendrikule ansambli Punk T kontserdil Sossi klubis. Punk T oli Geneka kõrval teine kõvem bänd neil päevil. Soss oli karvaseid ja sulelisi täis ja ukse taga järjekorras seistes nägin ma Valdekut koos Hendrikuga tulemas. Mõlemad olid ürituse vääriliselt piduehtes. Valdek ehk mõnevõrra tagasihoidlikumalt kui Hendrik, kelle ärarebitud käistega nahkkuhvt oli tillukesi Sex Pistolsi rinnamärke täis nagu sõjaveterani rind ordeneid. Läikima nühitud haaknõelad läbistasid odavat nahka näilise korrapäratusega ja tagi alt väljaulatuv meremehetriibuline särk oli käistest kääridega narmaliseks lõigatud.

“Mis siin toimub?” uuris rockstaar konkurentide kontserdi järjekorda silmitsedes.

“Ei ole veel hakatud sisse laskma,” tegin ma VIP-ile kiire ülevaate. “Mihkel,” ulatasin ma talle seejärel aupaklikult käe.

“Saller,” raporteeris Hendrik terekätt autoriteedi survega pigistades ja läks saba ignoreerides sissepääsu juurde, Valdek lojaalse jüngrina tema järel. Ka Kits ja Hiinakas olid kohal. Kõik olid.

Mõne minuti pärast lasti mass klubisse ja Punk T võttis kuulsa lava keskel kohad sisse. Nad mängisid põhiliselt omi lugusid ning ainus säravam hetk nende üsna üksluises repertuaaris oli Soome ansambli Eppu Normaali lugu “Poliisi pamputta taas”, mida solist Artur tuntava eesti aktsendiga originaalkeeles esitas. Ootamatult teatas trummide tagant mikrofoni juurde jalutanud Rainis Kingu, et nüüd tuleb lavale üllatusesineja. Ja et selleks on – daamid ja härrad – Generaator M!

Hendrik, Kits ja Hiinakas ronisid püünele ja mängisid kolm lugu, millest üks oli rahva tungival nõudmisel Juice Leskineni laulu “Sika” eestikeelne versioon – Geneka konkurentsitu evergreen. Hendrik seisis imperiaalses üksinduses keset lava ning sajad ja sajad inimesed skandeerisid tema juhtimisel moodsat regilaulu:

Ma seisin lummatult esimeses rivis ja unustasin ebamugavustunde, mis tekib siis, kui tagaseisjad su rinnakorvi vastu lavaäärt litsuvad.

Ei möödunud nädalatki, kui Hendrik helistas mu kodusel numbril. Ma olin Valdekule peale käinud, et see mind Geneka proovi vaatama orgunniks. Valdek oli hea sõbrana minu eest kostnud ning Saller kutsus mu järgmiseks päevaks Nõmme kultuurimajja, kus Generaator M ühiskonna alustalasid raputavaid laule harjutas.

Nõmme kultuurimaja juhataja oli toonaste olude kohta tähelepanuväärselt liberaalne naine. Või ei saanud ta lihtsalt aru, mis ümberringi toimub. Igatahes lasi ta kehtivale riigikorrale reaalset ohtu kujutaval grupeeringul enda juhitava keskuse ruumes koguneda. Vähe sellest. Generaator M-il oli lubatud kasutada tehnikat, mis kuulus Nõmme kultuurimaja põhibändile Brigaad.

Nagu kollektiivi teatavat kollaboratsionismi sisaldavast nimestki järeldada võib, mängis Brigaad poliitiliselt igati korrektset restoranipoppi ning oli oodatud esineja Nõmme kultas laupäeviti toimunud keskealiste tantsuõhtutel, kus kuuekümne-aastased mehed viiekümne viie aastaste naiste pärast üksteisel päid peldikupotti toppisid.

Brigaadi helivõimendust hooldas ööpäevaringses joobes liliputi kasvu ebakorrapäraste habemetüügastega õli, kes laupäevade vahelist perioodi kitsukeses helitehnikaruumis ennastunustavalt onaneerides sisustas. “Piinlik ju on, aga mõnikord ei jää lihtsalt muud üle,” teatanud ta kord stoilise rahuga, kui oli järjekordset lasti väljastades koristajale vahele jäänud. Sellil oli täiesti ükskõik, kas ja kes Brigaadi trummikomplektil mängis. Peaasi, et see laupäeva õhtuks endises konditsioonis tagasi omal kohal oleks.

Et kaks number 36 bussi olid vahele jäänud, jõudsin ma Nõmmele mõnikümmend minutit planeeritust hiljem. Geneka proov oli täies hoos ning Hendrik õpetas Kitsele ja Hiinakale uut lugu. “Kuutõbisel on paha elu, ta magada ei saa,” laulis Hendrik läbi Brigaadi üldvõimendi. See kõlas nagu Judas Priest. Generaator M oli pungist tasahiljukesi eemalduma asunud.

“Tervitus! Võta istet!” hõikas Hendrik mulle loo lõppedes. Seda polnud mulle kaks korda vaja öelda. Ma olin maailma parima bändi prooviruumis ja kuulsin esimese autsaiderina nende tuliuut loomingut.

Loetud minutite pärast avanes prooviruumi uks uuesti ja sisse astus Saabastega Kassi välimusega keigar. Ma olin liiga noor, et teada, mis on homoseksualism. Või pederastia, nagu seda toona venelaste eeskujul nimetati. Aga ma sain oma kuuenda meelega, mis inimest võimalike saabuvate probleemide eest hoiatab, kiiresti aru, et päris tavaline mees too hüperaktiivne kloun ei olnud.

“Uauuuu,” hõikas Heiki Soome mind kobrapilgul õgides. “Kes on teie noor sõber?” pöördus ta ülejäänud toasviibijate poole.

“Minu nimi on Mihkel,” tõusin ma viisakaks kasvatatud inimesena toolilt.

“Uauuuu,” undas naiselik mees mu terekätt lõdvalt puudutades. “Mina olen Heiki.”

Heiki Soome oli Nõmme kultuurimaja residentdiskor. Tema showprogramm kandis kaheksakümnendate vaimule vastavat nime “Diskoteek Kompuuter”. Arvutitel oli sel ajal enigmaatiline aura ja ega keegi – eriti too kääbuskasvu pederast – väga täpselt teadnud, mida nad endast tegelikult kujutavad. “Diskoteek Kompuuter” tegi üle-Eestilisi gastrolle ja programmi elava osana jõudis Generaator M sedakaudu kohtadesse, mille nime bändi liikmed seni ainult geograafiatunnis olid kuulnud.

Heiki sarnanes näojoontelt pisut Elton Johnile. Seda taevast kingitust ekspluateerinud edev diskor 1979. aastal Moskvas, kui Elton John esimese suure välismaise superstaarina Nõukogude Liidus laulmas käis. Andunud fanaatikuna lendas ta oma iidoli kontserdile ja märkas hiljem Arbatil patseerides, et inimesed teda vaimustunult jõllitavad. Heiki polnud kade mees – hoogsa liigutusega haaranud ta põuest pastaka ja kirjutanud soovijatele paberitükile “Elton John”, universumi kuulsaima homoseksuaali nime lohakalt autogrammiks visates.

Aktiivse pruuniaugu rüütlina ümbritses Heiki end meelsasti noorte wannabe-diskoritega, kes staarplaadikeerutaja kuulsusesärast kiirekese endalegi lootsid krahmata. Võib vaid oletada, kui paljud neist karjääri huvides patrooni riista pidid neelama.

Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe alguses selgeks ja tõtt-öelda oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada. Pealegi oli Heiki õnnelikus suhtes. Tema elukaaslane – või kutsa, nagu ta ise hellitlevalt oma kallimat nimetas – oli Tšernikovi Sass. Samuti diskori ambitsioonidega pikka kasvu poluvernik otsis Heikile show ajal plaate välja ja kui megadiskor tantsulõvide hullutamise lõpetas, asus “Diskoteek Kompuutri” personal Eestimaa lugematute kultuurimajade kontoriruumides käelist tegevust arendama.

Soome usaldas oma kutsat piiritult ja see maksis end aja möödudes valusalt kätte. “Heiki Soomet ei ole enam!” kuulutas Sass paari aasta pärast Jaan Kreuksi nimelises Kultuuripalees läbi mikrofoni uue ajastu algust. “Nüüd olen mina!”

Reeturlik pärakusse trukkija oli meistri hüljanud ja tema käest õpitud võtetega turgu haarama asunud. Heiki üritas kuuldavasti mõne aja pärast Ungari välispiirile veetud okastraadi alt läbi pugeda ja Austriasse putkata. Paraku jäi mees piirivalvele vahele ja veetis paar järgnevat aastat kusagil Kesk-Euroopas vangivalvurite munandeid näksides. Hiljem räägiti, et kunagine diskor elab Rootsis ja teeb Volvos hiilgavat karjääri.

“Väga meeldiv! Väääägaaaa meeldiv,” ei tahtnud Heiki mu kätt Generaator M-i prooviruumis lahti lasta.

“Unusta ära!” hüüdis Hendrik vihaselt. “Mihkel ei ole gei. Mine Sassi juurde ja unista edasi.”

Heiki ja Hendrik olid omamoodi äripartnerid ja Geneka ninamees võis endale otsekohest väljendumist lubada. Himur kergats jõllitas mind Guglunki silmadega edasi, naeratas siis vabandavalt ja lasi käe lahti. Tema silmad põlesid nagu poisikesel, kes on kommivabrikusse sattunud. Kuid mõistes, et minu batoonikest ta oma iharal keelel põrgatada ei saa, asus ta aupaklikult taganema

“Ärge siis järgmise nädala esinemist unustage,” manitses vastu näppe saanud pepuvend uksest välja tagurdades. Kuidas saidki nad järgmise nädala esinemist unustada. See oli nimelt nende viimane.

***

Punkarid teadsid toona üksteist fotode kaudu. Need levisid käest kätte ning suurema osa tolleaegseid antisotsiaale portreteerivate fotode autor oli Arno Saar. Teda nähti kõikjal, kus punkarid kogunesid – kontsertidel, Varblase kohvikus ja Moskva ees. Punnis silmade ja Mõmmibeebi põskedega piltnik tuletas mulle miskipärast meelde Scorpio-nimelist psühhopaadist mõrvarit, kes esimeses Dirty Harry filmis ujumisbasseinis lõõgastuva noore tüdruku tapab ja hiljem bussitäie koolilapsi pantvangi võtab.

Arno kohta oli liikvel väga erinevaid legende. Ühe kohaselt oli Arno Saar nooruses kõva kriminaal ja Mustamäe vaste Tina tänava venelastele. Kui lapsed ei tahtnud putru ära süüa või õigel ajal magama minna, siis tuli Arno Saar ja pistis nad žilett-teravaid hambaid õrna inimlihasse pigistades nahka. Ta olla valimatult kõik endast pisemad inimesed rahast tühjaks raputanud ning vastupanu osutamise korral armutult läbi klohminud. Siis sattunud ta aga mingisse õnnetusse ja nõiaväel saanud terrorit ja õõva külvanud kaagist tõsiste fotograafiahuvidega sümpaatne noormees.

Teine legend pajatas Arno Saare pornograafiakirest. Teda kutsuti Porno-Arnoks ja selle veatult riimuva hüüdnime andsid talle kuulu järgi konkureerivad fotograafid, kelle hinnangul oli Arno eluunistuseks pildistada kõiki maailma häbememokki. Alasti naisekeha on inspireerinud muidugi paljusid kunstnikke läbi ajaloo. Kuid Arno huvi ei piirdunud kõlakate järgi mingi süütu tissipaari kunstilise kujutamisega. Kaugel sellest, teadis rääkida rahvasuu.

Kuritegeliku minevikuga pornohull fotograaf, keda kõik Tallinna punkarid usaldasid, oli muidugi tüüpiline KGB profiil. Sellist venda oli erakordselt mugav survestada ja Arno käest väärtuslike negatiivide enda valdusesse saamine poleks Pagari tänava meestele teab kui ületamatuks väljakutseks kujunenud. Seetõttu oli kolmas Arno Saare kohta kulutulena leviv kõlakas seotud tema väidetava KGB-taustaga.

Oli esimese kahe legendiga kuidas oli, aga seda, et Arno nõukogude siseluure heaks töötab, punkarid ei uskunud. Loomulikult olid tema pildid KGB meestel olemas. Aga et ta need ise sinna viis, oli väheusutav. Või oli ta hiilgav näitleja. Männiku metsas järjekordsel fotosessioonil läks Arno silmnähtavalt närvi, kui kaks tundmatut kuju meile lähenesid.

Hendrik, Valdek, meie ühine sõber Risto Kivi, Olümpia hotellis kelnerina töötanud Urmas Tundeberg, mina ja veel mõned punkarid olime end paraadmundrisse löönud ja kõik koduses majapidamises leiduvad esemed haaknõeltega riiete külge kinnitanud. Uhkelt ülesrivistunult ootasime me kannatlikult, kuni Arno säriaega ja ava täpseks sättis.

Äkki kostis eemalt valjenevat juttu ja kaks meest jooksid sprindikiirusel meie suunas.

Arnol oleks fotokas napilt käest kukkunud. Ta värises hirmust üle kere, sest väljakutsuvalt riietunud punkarite fotografeerimine oli tegevus, mille eest võimekam prokurör ta hea tahtmise korral oleks kinni võinud panna. Meie suunas hingeldades tormavad sellid võisid vabalt olla erariides mendid, keda kõik metsad triiki täis olid. Arno hirm oli ehtne. Mitte selline, mida teeskleb KGB käsul punkareid pildistav agent.

Teha polnud aga enam midagi. Mehed jõudsid meieni ja üks küsis närviliselt selja taha vaadates:

“Kuhupoole karjäärid jäävad?”

Hendrik näitas neile suuna kätte.

“Te pole meid näinud,” ütles teine mees ja nad jooksid aegajalt tagasi vaadates edasi.

“Tänaseks aitab küll,” lalises Arno fotokat kotti toppides. Need kaks polnud küll mendid, keda ta kartis olevat. Aga pea needki tulla ei võinud. Seda enam, et kõigi eelduste kohaselt olid meid kõnetanud kollid põgenemas. Põgeneti aga tollal põhiliselt mentide eest.

Kunagi varem mingil järjekordsel punküritusel oli Arno Hendrikule ja mulle näidanud värskeid fotosid teistest Tallinna punkaritest. Neil oli igasugust rahvast: koerakaelarihmadega imekauneid tüdrukuid; mees, keda Arno Eesti punkfilosoofiks nimetas ja kitsa näo ning veel kitsamate prillidega Kadrioru punkar, kelle nimi oli Villu Tamme. Viimane nägi kõigist Arno pildistatud tegelastest kõige coolim välja.

Mõned nädalad hiljem Villut Laste Maailma ees trammi ronimas nähes sööstsime me Hendrikuga talle omavahel midagi kokku leppimata järele ning asusime ühiskondlikus transpordivahendis efektse tüübiga tutvust sobitama. Punkarid hoidsid kokku nagu juudid või tsiklimehed. Viisteist minutit juttu ja bändide nimede loopimist ning sa võisid olla kindel, et oled järjekordse verevennaga kohtunud.

Villu elas Kadriorus väga soliidses eestiaegses majas. Tema vanemad olid kirglikud mälumängurid. Populaarne telesaade “Kes keda?”, mille juht Enn Eesmaa Mõigu KEK-i põskhabemetes mälutitaanidele televaatajate ärevuseks lahendamatuid ülesandeid andis, oli Villu kodus kohustuslik meelelahutus. Tema korteris vedeles hunnikute viisi kaustikuid käsitsi kirjutatud “Kes keda?” detailsete transkriptidega.

Ka muusikat armastati selles omamoodi soojas peres keskmisest Eesti leibkonnast tubli paarkümmend protsenti rohkem. Ja need mõnikümmend protsenti tulid kõik suuresti ühe pereliikme arvelt. Villu oli täpselt samasugune punkar nagu me kõik: rohkem kui punkmuusika tekkimise põhjused – inglise väikekodanluse idiotism ja tooride poliitika – huvitas teda muusika ise. Tema lindikogus leidus kraami, millest Hendrik ja mina ainult Suosikkist lugenud olime. Punk oli Läänes selleks hetkeks juba sisuliselt surnud ja Sex Pistolsist kirjutasid isegi Skandinaavia klantslehed.

Sham 69, Angelic Upstarts ja mitmed teised vähemtuntud bändid olid Villu jaoks igapäevane tegelikkus ja kõik korrad, mil me Hendrikuga tema juures õlut rüübates maailma asju arutasime, lõugas arusaadavuse piire testiva inglise aktsendiga töölisnoor päevinäinud lintmagnetofoni kõlaritest: “If the kids are united, then we’ll never be divided.” Lihtsamalt, ent samas nii täpselt ei oleks me ise ilmselt kunagi osanud oma südametes tukslevat meri-põlvini-bravuuri sõnastada.

Kuna Genekas oli suhteliselt värskelt laiali läinud, otsis Hendrik uut muusikalist väljundit. Juba paralleelselt põhibändiga oli tal uus projekt. Nime? (Küsimärk) all tegi Hendrik muusikat mitmeid aastaid, kuid selle esimene inkarnatsioon, mille koosseisus olid veel Valdek, Risto Kivi, Hendriku sõber Arpo ja mina, mängis P.I.L. – i eestindusi ja Dead Kennedys’e plagiaate. Kuna Risto ja Arpo paraku ülemäära musikaalsed sellid polnud, jäi? pärast esimesi proove mõneks ajaks paremaid päevi ja bändiliikmeid ootama.

Kahjuks ei olnud ka Villuga ühiselt moodustatud ansambel oluliselt elujõulisem. Ilmselt oli fiasko sisse kirjutatud juba Kadriorus tunde kestnud ajurünnaku resultaadina sündinud bändinimesse. SH Dispanser (Suguhaiguste Dispanser) ei olnud kindlasti popmuusika kuulusrikka ajaloo vaimukaim välgatus ja paari üksiku proovi tasemele kogu asi jäigi.

***

Hiinakas oli saanud sõjaväekutse ja nagu ka Led Zeppelin, mis pärast trummari traagilist lahkumist ei olnud uue liikmega nõus jätkama, läks Generaator M oma kuulsuse absoluutses tipus laiali. Mulle tundus, et Hendrik tahtis fännid meelega armastatud bändita jätta, et toonase süsteemi kultuurivaenulikkust seeläbi kujuka näite varal paljastada. Hiinakas oli küll kõva trummar, ent hoolikalt otsides oleks Genekas uue ja mitte halvema mehe leidnud.

Aga nad läksid laiali. Ja otsustasid seda väärika lõppkontserdiga tähistada. Eelmisel nädalal olin ma neid finaalmänguks treenides Nõmme kulta prooviruumis vaatamas käinud. Ma olin tutvunud selle väärika kultuuriasutuse nimekaima plaadikeerutajaga. Aga Generaator M-i viimasele kontserdile sain ma sisse ainult pimeda juhuse läbi.

Kogu Nõmme keskus oli tund enne väljakuulutatud algust inimesi paksult täis. Liinibussid ja autod, mis mäest alla Mustamäe suunas üritasid keerata, pidid vastassuunavööndi kaudu põike tegema, sest sajad noored olid sõidutee blokeerinud.

Ja kui rahvas lõpuks majja sisse lasti, polnud sellest kuigi palju abi. Nõmme kultuurimaja mahutas kõige higisemal õhtul heal juhul viissada inimest. Geneka viimane kontsert oli selle nii mõndagi näinud hoone austusväärse ajaloo kõige higisem hetk. Üle poole kogunenud rahvamassist jäi aga ukse taha.

Kui bändi avalugu läbi krohvitud seinte välja hakkas kostma, muutus tibutava vihma kiuste sissepääsemise lootust hellitav seltskond rahutult sumisema. Mõne hetke pärast kostis vasaku kõrvalukse juurest kellegi võidurõõmus hõigatus, et siit saab sisse. Ma sööstsin hetkegi kõhklemata hääle suunas ja nägin, et kaks tursket punkarit olid väsinud tabalukuga suletud ukse lahti kangutanud. Pool sekundit hiljem olin ma juba sees. Minu ees väänles palja ülakeha ja verise peaga kontserdikülastaja, kes Hendrikule läbi rahvamassi lähemale murda püüdes kellegi rusika ette oli jäänud.

Taolist möllu polnud minu koolipidude hillitsetud tempoga harjunud silmad varem näinud. Viiesaja inimese väljahingatud süsihappegaasist vettinud majaseinad vibreerisid ühtlase müraga tabamatus rütmis ja nagu biitlid mõnikümmend aastat varem, kostis Genekas publiku kisast vaevu üle.

“Ja sellega ja sellega, ongi asi tahe, ja sellega ja sellega, leppima ma pean,” huilgas päevakangelane mikrofoni taga jumalikke poose võttes Generaator M-i suurima hiti “Kaugõpe” fännidele pähekulunud refrääni. Hendrik oli omas elemendis ja seda oli võimatu mitte märgata. Ta elas iga lauldud fraasi läbi oma füüsilise keha, üksikutele täishäälikutele nii palju õhku peale puhudes, et kohati hakkasin ma Hendriku tervise pärast muretsema. See oli tema bändi viimane kontsert ja ükskõik kui palju esinemisi tulevik ka Hendriku teele ei veeretanud, pidi ta igaks juhuks siiski arvestama võimalusega, et seisab selles surematust projitseerivas valgusvihus viimast korda. Mõnes mõttes seisiski.

***

Uusi bände tekkis sel ajal Tallinnas paar tükki päevas. Järjekordse muusikalise projekti isikkoosseis sõltus suuresti sellest, kellega sa parajasti Varblase kohvikus ühe laua taha sattusid istuma. Enamik toonastest veinipudeli ääres sündinud orkestritest lagunes juba sama päeva õhuks ühegi proovini jõudmata. “Kuule, teeme bändi!” asendas neil kids-are-united-päevadel tere-kas-ma-tohin-teie-seltskonda-istuda-viisakust.

Samas oli Generaator M-i kiiluvees pinnale hulpima jäänud ka kauem kui kaks pudelit starkat tegutsenud kollektiive. Mõnes mõttes olid needki rohkem mütoloogilised kooslused, kui reaalselt mängivad bändid, kuid andsid erinevalt paljudest kaasaegsetest ka vähemalt ühe kontserdi.

Täpselt üheainsa kontserdi sooritas Allan Vainola eriti šiki nimega bänd Ajutine Valitsus, millest palju rohkem ei teatud kui seda, et nende lugude nimed olid kõik ühesõnalised ja ega laulutekstideski sõnu oluliselt rohkem olnud. Ja sellegi ajaloolise esinemise käigus ei jõudnud Ajutine Valitsus üle paari takti mängida, sest otsustaval hetkel lülitas kellegi karvane käsi elektri välja.

Kevade tänaval asunud Tallinna 22. keskkoolis toimus ühel imelisel päeval minipunkfestival, mille esinejate nimekirjas olid lisaks Ajutisele Valitsusele veel sama kooli bänd nimega Uus Kanalisatsioon ja Munga ehk Ivo Uukkivi ansambel Kopli Otell. Et keegi oli Hendrikule soovitanud neid kindlasti vaatama minna, ronisime me kontrolli mõttes kohale.

“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” sisises seni suveräänse punkkuninga positsiooni nautinud Hendrik uute tegijate hingeõhku kuklas tundes. Tal oli õigus.

Esimesena ronis lavale Uus Kanalisatsioon. See Rein Laaneoru toonase džässrockansambli Uus Generatsioon nime vaimuvaeselt väänanud jõuk mängis pehmelt öeldes sitasti. Bändi ainsaks väärtuseks oli verinoor Raivo E. Tamm, kes tüütute kahe-duuri-lugude vahele punkluuletusi luges. Need kujutasid endast enamasti suguvõimetute riimidega naiivset absurdilüürikat ja läksid seda paremini kohaleloivanud kalkaritele sarve. Minimalistlikult paari haaknõelaga ehitud Eerik Niiles Kross kõkutas teiselpool saali igatahes heakskiitvalt naerda.

Pidu ei kestnud Uue Kanalisatsiooni õues kaua. Kohe, kui esimesed fännid aula äärtesse paigutatud pinkidelt keskpõrandale jäikade liikmetega “tantsima” tulid, sisenesid saali valgete T-särkide ja juhmide ilmetega nudipead, kes nende käevangus rasvunud perseid edasi-tagasi väänutanud litade vaimustuseks punkidega pikema sissejuhatuseta tüli hakkasid norima.

“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” kordasin ma sõnasõnalt Hendriku poole tunni tagust lauset, diskomehi ja nende ajudeta pruute hordide kaupa Tallinna 22. keskkooli aulasse sisenemas vaadates. Keegi pidi täna peksa saama ning jõudude vahekorda visuaalselt hinnates ei olnud need püüdlikult kehalise kasvatuse tunnis lihaseid treeninud jõmmid, kes õhtul purustatud ninaluudega koju lähevad.

“Lähme minema,” sittusin ma kulturisti kehadega ambaale nähes püksid täis.

“Oota.” Hendrik tõukas end minust eemale.

Ühest küljest oleks praegu jalgalaskmine olnud eriti küüniline reetmisakt. Punkar astub teise punkari kaitseks välja ka siis, kui ta teda isiklikult ei tunnegi. Teisest küljest pidi Hendrik aru saama, et tema VIP-staatusest on sellistes olukordades vähe kasu. Isegi vastupidi. Johnny Rotten sai Londoni tänavatel peksa just sellepärast, et tema arrogantselt irvitav larhv oli vutifännidest proledele Daily Mail’i lehekülgedelt tuttav.

Paari minutiga oli saal diskosõpru täis ja alalhoidlikumad haaknõelamehed hakkasid tasapisi kodu poole asutama.

“Lähme nüüd,” ei kavatsenud ma veresaunas täna leili visata. “Hea küll.”

Hendrik tegi kahest kehvast otsusest parema. Me jalutasime kooli uksest välja ning kuulsime edasistest sündmustest alles paari päeva pärast. Selle kohta, kas Munk ja tema Kopli Otell lavale jõudsid või mitte, laekus vastukäivat infot. Kuid Ajutine Valitsus oli vihaselt rusikaid vibutavate Boney M-i fännide kiuste siiski kidrad võimude taha ühendanud ja esimese loo lahti löönud. Suurema kaose ärahoidmiseks lülitanud kooli direktor seepeale voolu majast välja, ohukollet aulast hoovi suunates. Seal olla nudipead kõikide väljapääsude ees rivid moodustanud ning igale lahkuvale punkarile hüvastijätuks vastu hambaid virutanud.

Järgmisel hommikul lõid diskojõmmid biitsepsi toiduõliga läikima, tirisid üks number liiga väiksed Levi Strauss & Co-s toodetud farmeripüksid jalga ja siirdusid Viru hotelli juurde oma puises soome keeles turiste tülitama. Kakskümmend viis aastat hiljem moodustasid nad iseseisva Eesti Vabariigi majanduseliidi ning olid nn pingviinide paraadil esimesed, kes presidendile telekaamerate ees kõiketeadvalt naeratades kätt andsid. Punkarid traageldasid oma rippupekstud huuled haaknõeltega kokku ja läksid kohviku Moskva juurde, et seal saatusekaaslastega eelmise päeva sündmusi arutada. Ka kahekümne viie aasta pärast olid nad täpselt samas kohas.

***

Rong sõitis Tallinnast Leningradi terve öö, kuigi kahe linna vaheline distants oleks ilmselt lubanud ka kiiremini ühest sihtpunktist teise jõuda. Pärast raskeid sünnivalusid ja kiirelt vahetunud koosseise oli Hendrik Sal-Salleri uus ansambel? jõudnud oma esimese välisreisini. Varem post-punki ja uut lainet virutanud bänd oli moevoolude harjal jõudnud heavy metal muusika mängimiseni ja kõlas nagu grupp kütmata garaažis akustilistel kitarridel Iron Maideni töötlusi esitavaid diletante, mida? tõele näkku vaadates ka oli.

Perversse ornamendiga alumiiniumhoidikutesse litsutud klaasidest teed lürpides istus Eesti undergroundi uus kroonimata kuningas in corpore sinistes toonides kujundatud kupees. Lisaks Hendrikule ja minule sööstis raudteeliipritel üles-alla loksuvas vagunis suure tuleviku suunas basskitarrist Valdek ja trummar Andres Kahn, kelle ema oli toonane tuntud raadiohääl Kiira Kahn ja isa professor Hubert Kahn.

Rein Raud õppis tol ajal Leningradi ülikoolis ja kuulsa õppeasutuse klubilist tööd korraldav leedukas nimega Donaldas oli tema kaudu esitanud noorele Eesti rockbändile kutse tudengitele mängima tulla. Milleski ülearu täpses kokkuleppimata istus? ühel õhtupoolikul rongi ja hommikuks jõudsid kunstnahast tagidega rokkarid Vene revolutsiooni hälli.

Edumeelsem rahvas nimetas Leningradi tollal Piiteriks. Rein oli meile raudteejaama vastu tulnud morni olemise, musta kilejope ja kõrgete saabastega hiiglase seltskonnas.

“See on teie ihukaitsja,” tutvustas Rein naljatledes läänelikust liiduvabariigist Piiterisse kontsertturneele saabunud staaridele oma sõpra. “Ljonjal on alati nuga kaasas ja ta suudab liitrise kannu õlut kahe sekundiga ära juua.” Ehk siis täitis mõlemad tingimused, millele poptähe ihukaitsja pidi vastama. Mitte et me unise peaga rongist välja roninuna kummaski väites kahelnud oleksime, tegi Komi ANSV-st pärit Ljonja meile Reinu palvel ometi kiire demonstratsiooni.

Esmalt tiris ta üüratu saapa säärest välja muljetavaldava väitsa ja silitas selle läikiva teraga oma tohutut kõrisõlme. Mida suurem kõrisõlm, seda priskem türa, oli Heiki Soome kunagi oma ametisaladusi paljastanud. Ljonja londi proportsioonid langesid selle loogika järgi traditsioonilisest kuusteist- korda-neli-sentimeetrit-mõõtkavast kaugele eemale.

Seejärel liikus elavnenud seltskond lähima lahtise õlle putkani. Neid nimetati Piiteris “televiisoriteks” ja neljakandiliste kioskite luugid avanesid üle linna juba varahommikustel tundidel. Ljonja tellis õlle ning määrdunud kitlis vanamutt teisel pool televiisoriekraani kallas piraka kannu aeg-ajalt vahtu maha puhudes täis.

“Võtame aega,” tegi tulevane Tallinna Ülikooli rektor ettepaneku kella pealt jälgida, kui palju tema sõbral liitrise sanga tühjendamisele kulub. Rein andis Ljonjale märguande ja too paiskas jumalate joogi endale kogu täiega kurku. Mehe kõrisõlm ei liikunud kordagi ja nagu Rein selgitas, pidavat selles kogu trikk seisnemagi. Nimelt raiskab enamik inimesi juues kõrisõlmega manööverdamisele mõttetult aega. Kuid Ljonja tehnikat kasutades kulub õlle seedetrakti jõudmiseni sama palju kui kesvamärjukese kannust maha kallamisele. Ehk siis kaks sekundit, nagu meie kellad Reinu võidurõõmuks kinnitasid.

Ansambel? oli heades kätes. Me sõitsime ülikooli ühiselamusse, panime oma kitarrid kellegi tuppa hoiule ning läksime linnaga tutvuma. Õhtul pidi Donaldas meile rääkima, kus ja mis kell Tallinnast saabunud bänd tuhandetele üliõpilastele järgmisel päeval mängib.

Saja-aastase Jeesuse välimusega Donaldas vaaruski varajasel õhtutunnil tuppa, kus me Reinu ja Ljonjaga teda ootasime. Valge habemega kõrend oli maani täis. Nagu ka Ljonja, kes päeva edenedes teisigi “televiisoreid” külastas ja hiljem liikumatu kõrisõlme meetodit ka mõnevõrra kangema kraami peal rakendas. Aga Ljonja võis täis olla, sest ega tema meile kontserti lubanud korraldada. Donaldas-kuradi-Duckas lubas. Ja see seadis ta mõningaste kohustuste ette. Vähemalt meie meelest.

Purjus leedukas hakkas oma emakeeles Reinule midagi seletama. Midagi head tema jutt tähendada ei saanud, sest Reinu ilme tõmbus pilve ja paari hetke pärast korkis ta lahti punaveini, et see ühe sõõmuga pooltühjaks juua.

“Kontserti ei tule. Donaldas on mölakas. Ta on kõik korraldamata jätnud.” Rein oli silmnähtavalt löödud. Teine pool punaveini järgnes esimesele. “Mul on väga kahju.”

Kahju oli meilgi. Ilmselt ka Ljonjal. Ta istus mornilt midagi omaette ümisedes toanurgas ja upitas kilekotist välja uue punaveini. Ja siis järgmise. Ja varsti kolmandagi. Tunni pärast oli tuba ühiselamus resideerivaid baltlasi täis ja Hendrikule tundus, et toimumata jäänud kontserdi saab hea tahtmise korral ka siinsamas ära anda. Rahvast polnud ehk tuhandeid, aga tubli kakskümmend oli kindlasti. Pealegi polnud tõsise metal- muusika juures asi kunagi kvantiteedis.

Me tirisime bändiliidri korraldusel elektrikitarrid kottidest välja ja homeeriliselt naerda lõugav Andres tagus trummipulkadega ühika patju.

“Ooo-uu-ooo, kadund mees,” laulis Hendrik meie parima loo refrääni ja purjus üliõpilased jourasid sõnagi mõistmata vaevukuuldava kitarritinina saatel kaasa. See spontaanne kabernee-segune kaos oli ansambli? uue koosseisu esimene ja viimane avalik esinemine. Kuigi väga palju ei puudunud, et orkester juba järgmisel päeval tõepoolest sadade ja sadade inimeste ees läbi korraliku tehnika mänginud oleks.

Järgmisel hommikul ühiselamu laialiloobitud riideid täis toas ärgates kuulsime me kellegi käest, et linnas on hetkel gastrollil teinegi Eestist pärit ansambel. Magnetic Band mängis Leningradis tegelikult päris tihti. Selle karismaatiline juht oli absoluutne jumal mitte ainult siin, Ladoga järve lähistel, vaid kogu ülejäänud kuuendikul planeedist, nagu Nõukogude Liitu propagandafilmides nimetati.

Gunnar Graps oli mees, keda tema loomingulise tegevuse kõrghetkel oleks võinud mis tahes koolis täiusliku popkuninga anatoomia tudeerimisel õppematerjalina kasutada. Ta oli superkangelane, Raud-, Nahkhiir- ja Ämblikmees ühes isikus. Tema nime kuuldes langes iga naine Karagandast Habarovskini minuteid vältavasse minestusse. X-faktorit kõigi pooridega atmosfääri paiskava Grapsi ees varises põrmu kogu universum. Meri tema jalge all hakkas kandma ning vesi tema peekris muutus ühest ainsast puudutusest kõige paremaks Gruusia veiniks.

Gunn võis teha mida tahtis: ta võis värvida oma silmalaud sinisemaks kui Margarita Voites, ilma et keegi teda homoseksualismis oleks kahtlustanud; ta võis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia direktori karistamatult vittu saata, kui see midagi mögiseda võttis; ta võis juua täis peaga Suure-Jaani inimtühjadel tänavatel kakerdada ja kõik, mida kohalikud memmed tareaknast pool-lätlasest rokkarit vaadates öelda said, oli “ta ju kunstnikuhingega inimene, kuidagi peab temagi lõõgastuma”.

Legend Eesti kuulsaimast laulvast trummarist jõudis kaugemale kui keegi oleks tihanud ennustada. Ühel ööl maandus tema koduukse taga vilkuvate tuledega sigarikujuline lennumasin ja rusikasuuruste silmadega rohelised mehed palusid tal endaga kaasa tulla. Paarikümne minuti pikkune lõbureis kaugete külaliste põnevas sõidukis möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Tulnukad tõid kosmilise tarkuse võrra rikastunud trummimehe kenasti koju tagasi ning maailm oli jälle kübekese võrra parem paik.

Väidetavalt rääkinud Graps oma UFO-sõidust täiesti tõsimeelselt. “Nii see oli,” kinnitanud ta skeptikute umbusklikke grimasse lahti harutades. Veelgi enam. Aastaid hiljem kirjutas Gunnar Graps oma tulnuka-kogemusest laulu.

Ärevas vaikuses seisab üks väike maja/kuid hingamiskahinat on kuulda seal/kas on keegi eksind teelt/või üksik mööduja/jääb öösse puhkab jalgu/või hoopis viirastused need/õud saladuslik näib/ üks kummaline valgus/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine valgus/mis lummavalt kinni hoiab/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine kiir/ei tea kust tulnud ta.

Spooky shit, nagu ameeriklased ütlevad.

Hendrik tundis Gunni ühest varasemast kokkupuutest ja me sõitsime taksoga kultuuripaleesse, kus Magnetic Band tol päeval suisa kaks väljamüüdud kontserti andis. Imekombel lasti neli vaevu vene keelt purssivat noorukit administratsiooniuksest läbi ja suurema vaevata õnnestus Hendrikul kuulus bändiliider ja tema kaaskond üles leida.

“Oooo, mis sa siin teed?” hõikas rõõmus Gunn noort kolleegi nähes.

“Kuule, oleme siin bändiga ringi vaatamas,” osutas Hendrik Valdeku, Andrese ja minu suunas. “Meil pidi ülikoolis mäng olema, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tühi sõit.”

“Ahah. Mis musa teete?”

“Ikka heavyt.”

“Kuule, äkki olete nõus meid täna soojendama? Raha meil maksta ei ole, kuid vinge kogemuse saate ikka. Mõlemad mängud on välja müüdud ja vene publikule läheb heavy väga hästi peale.”

See oli pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Mitte sellepärast, et meid “ei” ütlemise korral surnud hobuste pead ühiselamu voodites oodanud oleksid. Muidugi mitte. Grapsi ettepanek oli lihtsalt nii ahvatlev, et kuigi me ise ju oma mänguoskuste kõrgklassis päris veendunud ei olnud, oskasime vähemalt nägu teha, et viieminutise kidrasoolo viskamine on nagu jalutuskäik Hirvepargis.

Graps juhatas meid lavale ja lasi paar lugu proovi mõttes läbi mängida. Gunni toonased kitarristid Aivar Oja ning Sulev Kuusik laenasid lahkelt oma instrumente ja Valdek tohtis bassimees Marius Sagadi neljakeelset labidat trummirütmis katkuda. Eelmisel õhtul tuleristsed saanud “Kadunud mees” läks käima ja Gunnile paistis asi näo järgi täitsa meeldivat.

Paraku ümbritses meid varajaste kaheksakümnendate reaalsus ja me polnud teise refrääninigi jõudnud, kui halba aimav kultuuripalee administraator Grapsi juurde tormas. Ägedalt kätega kord meie, kord lae suunas vehkides üritas ta Gunnile selgeks teha, et ilma igasuguse tarifikatsiooni ja muude avalikuks esinemiseks vajalike dokumentideta noorteansambel ei saa tema kultuuripalees kahjuks esineda, sobigu meie loominguline profiil peaesineja ehk Magnetic Bandi omaga kui tahes hästi.

Ma jälgisin kitarril “Kadunud mehe” põhiriffi väänates ammuli sui, kuidas religioon ateistliku leninismi ees oma esteetilise üleoleku kaotas. Maist tegelikkust esindav roosa kaelasideme ja jalgpallisuuruste tissidega administraator seljatas Gunnar Grapsi, Püha Peetruse isikliku esindaja Nõukogude Liidus.

“Poisid,” palus Gunn meil lugu seisma jätta. “Kahjuks ei tule midagi välja. Me peame täna ilma soojendajata läbi ajama. Aga ehk õnnestub homme, ma püüan direktoriga hommikul rääkida.”

Kindlasti õnnestub. Muidugi.

“Sõidame bändiga hotelli, kas saame teid kuhugi ära visata?” Gunn oli meile pärast äsjast fiaskot vähemalt bussisõidu võlgu. Suur Ikarus ootas maja ees ja natukese aja pärast võttis ta rahva peale ning suundus kesklinna, ükskõik kui laialivalguvalt see termin Leningradi-mastaapi metropolis ka ei tundunud. Graps tahtis enne esimest õhtust kontserti puhata ja kus mujal kui Inturisti hotellis oli seda kõige efektiivsem teha.

Bussis oli lisaks Magnetic Bandile ja meile Grapsi soomlasest sõber Jussi, kes Piiteris ehitajana töötas. Jussi kõrval istus paarikümneaastane vene tüdruk, kes temasse puutuvatest seksistlikest märkustest silpigi aru ei saanud ning naeratas seetõttu malbelt, kui Graps talle sülle prantsatades Jussi käest valjuhäälselt uuris, kas Jelena end perse ka panna laseb. “No vittu eiiii,” mörises kusagilt Savonlinnast parema raha lootuses Venemaale ajutiselt kolinud soomlane. “Mut sä voisit kyllä yrittää.”

Buss peatus üheksakordse hotelli peasissekäigu ees ja Gunn käskis bussist välja ronides

“Äkki sa jääd siia meiega? Teeme mõned õlled ja ajame juttu,” pöördus ta seejärel ootamatult Hendriku poole.

“Pole probleemi, mine muidugi,” julgustas Hendrikust vanuselises hierarhias järgmine küsimärklane Valdek. Ta sai aru, et oli nüüd minu ja Andrese eest justkui vastutav, aga võib-olla selle pärast ta Hendrikul nii kergelt minna lasigi. Kui vabadusega kaasneb vastutus – nagu Valdeku klassijuhataja Tõnu Seene teda joonlauaga vastu näppe tagudes oli rääkinud – siis ehk kaasneb vastutusega vabadus. Matemaatilises mõttes tundus see arutlus igati loogiline. Ja väikese vabaduse vastu ei saanud Valdekul ju midagi olla.

Hendrik läks Gunni, Jussi, Jelena ja ülejäänud seltskonnaga hotelli ja buss viis meid tagasi ühiselamu juurde. Vabadust oli meil nüüd tõesti sitta kanti, ent paraku ei osanud me sellega muud targemat peale hakata kui Reinu ja Ljonja mõneajalise tulutu otsimise järel tagasi oma tuppa minna ja seal öö saabumiseni kohalikult lintmakilt Saxoni “The Eagle Has Landed” kontsertalbumit kuulata. Hendrik tuli ühikasse tagasi alles hommikul.

“Kuidas läks?” uurisin ma Lendavalt Hollandlaselt eluga naasnud kangelaselt.

“Oi, karm, raisk,” keeras Hendrik TU ehk rahvakeeli Lendava Litsi nimelise sigareti hammaste vahele.

“Ma pole silmatäitki maganud. Mind pandi Jussiga ühte tuppa ja see keppis Jelenat hommikuni. “Ješjoo, ješjoo,” röökis see kuradi vene libu nii, et lambid laes värisesid. “Ja tebjaaaa ljubljuu, Jussik, ješjoo ješjoo!” Täitsa perses, raisk,” vahendas Hendrik teateid päriselust.

“Siis ütles Jussi, et ta enam ei jaksa. Ja et kas äkki mina tahan tema pruuti nikkuda. No ma ei tahtnud, raisk,” kirjeldas Hendrik glamuurse hotelli pimeduses asetleidnud sündmusi. “Aga see muudkui röökis: “Jussik, Jussik, ja tebjaa ljubljuu, Jus- sik. Jebii menja, ješjoo, ješjoo, ja tebja taaaak ljubljuu.” Ja kui see kuradi somm siis teda uuesti koinima hakkas, röökis eit täiest kõrist “Maaaa-maaaa!”. Vene naised pidid orgasmi saades ema järele röökima hakkama. Persses värk, raisk. Ma püüdsin kõigest väest magama jääda. Aga ausõna, ei saanud, raisk.”

Graps ise oli Hendrikuga kusagil baaris mõned dringid teinud, Ozzy Osbourne’i viimast plaati kiitnud ja siis ära kadunud. Nii et küsimusele, mida ebamaist Gunn sel ööl korda saatis, ei osanud Hendrik vastata. Aga arvata võis, et küllap see enam-vähem samasuguse venekeelse kiljumise saatel möödus.

***

Oli saabunud tagumine aeg võim üle võtta. Kõigi revolutsionääride isa järgi nime saanud linnast tagasi koju jõudes vajus? paari nädalaga laiali ning ma tegin Valdekule ja Andresele ettepaneku kolmekesi jätkata. Ma tundsin, et Hendrik on liiga domineeriv ning tema kõrval jääks varju ka Aleksander Suur ise, peaks ta mingil kujul uuesti sündima ning Salleri bändis rütmikitarri mängima hakkama.

Uus bänd hakkas kandma nime Golem. Ma kuulasin tollal ainult – ja tõesti ainult – Black Sabbathit. Konservatooriumi lavakunstikateedris näitlemist õppinud Märt Visnapuu oli Reinu sõber ja ta laenas mulle kuulamiseks linti, mille ühel pool oli Sabbathi album “Paranoid” ja teisel mingi Uriah Heepi kogumik. Sellest hetkest tundus kõik muu – kaasa arvatud Led Zeppelin – impotentse estraadina. Esimese isikliku Sabbathi plaadi ostsin ma Ülari Kirsipuu käest, kellega ma olin paaris lastefilmis koos mänginud. Tema positiivseid ja mina peamiselt negatiivseid kangelasi.

“Täitsa hea plaat, aga laulja hääl ei istu mulle põrmugi,” selgitas Ülari, miks ta klassikalise “Master of Reality” plaadi mulle kahekümne viie rubla eest (mis oli umbes pool normaalhinnast) oli otsustanud ära anda. Mulle meeldis Ozzy nasaalselt ebatraditsiooniline rockihääl seevastu pööraselt. Ta undas läbi vinüülikrõbina oodi magusale lehekesele, kes ta meeled oli vabastanud ning tema elu uue tähenduse ja usuga täitnud. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas üks tavaline puuleheke seda kõike teha suudab. Rein vaatas mind muiates: “Ta laulab marihuaanast.”

Kuna Black Sabbath koosnes ainult juutidest (või vähemalt nii ma toona miskipärast uskusin), siis minu jaoks tähendas see automaatset huvi juudiusu ja – mütoloogia vastu. Golem oli juudifolklooris esinev savist ehitatud koll, kes oma looja vastu keerab ja talle kallale läheb. Paremat nime polnud Black Sabbathi covereid mängivale bändile võimalik ette kujutada.

Me tegime proove Andrese isa töökohas, milleks oli Nõmmel asuv naha- ja suguhaiguste dispanser. Süfiliitikud ja tripperihaiged olid isoleeritud teise hoonesse, nii et kurikuulsa raviasutuse saalis oli täiesti turvaline harjutada. Selle bändi füürer olin mina. Golem mängis seda, mida mina ütlesin ja laulis siis, kui mina suu lahti viitsisin teha.

Me mängisime oma aja kohta päris palju. Lisaks mõnedele kontsertidele oma koolis raiusime me Black Sabbathi töötlusi ja üksikuid ise tehtud lugusid ka näiteks Tallinna 2. tehnikakoolis ning kõmu uuest kuumast heavy metal bändist hakkas linnas seninägematu hooga paisuma. Nagu ka minu ego.

“Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?” küsisin ma retooriliselt Eno Raua lasteraamatu “Ninatark muna” nimitegelase sõnadega, kui mõni järjekordne klassiõde mu enesehinnangut ründama asus. Kurat küll – ma käisin kaheksandas klassis ja abituuriumi tüdrukud viskasid lava ees hullunult näppu, kui ma kitarril jumalikke akorde üksteise otsa lajatasin. Üheteistkümnenda klassi poisid vaatasid mind vahetunnis varjamatu kadedusega ja julgemad neist kutsusid endaga koos õlut jooma. Tõnis Mägi isiklikult oli Reinule kusagil intelligentide joomingul rääkinud, et on minust kuulnud. Ma olin kuradi keiser ja ükski Liisa Pakosta, Leelo Keevallik ega mõni kolmas kaheksanda bee tšikk ei tulnud mulle rääkima, et ma olen jube ennast täis, raisk!

Toonase TPI juures tegutses Olavi Pihlamäe loodud rockiklubi. See kogunes iga esmaspäeva õhtul ning paari tunni vältel arutles edumeelsem musafännide ring ühiselt muusika üle. Klubiõhtuid juhatas reeglina Andres Jõesaar ja teiste staarliikmete hulgas oli näiteks Koit Raudsepp, kes juba sel ajal Vikerraadio keskööprogrammis talle eraldatud rubriigis moodsaid plaate eetrisse kimas.

Aeg-ajalt mängisid TPI rockiklubis ka bändid. Ühel õhtul peale klubiürituse ametlikku lõppu läksin ma Jõesaare juurde ja küsisin otse, kas Golem võiks siin mängida. “Muidugi võite, ma olen teist kuulnud,” vastas Andres ja kahe nädala pärast esmaspäeval kuulas meie Sabbathi tõlgitsusi eriti peene kõrvaga snoobide seltskond.

Kohal olid kõik, kelle arvamus Valdekule, Andresele ja mulle tol ajal midagigi tähendas. Pärast mängu tuli minu juurde hard rock ansambli Argos bassimees Jaanus Raudkats ja ütles, et oli nähtuga väga rahul. “Ma olen kuulnud, et Risk otsib uut kidrameest. Ma soovitan sind neile, kui sul midagi selle vastu ei ole?” lisas Jaanus.

Kellel sai midagi olla Riskis mängimise vastu, sa taevane halastaja? Selle laulja Riho Kuub oskas veatult David Coverdale’i kopeerida ja kes seda neil päevil oskas, oli tehtud mees.

“Jah, loomulikult,” volitasin ma Raudkatsi Riski ninamehe, klahvpillimängija Priit Poomiga minu kandidatuuri arutama. “Loomulikult olen ma huvitatud.”

Jaanus lubas minu eest kosta ja hea võimalus selleks saabus juba mõne kuu pärast, kui Golem esimesele suuremale üle-Eestilisele festivalile mängima kutsuti. See toimus Võru Kubija laululaval ning esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Gunnar Graps, Turist, Risk ja mõned kohalikud bändid. Näiteks jabura nimega Melismid, mille üle pealinnast kohalesõitnud rokkarid terve bussisõidu aja nilbeid nalju viskasid. Ja muidugi Hetero – mitte just oluliselt teravmeelsema nimega, ent muusikaliselt paljudest Tallinna jõukudestki märkimisväärselt tugevam bänd.

Oli pikemalt juurdlematagi selge, et sellest esinemisest pidi saama Golemi muusikalise testamendi nurgakivi. Ja ükskõik kui mõõdutundetus vaimustuses ma iseenese mitmetahulisest talendist ka ei olnud, suutsin endale ometi aru anda, et ilma Hendrikuta ma seda teha ei suuda. Nii tõmbasin ma talle mõned nädalad varem kella ja kutsusin Golemisse lauljaks. Õnneks polnud tal parajasti muud targemat teha ja paari- kolme prooviga loksus Golemi uus kuju paika.

Iga muusikafestivali – reeglina kestsid need tol ajal ühe päeva – lahutamatu koostisosa oli muusikaliste etteastete vahel “ladusaks vahejutuks” nimetatavat sitta suust välja ajav konferansjee. Kaheksakümnendate kõige kuumem sõnameister oli Kaarel Tuvike, keda tema põhjatu anekdootide arsenali tõttu taolistele üritustele rahva tuju üleval hoidma palgati. Tuvike oli vennikese päris nimi. Ehkki kõik, kes ülikangete miinusprillidega habemikku oma silmaga näinud olid, seda heal juhul vaimukaks pseudonüümiks pidasid.

Rõhuvas enamuses koosnes Tuvikese repertuaar toonase agraarelu üle irvitavast labasevõitu kolhoosihuumorist, mille keskne tegelane oli juhm agronoom, kelle nümfomaanist abikaasa igal võimalikul hetkel traktoristidega silohoidla taga keppi tegi. Õnneks oli Tuvike selleks päevaks end juba Suveniirile ära lubanud ja Võru rockfestivalil juhatas bände sisse ja välja järgmine mees kuumas nimekirjas – Margus Lepa.

Jorh Adniel Kiire vari jälitas Lepat nagu briljantkäsi Juri Nikulinit. Piisas tal vaid Kubija rahvast täis laululaval püünele astuda ning tuhanded inimesed röökisid naerda juba enne, kui ta oma ainulaadse porganditooniga “tere päevast kõik see võro rahvas” öelda jõudis.

Esimesena mängis Melismid ja isegi Lepa suutis end vaevu talitseda, kui pidi oi-türa-kui-mentaalne-bändinimi- meil-on mehed lavale kutsuma. End vähestele mõistetava muusikateoreetilise terminiga ehtiv kollektiiv esitas iroonilisel kombel märkimisväärselt väheste melismidega kõrtsipoppi ja oleks valdavalt Tallinnast kohalesõitnud publik selleks hetkeks natukenegi rohkem purjus olnud, vilistanuks ta narmastega vestides paksmaod pikemalt tseremoonitsemata välja. Pärastlõunasest päikesest uimased metallpead lasid esimesel bändil aga viisakalt lõpetada ja kätte jõudiski Golemi kord.

Saundi keeras sel festivalil Turisti helimees Kaljulaid, kes hommikul Võru poole vuravas bändide bussis juba Tallinna Lennujaama juures esimesel viinal kollase nööbikese pealt kangutas. Nüüd püüdis ta end helipuldi heeblitest kinni hoides tasakaalus hoida ja polnud vaja olla Erkki-Sven Tüür, et aru saada, kui kohutavalt Golem nende mändide all kõlas.

Meie esimene lugu oli Reinu tekstile kirjutatud monotoonse trummipartii ja üles-alla hõljuvate kidrakvintidega “Uputaja”, mis pidi ideaalis mütsuma nagu Judas Priesti “United”. Leopardilaikudega särgis Hendrik loopis mikristatiivi mõlemale küljele ning ajas jalad harki nagu Bruce Dickinson ansamblist Iron Maiden. Taeva poole sirutatud rusikaga kätt õlast lahti rebida püüdes huilgas ta “uuu-uuu-uuu ma olen uputaja!”, kuid Kaljulaid prantsatas puldi taga selili, laulutugevust reguleerivat heeblit päästerõngana kaasa haarates. Heasoovlik publik ei kuulnud fraasigi. Me olime läbi kukkunud. Et me selles ise süüdi polnud, muutis asja vähe.

Rahva seas istunud Igor Garšnek kirjutas meie totaalsele hävingule vaatamata Noorte Häälele sõbraliku arvustuse, kus nimetas Golemit vaata et kogu ürituse tähtesinejaks. Ka artiklit illustreeriv foto oli Hendrikust ja minust. Peatoimetaja oli selle eest hiljem kõvasti pähe saanud, sest nahktagides ja kitarridega noored ei olnud päris need, kelle hääl see ajaleht ametliku kontseptsiooni järgi pidi olema.

Kubija festivali kõige viimane esineja oli Turist. Kui rahvas end Grapsi, Riski ja teiste järelejäänud artistide ajal pinkide küljes oli kinni suutnud hoida, siis ümmarguste apteekriprillidega Hardi Volmerit mikrofonile lähenemas nähes hüppas publik püsti ja sööstis talle lähemale. Järgnev kaos oli vältimatu.

Korda valvama aetud Võru miilitsad, kes Turisti esinemiseni üksikuid purjus kaake metsa alt “sidrunitesse” olid toppinud ja kohalikku jaoskonda puhkama viinud, moodustasid nüüd bändi ja publiku vahele aheliku. See ajas päev läbi põueplaskudest viina tinistanud festivalikülastajad aga veelgi rohkem furoori täis. Üleüldise rähmlemise käigus vahistati suur hulk pealtvaatajaid ning kõige ägedamalt riikliku autoriteedi esindajaid provotseerinud muusikasõbrad said alles järgmisel hommikul trellide tagant välja.

Turisti esinemine lõpetati enne õiget aega. See polnud Volmeri ja kompanii jaoks esimene ega viimane kord. Mingitel müstilistel asjaoludel saavutasid need tegelikult üpris süütud protestilaulukesed selle, mis enamikel Eesti bändidel kunagi ei õnnestunud. Kainelt arutledes ei oleks Turistil tohtinud teiste tänaste esinejate hulgas mingit šanssi olla. Gunnar Graps pidas trummide taga paremini rütmi kui Andrus Kerstenbeck. Endel Jõgi soolod olid paremad kui Roald Jürlau omad. No ja kurat, paremini kui Hardi Volmer laulis isegi Melismide viigipükstes kloun. Ja ometi süttis publik lõplikult põlema alles “Kasevete aja” hooletu ska-rütmi pooltõsises taktis.